Kas ka teil on kusagile teadvusesoppidesse peidetud valusaid asju, mille puutumine ei jutu ei mõttega pole mõeldav? Mille peale valgust lasta ei saa, ses on nii valus? Aga kogu aeg kuidagi immitseb, ja niipea kui see asi taas teadvusesse tõuseb, siis tuleb see ruttu ruttu sahtlise tagasi toppida, sest see on ainuke võimalus mitte pöörata nuga haavas... või on tegemist armiga, mis kuidagi kinni ei kasva... Ja ma ei teagi, mis oleks paerm, kas võtta üks vaba nädalavahetus ja lihtsalt nutta ja nutta ja nutta ja nutta. Kuulata muusikat, mis oma iluga puudutab nii sügavalt, et kisub ikka kõik peitutopitu välja... kas see oleks siis valutava hamba pidev katsumine või ravi???
Aga elu on ikkagi ilus!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mina olen oma blogis meeleolu teemasildi all neist asjust üksjagu kirjutanud. Sest ma arvan, et on väga oluline kõik tülikad tunded välja lasta, valuga eesotsas. Targemad inimesed räägivad pealegi, et muidu läheb haiguseks kätte ära.
Ja harmoonilisem elu on lihtsalt toredam, ega ilu tunnetamise võime sellest kuhugi kao, et parajasti ei valuta :-) Pealegi on tore sellega kaasnev vabaduse tunne: ma imetlen, sest tahan, mitte selleks, et oma valuga toime tulla.
Noh, selline on ainult minu arvamus muidugi.
Mul on ikka kõva kalduvus asju kontrolli all hoida. Ja arvata et kui asjad kaugele kapinurka toppida ja uksele suur lukk ette panna, et siis on kõik hästi. Silma alt ära, noh! Aga samas on see nagu oma elust miinivälja tegemine - iial ei või teada, mis need vanad asjad jälle meelde tuletab ja mida sa siis teed. Ses suhtes on väljaelamine muidugi vabastavam - isegi kui asi ära ei lahene saad sa vähemalt teada mida tähendab sellega silmitsi seismine.
Sellest silmitsi seismisest on muide Eckhart Tolle oma raamatutes kirjutanud (mina lugesin vist valukehast "Siin ja praegu: kohaloleku jõust"). Et sellest tasub lihtsalt läbi minna. Mingil hetkel nagunii ei jõua enam kõike tagasi toppida.
Parem siis teha kohe see valik, et lasta kõik süsteemselt välja. Sