Näopimedus

Olen vist juba varem kurtnud oma kehva mälu üle. Tänaseks on see saavutanud seninägematu taseme. Olukord - kaubanduskeskuse uksel purjetab mulle vastu inimene, keda ma muidu tähelegi ei paneks, kuid ta kõnetab mind sõnadega: "Noh, vaatad, nagu ei tunneks äragi". Peale kordi ja kordi läbimängitud stsenaariumi aastate jooksul (ääretult närvesööv, kas teate - alustada jutuajamist ja selle käigus esitada hästi umbmääraseid küsimusi ja oletada kogu aja, kus miks kuidas kuna ma inimest varem olen kohanud) olen viimasel ajal otsustanud selgelt väljendada peas olevat tühjust, seega ütlesin puhtsüdamilikult: "Ei tunne ära jah." Nojah,pkemaks jutuajamiseks ei läinud ning solvunud (no mu meelst) inimene purjetas edasid, ehkki ma tegin talle ettepaneku tuletamaks meelde meie varasemaid kohtumisi. Sellest on möödas nädalaid, kuid mu mälu pole siiani leidnud vastava inimese faili, ei ilmsi ei unes. Näide nr 2 - leidsin raamatukogust tulles maast pangakaardi - enda oma.....
Pisemaid asju juhtub 10 korda päevas... äkki on mul ajukasvaja? Alzhaimer...mälu nõrgenemne? stress?? ületöötamine? depressioon?

Jooksma jooksma

Raiskasin mingi mõtetu spordiklubi peale üsna palju raha ära. Noh, ja siis hakkasin väljas jooksma (sest jooksma saab hakata ukse alt) ja see ei maksa midagi. Ja siis leidsin spordiklubi, mis on kaks korda odavam kui eelmine, aga sama hea. Üritan oma väljaminekuid kahandada ja selgub, et on võimalik küll. Kohe kui tundub et saan rahaasjad joonde (ja mul oli tõesti hiljuti Eriti Suuri Väljaminekuid) siis tuleb üllatusi. No et mõni härrasmees kutsub mind saatjaks mõnele vastuvõtule. Nojah. Mõtlen veel, kas a) minna mõne praeguse garderoobi riietusesemga ja näha välja nagu tädi 2) minna riidelaenutusse 3) osta järjekorde mõtetu kostüüm. Õnneks on mul veel paar päeva aega mõelda (kiiret elutempot arvesse võttes pigem küll mitte mõelda) kas investeeringul on mõtet.
Aga üdlsielt - sport aitab. Depresiooni, kurbuse, kurvameelsuse ja igasuguste muude asjad vastu. Kui tunned, et enam ei jaksa, siis tuleb jooksma minna. Aga mõnel hetkel on nii paha, et ei jõua isegi teki alt välja tulla. Siis jääb üle loota homme on parem päev. Mõnikord ongi.

Lassie tuleb koju

No vaatasin siis täna 2007 a GB lastefilmi "Lassie tuleb koju". Nagu viimastel aegadel kombeks nutsin ja nutsin, sest niiii-iii kurb film oli. Nagu viieaastane. Ainult et viieaastaselt ma ei nutnud, viieaastaselt olin ma trotsi täis ja püüdsin aru saada, misasi see maailm on. Nutsin valust või vihast, aga mitte sellepärast et oleks kurb olnud.
Kui olin 24. küsis mu toonane boyfriend et kas mäletan, millal viimati nutsin. Ma ei mäletanud. Nüüd mäletan küll. Ja reeglina on see juhtnud mitte kauem kui paar päeva tagasi.

JÄLLE maakleritest!

Nii. Läksin taas ühte korterit vaatama. Maakler keskealine hoolitsetud venelanna. Kõik tundus enam-vähem sobivat. Küsisin siis hinna üle ka - kui palju siis kauplemisruumi on. "MIDA TE ÕIGE MÕTLETE", muutus maakler äkki väga teravaks. "Te olete selle esimene klient, kes korterit vaatama tuleb, mida te arvate, et omanik laseb hinna alla selle pärast, et esimene klient seda soovib?"
See oli nii jube ja nii ebaviisakas. Noh, aga mul ka siiski natuke kuumade inimestega suhtlemist seljataga. M muidugi ei suutnud oma ehmatust ja solvumist päriselt varjata, kõrgendasin häält ja küsisin samas toonis vastu: "On loomulik, et iga inimene tunneb huvi hinna üle, kas minul ei olegi siis mingeid õigusi lihtsalt sellepärast, et ma olen esimene klient?"
No siis ta vabandas isegi naca. Jaaaaa, ja uskuge või mitte, aga ta isegi helistas ka omanikule, nii 5 minutit hiljem".
Mul on nii kahju, et ma ei suhelnud selliste inimestega siis, kui veel laps olin. minu perekonnas tülisid ei olnud. Mitte keegi ei vaielnud mitte kellegiga. Ja ma pole siian päris hästi selgeks saanud elegantse taandumise võtet täpselt hetk enne seda kui eestlased tülli keeraksid. Aga mida aeg edasi, seda enam selline kirgede mäng mulle meeldib. Ma olen liiga kaua mänginud eestlaste lemmimängu "mõtle mõtle mis ma mõtlen". Aeg on tunda ja tunda anda!

Õhku palun!!

Iga kord nähes tänaval mõne teise rassi esindajat või siis mõnda europiidi, kes ilmselgelt on pärit kusagil mujalt, tunnen nagu saaksin suure sõõmu värsket õhku. Millegipärast tunnen üha enam ja enam puudust eri rahvuste, köökide, kultuuride, keelte, vaadete, uskumuste puudumisest oma koduriigis ja -linnas. Ma ei tea, kui paljudelel väljamaale elanutele selline asi silma hakkab, aga kohas kus elanikud vaid "white caucasian" tunnen mosaiigil värve puudu olevat. Need vähesed aserid, kes meile siia enda pesa teevad, rõõmustavad mu silma igatahes küll. Ja need noored vene mehed, triiksärgid laitmatult viigitud pükstes... Mmmmm. Mmmm lihtsalt seepärast, et vahel tahaks taustsüsteemi, erinevus meenutab paremini kes sa tegelikult oled.
Mulle meeldib koduköögis askeldamas keegi, kes teeb süüa toorainetest ja maitseainetest, mille olemasolust ma teadlikki polnud, mulle meeldib värviliste kehatunnetus ja seda kuidas muusika voolab nende soontes. Meeldib palju asju.
Aga samas, kui keegi mitteestlane peaks ostma mu vanematetalu, põeksin seda ilmselt väga. Eks igaühel läheb see piir vist erinevast kohast...

Feministidest ja seksist

Sissejuhatuseks, olen püüdnud teatud asju vältida. Nt Ninataga arvamusi kommenteerida. Ka ei loe ma tema blogi, sest tema bloginduse algusaegadel saatsid selle lingi mulle mu (mees)kolleegid, ning me arutasime siiralt ja südamest, et kas peaks talle koju kirikuõpetaja või psühholoogi saatma, sest tegemist oli nii depressiivse, allasurutud ja masohhistliku eluga mis sealt vastu vaatas. Ka oma kõige halvema suhte kõige halvemal päeval olen olnud oma arvates paremas ja õnnelikumas suhtes, ka ei kujuta ette, et vigiseksin oma elukaaslase üle mingis blogis, mingis inimvihkajalikus stiilis. Noh, pole tema postitusi vahepeal vaadanud, (va. see viimane), aga tean, et feminist ta ei ole. Ja Sirje peaks Ninataga taset teades mitte rääkima talle feminismi klassikutest või teooriatest.

Mina isiklikult arvan et mõõdukas feminist peaks seksist märksa enam saama ja seda nautima kui allasurutud koduperenaine, kes "nühkimise" ajal lakke vahib. Ja oma naudingu ja rohkemgi veel saab ta kätte sellepärast, et feminist ei saa olla mingisugune nühitav. Ta tahab oma osa saada!!! Ja kindlasti ka anda, ta ei ole suhtluses passivne osaline. Ja arvata, et feministil ei teki partneriga hingelist sidet, on sama, kui välistada see mõne muu täiesti suvalise kriteeriumi järgi - arvata, et naiskorporatsioonide esindajad ja seks ei sobi kokku, või seks ja punapead, seks ja naistaksojuhid.
Iga seksipartneriga ei pea tekkima hingelist sidet, see on inimeste otsustada, kas ta tahab seda või mitte. Mingil eluperioodil või mingis situatsioonis võib seks olla parim pingelangetaja, väljaelamise, loomingu, mille iganes vahend. Aga on inimesi, kel tekib võimas emotsioon iga kord, iga partneriga. Ja see on siis oma valik, kas tahad mingi nühkuriga pingeid maandada, kui tead et selle käigus tekib sul võimas armastuse, jumaldamise, andatahtmise tunne. Nii head asja tahaks äkki jagada hoopis kellegi erilisega? Või ei taha?
Ja näha feministis mingisugust negatiivset tonti on silmaringi küsimus. Feminismis on palju positiivset, mida Ninataga võiks ka katsuda vahelduseks üles leida.

Marii, mõõdukas feminist, jumaldab seksi :)

Kehvikutest

Daaa, olen minagi ju omad vitsad kätte saanud teiste inimeste turuväärtuse hindamisega. Hispaanias istusid tänava ääres õhtul päiksepaistel paar kulunud t-särgis ja shortsides meest. Sitked, kõhnad, tolmused, laiguliseks pleekinud riietes. Naeratasid soojalt ja avalalt. Ei osanud neid kuidagi kuhugi klassifitseerida.
Järgmisel hommikul olid samad mehed selga ajanud oma ilusuued spordiriided ja välja veeretanud paarisajatuhhised profirattad. Mnjah. Nüüd oli minu kord naeratada. Meelalt, soojalt ja avalalt.
Ma tahaks küll kasvõi kriipsuke endast parem olla, aga kuidagi ei kuku välja.

Kinnisvarast, maakleritest ja pangast

Otsin juba mõnda aega korterit. Ostmiseks. Kiire mul sellega pole, sest elukoht olemas, aga ikkagi on vaja osta endale korter.
Minu korterimõte on peas ringelnud juba enam kui pool aastat. Vahelduva eduga vaatan kinnisvarasaite ning olen mõnda korterit isegi vaatamas käinud. Maaklerite vahendusel olen aga selle poole aasta huvi tundnud neist kahe vastu. Ja teate, kui keegi räägib siin kinnisvarasektori töökohtade vähenemisest vüi millegist muust, siis teate, see on JAMA!!!! Tundub et kinnisvarasektoris on maakleritel nii palju tööd, et inimestega suhelda nad igatahes ei viitsi.
Leidsin netist korteri, mille asukoht, planeering, hind tundus enam-vähem sobivat. Kirjutasin maaklerile kirja, kus küsisin, kas mulle vaid tundub, või sel kahetoalisel eriprojektiga korteril ongi vaid üks aken. Vastus tuli kolme nädala pärast stillis: "jaa on küll aga see valgustab kogu elamise ära". Thats it. Miks ta ei kirjutanud, et tulge vaadake, kui hästi üks aken kogu korteri ära valgustab vms??? Mul oleks see korter juba praegu ostetud olnud, ammu!!!! Aga kui maakler ei taha väga suhelda, mis seals ikka, onju.
Teine kogemus siis selline, et käisin korterit vaatamas. Teades oma varanduslikku seisu, teadsin oma 200% maksevõimekust, tingisin natuke hinda alla ja palusin maakleril tagasisidet. Ütlesin, et panga poolt mingeid takistusi ei ole. "Kes on teie laenuhaldur" küsis maakler ja mina ütlesin, et laenuhaldurit ei ole. Järgmisel päeval helistas maakler kes rääkis, et ta püüdis mind eelmisel õhtul kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Valetas, tean seda surmkindlalt, telefonil pole märkigi sellest et oleks püüdnud mind tabada. Ning et ta müüs korteri eelmisel õhtul maha.
Teate, maaklerid, palun ärge valetage!!! Kui ma tundun teile kehvik, onju, siis see on teie probleem, elame ju postsovietlikus ühiskonnas, kus su makseväärtust näitavad ilmselt keha ümber rippuvad vidinad. Ja ilmselt jalgrattaga kohale sõitev inimene ei paista maksejõuline.
Tegin siis oma korteriostusoovi ka pangale teatavaks. Ning selgus, et minu sissetulekut, haridust, tööstaaži ning eriala arvesse võttes on pank nõus mulle laenu andma palju palju palju suurema summa ulatuses, kui soovisin. Selgus ka, et 75% inimestest, kes laenu taotlevad, seda praegu ei saa. Erinevalt minust.
Maakler kurtis ka, et tal selle korteri peale 3 eelneva müüjaga tehing vett vedama läinud, sest pangast ei saadud laenu. Ka minu ihaldatud korteril ripub praegugi veel silt "broneeritud" ning mingit märki ostu-müügi tehingust ei paista sealt küll. Vot nii. Aga kas tahan selle maakleriga veel suhelda?? Ei taha.

Tasa tasa

Mõnikord, mõnel üllataval momendil, kui meel on väga tasane vaikne ja rahulik, nagu tüüne vesi välgatab hetkeks teadmine sellest kuidas asjad on. Et probleemid on kosntruktsioonid minu enda peas ja meeles. Ja tegelikult ei ole ühtegi põhjust, miks nende probleemidega olla ja elada.
Mõnikord on veel teadmine sellest mis tuleb. Siis ma imestan, miks teised mu kõrval käituvad nii nagu nad ei näeks ega tunneks vääramatult lähenevat. Et miks nad seda ignoreerivad. Aga äkki nad ei näegi?
Sõitsin rattaga 2500 m kõrgusel. Laskumisel kiirus 35-52 km/h. Eelviimasel päeval tuli mu pähe kinnisidee, et kas mu kiiver on ikka hästi pähe kinnitatud. See mõte hakkas mind painama nii, et peatusin ja kontrollisin.
Üsna pea kukkusin omaenda hooletuse tõttu nii, et põrkasin peaga vastu teravat kivinukki. Raksakas oli kõva ning pea käis esimesel hetkel korralikult ringi. Kiivris on nüüd korralikud mõlgid.
Praegu olen veendunud, et inimkonna parimate leiutiste hulka kuuluvad jlagrattakiiver ning pihustatav haavaliim.
Ja usaldaga oma sisetunnet!
Või tänage inglit, kel oli aega teile märku anda eesootavast.

Kõigi maade udupead, ühinege!

Üldiselt, ma ei tee mingit saladust sellest et olen udupea.
Rootsi printsessil on näopimedus. Huvitav, mõtlesn ma sellest lugedes. Ei läinud just kaua aega mööda kui ühel konverentsil märkasin meest, kes mulle väga meeldis. No kohe tõsiselt. Imetlesin teda andunult mitu päeva ja olin kurb, et keegi mind temaga ei tutvusta.
Mnjaa. Aga ühe õhtusöögi ajal istus ta minu lauda ja ütles: "Tere Marii, kuidas läheb?" ja midagi selles stiilis veel. No ma ei suutnud kuidagi oma jahmatust varajata, ausõna. "Kas me oleme tuttavad?" küsisin, ja vastuseks sain et jah, juba mitu aastata tagasi olevat me tutvunud ühel samasugusel üritusel. Nojaaaa. Sain aru, et olin sellele mehele kuidagi kogu oma eluloo ära jutustanud, tore!!! Aga miks ma sellest midagi ei mäleta???
Ja mõni päev tagasi pidin kokku saama oma parima sõbraga. Lokaali jõudes leidsin lauast istumas veel ühe mehe, kellega mid ei tutvustatud ning kes ei vaevunud seda ka ise tegema. Sügavast moraalsest madalseisust tulenevalt ei hakanud ma ka ise end tutvustama. Mossitasin ja olin lihtsalt vastik. Mõne aja möödudes ma siiski pisut leebusin, vestlus normaliseerus (enda pärast hakkas piinlik, no pean ma siis sellist kiusu ajama) ja kolm päeva hiljem selgus, et olin selle kutiga tuttav juba AASTAID. Mnjaaaaaa. Tehke järele.
Kuldklassika on ikkagi see, kui avastad end talvel keset linna, ühes käes valge kinnas ja teises valge sokk... tehke järele, eks! Edaspidi siis teistest toredadest juhtumistest. Mis, ma arvan, juhtuvad kõigiga. Ainult et kõik ei räägi nendest.

Härg ja Jupiter

Teate ju seda, mis Jupiterile on lubatud, ei ole härjale mitte...
Eileõhtustes uudistes raporteeriti väga kahetsusväärsest juhtumist, kus üks naine oli läinud Soome tööle ja jätnud kaks oma last järelevalveta iseenese hooleks. Lastele oli jäetud enesega toimetulekuks kaheks kuuks kolmsada krooni.
Väga Jube Lugu, onju!! /........./ Selle punktiiriga tähistan kogu lõppematu nutu ja hala, millega võiks antud teemat kommenteerida.
Tänase Postimehe juhtkiri räägib 50 000 mehest, kes oma lastele elatusraha ei maksa. Miks me neid telekast ei näe? Nimepidi nimetatult, pildiga, juures jutt kuidas ikka asi täpselt käib. Või on nende puhul asi teistsugune? Äkki arvas ka Soome läinud ema, et nt naabrinaine annab süüa? Või mõni sugulane? Ja kas lapsed saadi pühast vaimust? Kus on laste isa, kas tema ka laste eest vastutab? Seda me ei tea, ega saagi teada. Aga me saime teada sellest ühest naisest, kes inetult käitus. Need 50 000 meest on lihtsalt nagu tapeet, kelle hoolimatus meile korda ei lähe, sest me oleme nendega juba harjunud, nagu pleekinud tapeediga. Mis on kole küll, aga enam silma ei riiva.
Meie ühiskonnas pidavat vaesus olema üksikema nägu. Aga mitte meeste nägu, kes kohtus kaeblevad, et lapsetoetust maksta ei jõua sest raha pole. Huvitav küll, miks? Ja miks Soome riik maksab lastetoetusele emale välja, kui lapse isa seda ei maksa? Nõudes selle loomulikult rongaisalt hiljem kindlalt välja.
Eks me vist oleme harjunud sellega, onju. Ja ka minu ümber on naisi, kes uhkelt pea püsti ajavad ja ütlevad, et peadki ülal pidama oma 7 last ja mehe ka. Ma ei ole ikka veel päris kindel, kas nii peab olema.

Blogijate eetikakoodeks?

Märkasin Tartu Ülikooli eetikakeskuse kodulehel sellist asja: Blogijate eetikakoodeks? Küsimärk selle pealkirja lõpus on muuseas originaalis olemas, see ei ole minu vaimusünnitis. Tegemist on niisiis selleteemalise aruteluga.
Üks lõik sellest arutelust: "Hea tooni juurde ei kuulu ka ekslike või kogemata solvavate sissekannete kustutamine, mis võrduks katsega ajalugu ümber kirjutada. Hea blogija toimetab oma sissekandeid ning vajaduse korral kas viib sisse parandused või palub solvamise pärast vabandust."
Teatan siinkohal, et olen halb blogija. Kavatsen surmkindlalt ajalugu ümber kirjutada, ja olen juba ette otsustanud, et kustutan oma blogist ekslikult ja/või kogemata solvavad sissekanded. Teate, ma lihtsalt ei usu, et kõiki asju on võimalik parandada. Isegi kui püüan. Ka sihilikult solvavad sissekanded kustutan, kui paha tuju on mööda läinud. Vabandan muidugi ka. Selline rumaluste säilitamine võrdub minu silmis anektoodiga pihtimisega, kus preester palub uuesti mõnda pikantset kohta korrata, võimalikult detailselt.

Piiblitarbijad

Tarbimine on tõusnud uuele levelile! Pühapäevases ETV saates "Ajalik ja ajatu" rääkis üks lugupeetud teoloog "piibli tarbijatest".
Mnjah. Ikka veel seostub tarbimine mulle millegi ärakasutamise ning seejärel äraviskamisega. Noh, nagu marmelaadituub, pigistad olluse välja, sööd ära, tuubi viskad minema. Vot see on tarbimine. Kui kasvatad ise õunapuu, kastad, poogid, hoolitsed ja seejärel punapõskse päiksesooja õuna tänusõnadega puule ära sööd, siis see ei ole tarbimine (mu meelest).
Järgmise etapina saaksime rääkida juba nt "vaimsete väärtuste tarbimisest". Ja mitu aastat peab mööduma enne kui me räägime nt "joogaõpetuse tarbijatest"? "Lootossuutra tarbijatest"? Ootan huviga!!

Veel reklaamidest

Ameerika filmid pidavat tehtama 12 aastase arusaamist silmas pidades. Noh, saamaks võimalikult suurt auditooriumi ei tohi olla asjad liiga keerulised, ja 12 aastase tase tagab kõige suurema vaatajaskonna, sellest tasemest saab aru võimalikult suur turuosa.
Üks viimaseid reklaame, mis turule tulnud on vist 12 aastase ka paljuks lugenud. Noh, teate seda, kus koopainimesed mingi plekkpurgiga käes tantsu kukuvad vihtuma. Õõvastav.
Linnas ringi käies sain samasisulise plakatiga vastu pead. "Paneb peo käima" teatab mulle üleelusuuruses koopainimene. UUUUUUUHHHHHHHHH. Kindlasti on ka minus selliseid hoovasid, millele vajutades ma evolutsiooniastmel paar astet tagasi vajun, ja kindlasti kasutan ma neid ka teadlikult mõnikord. Kuid tõmmata pidu käima selleks, et minu primaarseks tööriistaks saaks pihukirves? Tänan, ei!!! Poodi minnes võiks vabalt küsida: ükskõik mida aga mitte seda jooki, palun.

Miks ei tee keegi reklaami Aristotelese või Einsteiniga, kus tegelane muigab ja tekst oleks: "Toob naeratuse ka ..... huulile". Seda ma igatahes prooviksin. (tea, kas peaksin selle idee siinkoha patenteerima?)

Peaaegu liiga hea, et seda jagada?

Maailma on sest ajast alates, mil mina oma elutõed selgeks õppisin, suurel määral muutunud. "Jagatud rõõm on kahekordne", räägiti mulle, sellest kõnelesid ka targad multikad, mida ei väsinud vaatamast.
Nüüd aga reklaamitakse tooteid hüüdlausetega "Peaaegu liiga hea, et seda jagada" (mingi dušigeel või miskit sellist), "Selle nimel võiks tappa" (kartulikrõpsud). Midagi veel, mis pühapäevasel unisel hommikul kohe ei meenu.
Teate, sellised reklaamid on minu jaoks vastikud ja teravas vastuolus minu põhiväärtustega. Edasiarendus sellest oleks pilt kallist restoranist, mille laudade taga istuvad kurjad üksikud inimesed, kehaga oma toidutaldrikuid kaitstes. Nad on hiilinud toidukohta mööda kõrvaltänavaid, tehes ohtralt jänesehaake oma teekonna sihtmärgi varjamisest, sest nad tahavad parimast saada osa üksi, ilma seda kellegiga jagamata.
Tegelikult see päriselus (päriselu = minu elu) ikka nii ei ole. Sõbraga kipud jagama ikka seda parimat. Ema hoiab lapsele ikka osakese sellest heast või kõige paremast mis tal on, või mida ta teab parima olevat.
Ja ütlen ausalt, mina neid tooteid, mida reklaamijate arvates peaks tarvitama teiste eest salaja ("sest need on nii head") ostma ei hakka ja tarvitama ka. Ma ei suuda end kuidagi samastada inimestega, kes head sõpradega jagada ei suuda. See tekitab minus äratõukereaktsiooni. Samas tekitab minus küsimust ikkagi ka see, kui paljudes tekitab selline sõnum resonantsi, paneb kaasa elama? Ja kui palju on neid, kes edaspidiseks sellistest sõnumitest oma käitumisele õigustuse leiavad?

Minu õigus ja Sinu õigus

Kas on see ikka uudis, et mõnel meist on topeltstandardid? Noh, et ma teen Sulle seda, mida ma ei taha et Sa minule teed...
Ühe näitena tuleb meelde tutvusringkonnast naisterahvas, kelle paljas oletus, et tema partner on leidnud endale uue silmarõõmu (oletus tehtud laokilejäänud kirja pärast, millest muuseas andis taolist asja välja lugeda vaid Väga Elava fantaasia korral) viis ta täiesti hüsteeria äärele ning toibumine võttis kaua aega ja partneripoolseid kinnitusi, et midagi sellist ei ole olnud. Arvake ära, mille pärast paar mõned aastad hiljem lahku läks? Sest kui välja tuli, et naine juba kolmandat armukest peab (ei ei ei, mitte midagi platoonilist, ikka korralik coitus), siis mehele aitas. Noh, kahest eelmisest oli ta teadlik ja suutis ka andeks anda. Kolmandat enam mitte. "Ma pole ta omand!" teatas naine seepeale. Nojah, aga ta on ka kõrgelt haritud, tegeleb jooga ja filosoofiaga ja tõesti, me keegi ei taha olla kellegi omand.
Nüüdne viies armuke siis on daamile hinge läinud. Korraldatud on suured skandaalid, mille peapõhjuseks oletus, et äkki kohtub mees samaaegselt ka kellegi teisega. Aga kuidas tohib keegi MINULE niimoodi teha, küsib naine. Muidugi. Niimoodi pole tõesti ilus teha. Sinule ei ole ilus niimoodi teha. Aga Sina ikka võid, eksju. Sest Sa pole ju kellegi omand.

Parim õpetaja

Kes on Sinu parim õpetaja? Väga šeff oleks selle peale öelda et Jeesus... Dalai Laama... Lao-Zi... aikuipaljutoredaidjatarku.
Minu parimaks õpetajaks on ikka olnud need, kes miskil tabamata moel oma olemasoluga minu enese olemise viisi osatanud. Jah, kasvada võib ka armastusest arusaamisest andestusest mõistmisest hoolimisest jamillestkõigestveel...
"Kas sa ei saa aru, ma kardan tundeid, need keeravad inimese elu lihtsalt persse!" ahastas mu kuum sõber. "Ma ei taha mingeid tundeid ja ma jooksen minema, kui ma näen, et Sinul need tekkima hakkavad!"
Teate, siiani pole mitte keegi suuutnud mind tunnistama panna, et ma kardan tundeid. Et nad viivad mu tasakaalust välja. Et - kui väga väga aus olla, siis nad on mul elu ka väheke untsu keeranud. Ausalt.
Ma olen selle üle vahel väga salaja mõelnud. Pimedas. Teki all. Üksi. Ja keeldunud ähmaselt kuju võtvat arusaama sõnastamast.
Need sõnad aga olid nagu päikse peegeldus klaasikillul, otse kaevu põhja. Ja mu sõber - ta tundub olevat mu enda loodud, tundub olevat mu sisemaailma kehastus. Keegi, kes silmagi pilgutamata ütleb välja kõik asjad, mis sees käärivad. Minule, kes ma olen kogu elu raisanud oma tunnete varjamise peale tundub tema olemasolu ning väljendamisjulgus vabastav. Nagu vanglauks, mille taga ei valva enam valvurid, kes lahkudes on isegi ukse paokile unustanud.

Kaaslased teel

Lugesin ajakirjast (ja näedsa, ei leia seda artiklit netist, et linkida) lugu, mis ütles, et 90% inimestest on oma kaaslastega suhe füüsilisel tasemel, 9% psüühilisel (või psühholoogilisel tasemel) ning 1% vaimsel tasemel.
Kõlab masendavalt, aga tegelikult on ka üks sajast palju. Ja üheksa sajast on veel rohkem. Aga millised on teie suhted oma kaaslastega? Ma ei pea silmas vaid vastassugupooltevahelisi suhteid. Millised on teie suhted sõpradega? naabritega? sugulastega?
Minul on sõpradega nii, et olenemata nende soost on mul nende seltsis füüsiliselt väga meeldiv ja turvaline olla. Sõpradega on mul lisaks füüsilisele sobivusele psüühiline, emotsionaalne lähedus, ehk ka vaimne. Me arutleme igasuguste asjade üle mis päikese all väga lähedaselt ja intiimselt, kuulume mingite kriteeriumite järgi samasse vaimsesse sõpruskonda (väärtushinnangud, haridus, eesmärgid, arusaamine elust) Elu on teinud mulle veel mõne kingituse - tõelised vaimsed sõbrad.
Aastaid tagasi kohtasin Euroopas hääletades ühte poolakat. Hoolimata paljudest möödunud aastatest peame ikka sidet, ehkki me enam kunagi kohtunud pole. Tema on minu teine pool. Kui ma oleksin mees siis ma oleksin tema. Ei muud.
Teine mu teine vaimselt lähedane inimene on jaapanlane. Kolmas mu lähedaseim sõber, viie lapse isa. Neljandast inimesest ma rääkida ei saa.
Neli inimest, kellega kohtumine elus on kingitus. Seda ei ole üldse vähe. Seda on väga väga palju!

Kaastundest

Mõni aeg tagasi käisid siin kaastundeteemalised diskussioonid, millele ma ka ühe märkamatuks jäänud kommentaari kirjutasin. Noh, midagi sellist, et kaastunne pole emotsioon, vaid see on meeleseisund.
Mõni aeg tagasi tahtsin ühe kolleegi juurde minna ja teda sõna otseses mõttes rünnata. Ta on nimelt kõrge teaduskraadiga, mina aga, mitte nii kõrge teaduskraadiga, märkasin tema juhendatavas ja kahjuks juba ka kaitstud töös metodoloogilise vea, mida ei oleks tohtinud läbi lasta ei oponendid ega eksamikomisjon. Jah, muidugi, mis see tagantjäreletarkus ikka aitaks, aga millegipärast pidasin vajalikuks minna ikka näppu vibutama (loe: tüli norima). Noh, ja siis tuli ta mulle lihtsal koridoris vastu ja ühel hetkel nägin ma lihtsalt vana kaitsetut väsinud naist, ja sain aru et minu näpuvibutamine ei muuda mitte kui midagi, mitte vähimatki. Ja tegelikult hakkas mul temast lihtsalt kahju. Ka sellest, et ta endale nii palju juhendatavaid võtab, et rohkem raha saada... ma ei tea ju, kui vaeselt ta elab...
Kaastunne on ka see, kui hoobi saanuna jätad tagasi löömata ja katkestad sellega vägivalla ahela, jätad löömata sellepärast, et hoolimata enda haigetsaamisest näed sa oma vastast südamega, ja nii, et soovi talle kannatusi.

Ikkagi tore

Eilse ilmaga olid väljas vaid kodutud koerad ja kodutud inimesed ning mina. Kaubanduskeskusesse jõudes selgus muidugi, et ka palju teisi toredaid inimesi oli end kodudest välja ajanud, aga ju nad siis jõudsid sinna mingil muul moel kui paduvihmas vastutuult võideldes. Mis oli muuseas Väga!!! Tore!
Täna sõitsin siis pea samasuguses vihmas ja tuules paarkümmend kilomeetrit. Kohati oli vastutuul selline, et isegi allamäge pidi väntama, raske oli vaid esimese kolme minuti jooksul kui miski hääl minu sees ütles et voodis teki all raamatut lugeda on palju mõnusam... See hääl vaikis peatselt ja lõpuks oli kahju, et tee otsa sai.

White caucasian

Hiljuti käis mul külas üks teise rassi esindaja. "Kuulaks õige muusikat", pakkus ta. "Mida Sa kuulata tahaksid?" küsisin mina, "kas Bollywoody muusika sobiks? Või kuulaks Afganistaani 60ndate oma... või seda või toda...." mille peale mu külaline täiesti šokeeritult mind vaatama jäi. "Eurooplased ei kuula mitte mingit muusikat peale enda oma", teatas ta kaljukindla veendumusega, püüdes samas mind ikka kuidagi märksõna "eurooplane" alla mahutada. Mina ei osanud selle peale midagi kosta. Olen õppinud seitset keelt ja neli neist keeltest ei le euroopa keeled, olen õppinud võõraid, mitte euroopa kultuure ja kui vahel kui saan mahti rännata, siis reisin ikka väga väga kaugele.

Praegu vaatan telekast "Biker Boyz"e. Ja mitte sellepärast, et see tema mind huvitaks, vaid sellepärast, et film on mustanahalistest. Milline subkultuur! Millised suhted sõprade, õdede-vendade, laste ja vanemate vahel. Täiesti teine maailm! Kuid mida me muidu vaatame? Ikka korralikku valget kesklassi, ja lood näitavad mis on hea ja mis halb ja mile poole püüelda ja mida vältida ning immutavad meid kristliku moraaliga...

BOOOOOORING eksole

Valus

Kas ka teil on kusagile teadvusesoppidesse peidetud valusaid asju, mille puutumine ei jutu ei mõttega pole mõeldav? Mille peale valgust lasta ei saa, ses on nii valus? Aga kogu aeg kuidagi immitseb, ja niipea kui see asi taas teadvusesse tõuseb, siis tuleb see ruttu ruttu sahtlise tagasi toppida, sest see on ainuke võimalus mitte pöörata nuga haavas... või on tegemist armiga, mis kuidagi kinni ei kasva... Ja ma ei teagi, mis oleks paerm, kas võtta üks vaba nädalavahetus ja lihtsalt nutta ja nutta ja nutta ja nutta. Kuulata muusikat, mis oma iluga puudutab nii sügavalt, et kisub ikka kõik peitutopitu välja... kas see oleks siis valutava hamba pidev katsumine või ravi???

Aga elu on ikkagi ilus!

Liiga palju naist

Üks minu kuum austaja väidab vahelduvate intervallidega, et mul on naise keha, aga ma mõtlen nagu mees ja ma tahan, et mind koheldakse nagu meest.
Raske öelda, kesse ikka teab kuidas keegi teine end maailmaga suhtestab ja mida sellelt ootab. Ma pole ju kellegi teise nahas olnud. Jah, meenub küll, et sugupoolte vahelisi erinevusi hakkasin täiel määral aduma nii 20ndate aastate alguses. Mängisin, õppisin, sõbrustasin poistega ja isegi ei mõelnud, et võiks ju olla kuidagi teisiti, et võiks olla koos tüdrukutega. Armusin ma aga vaid meessoost isenditesse, ning mind eristas meestest see, et oskasin küpsetada, kududa, tikkida, ja kindlasti midagi veel, milles nemad just eriti tugevad polnud.
Ma ei tea, kas põhjuseks eelpoolmainitu, või miski muu, aga mind ajavad närvi naised, kes on liiga palju naised. Noh, kellega koos olles tundub, et nad nad fliridivad ka minuga, kes lämmatavad mu oma naeru, pilkude, kudrutamise, ninnu-nännutamisega. Kes on kõigutamatult head, leebed ja meeldidapüüdvad ka siis kui oled nende vastu kuri, halb, ingorantne - ükskõik mis põhjusel siis. Ja igasugusest vestlusest on oluline ikka ratsionaalne aspekt, või muidu jookseb mul lihtsalt juhe kokku. Ma satun segadusse, ma ei tea mida minult tahetakse ja miks.

Ühesõnaga - naiselikkus on hea, aga liiga suures annuses ei ole see lihtsalt talutav. Vähemalt minu jaoks. Ja ilmselt läheb enamuses meestelgi kusalgilt piir. Nende ja minu vaheline erinevus on vaid, et neid võiks see mingitel tingimustel kuidagi "üles keerata", seksuaalselt ahvatleda.

Tahtsin sel teemal siin pikalt - laialt edasi heietada, aga siis meenus mulle, et kui sel teemal ühele sõbrale selleteemalise loenguga esinesin, siis hakkas ta homeeriliselt naerma ja ütles, et ega minu käitumine ikka eriti esine küll eelpoolkirutud tipside omast, nii et lõpetan praeguseks. ;)

Kurb nali

Lugesin Postimehest mõni aeg tagasi sellist nalja: Kristlane küsib budistilt, et kuidas on hingederändamine võimalik kui maailma sünnib miljardeid inimesi rohkem kui kui kunagi varem. "Aga vaata, kui palju puid nad maha on raiunud", ütleb selle peale budist.

Algul naersin kohe tükk aega. Ja lõpuks on jäänud see mind kummitama. Ja ei ole sugugi naljakas. Kunagi ei olnud ju naisel hinge. Naised said hinge siis, kui koloniaalmaade anastamise ajal leiti hulganisti teisest rassist tegelasi, kes omakorda positsioneeriti madalamale. Mnjah. Aga mõnda ettappi oma mõtisklusest kirjeldamata jättes jõuan küsimuseni (ma pole teerajaja): Miks peaksid taimed endi ärasöömist rohkem tahtma kui loomad.

Ja maailma karmima usundi, džainismi järgijad (kes muuseas on vaid mehed) surevad nälga. Lõpuks seovad nad isegi oma nina ette rätiku, et mitte hävitada sissehingatavas õhus elavaid batsille...

Hoiduge neist

Ma ei tea, kui paljud teist nägid mõnda aega tagasi ETVs hilisööl jooksnud filmi Candy (http://www.infilm.com.au/reviews/candy.htm). Käsitletav teema oli sama, mis filmis Requiem for a dream (www.requiemforadream.com/), kuid pisut pehmem ja hambutum.
Ühesõnaga, hästi lühidalt ja lihtsusatult siis - üks %¤#peast poeet tutvub ühe ilusa ja kena väikekodanliku päritolu tüdrukuga, neil on selline tore lovestory. Panevad nad seal siis vaikselt narkotsi (mida türuk enne selle poisita vist teinud polnud), ja vajuvad ühe sügavamalt saasta. Filmi jooksul teeb üledoosi nende hedonist-professorist sõber, tüdruk teenib raha prostina ja saab psühhoosi ning veedab aega hullaris jne. Ainus, kellega midagi ei juhtu, on see krdi ebaõnnesõdur, poeet Dan, kes kogu sellest sitast kuidagi süüdimatult läbi libiseb.
Teate, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - on olemas ebaõnnesõdureid, kellega koos teie elu äpardub igal juhul. Nad keeravad kõigi ümbritsevate ning nendega kokkupuutujate elu nässu, libisedes ise kogu jamast läbi nagu nuga võist. Süüdimatult. Ja arvan, et igaüks meist on kohanud sellist ebaõnnesõdurit, mõnede elu on ta ehk isegi mõjutanud, rohkemal või vähemal määral. Ükskõik, kas nad määrivad teid ära füüsiliselt, materiaalselt või vaimselt, puhtaksaamine võtab aega. Neid on raske äa tunda, ja libisemine nende maailma ja nende reeglitusse toimub vähehaaval, mikroühhikute kaupa, tagasi aga peate ronima nagu mäkke. Nagu Mont Everesti tippu, see aga, kullakesed, pole kahjuks kõigile jõukohane.

Mida naised võivad ja mida nad ei või

Mööda metsarada sörkides mõtisklesin õiguse üle elada oma elu sellisena nagu ma ise tahan. Ja mõtlesin selle üle, kas mulle läheb korda see, mida teised mu elust arvavad. Mida suudaks ühiskond paremini alla neelata? Kas seda kui oleksin kahelepseline üksikema (tavaline nähtus), kas kedagi paneks imestama seik, kui kodus palgapäeval "lõuga" saaksin? Need on ju meie ühiskonna tavalised naistelood. Aga kui mul oleks 15 aastat noorem teisest rassist armuke? Ausalt öeldest sobiks mu elustiili ning iseseisvusega 15 aasat noorem mees rohkem kui 15 aastat vanem. Jah, vaimset kaaslast on ka vaja, 50 aastastest enamus on aga oma otsiva loomu hüljanud või on nad siis maailmaasjadest piisava ülevaate saanud ja vaim enam nii vabalt ei lendle...

Otsustage ise, kas mu postitus on inspireeritud hiljutisest erootilisest unenäost, mille peategelaseks verinoor kolleeg...

Stripp

Strippaeroobika oli täitsa lahe, noh, eriti see hetk kui treener oleks end äärapealt selle lipsuga üles poonud, millega ta etteastet tegi. Või umbes nii.
Aga koju tuled hea tujuga.

See mulle meeldib

Paar päeva tagasi, kui trenni algust peeglite ees seistes ootasime (teate küll, mõni piidleb end murelikult, mõni õnnelikul, mõni imetlevalt) ja mina tegin aega parajaks tähelepanekute süstematiseerimisega (enamus kaanab NIKE spordirõivaid, NO LOGO ilmselt nende lugemisvarasse ei kuulu, domineeriv värv on must nii et mina oma ilusa heleda dressiga olen märkimisväärne erand jne) marssis siis naistesumma sisse mees. Ja mitte lihtsalt mees. See oli mees, kes kandis SEB panga ererohelist T-särki ja lilelisi šortse. Mu süda laulis rõõmust. Nii raske on anda asjadele, sündmustele seda "viimast", et need täiuslikuks muutusid. Siiani läheb mul tuju heaks, kui sellele tüübile mõtlen. Jah, esimesel pilgul arvasin küll muuseas, et kohe kohe marsib sisse ka mõni tõsielusarja jäädvustav telegrupp, aga oh ei. Ja nii see mees seal koos meiega oma tuharalihaseid pingutas.
Mulle meeldivad inimesed, kes ei karda olla naeruväärsed. Kui nad asja hästi välja veavad, võivad nende taustal näida naeruväärsena kõik teised. Kui see üldse ongi oluline.

Kogemus

Jaa jaa. Niikaugele olen ma siis oma eluga jõudnud, et osalen mingisuguses aeroobikataolises ürituses. Ei oleks seda iial arvanud. Kuid kummalisel kombel ei olegi see väga hull. Hoopis lõbus on - sest iga endast heal arvamusel olev naisterahvas kaalub vähemalt 20 kilo vähem kui mina. (ja ma olen enda arvates üsna (ÜSNA!!) parajas kaalus.) Viibin küll väga suure aja meeste seltskonnas, kuid nii varjamatult hindavate pilkudega pole küll keegi julenud mind viimaste aastate jooksul piielda. Noh, mina olen aga küpses (parimas eas!!!) elunäinud naisterahvas keda kriitiline pilk minu rinnapartiile (80 DD) verest välja ei löö.
Aga koju jõudsin ma vaevaliselt jalgu järele vedades ja see oli tore tunne. Ning lisaks leidsin, et võiks ju teha sellist asja nagu strippaeroobika. Mh? Peale igasugust filosoofiat, sisekaemusi ja kes teab mida veel on see nagu kuult maale tulemine. Aga mitte naasmine.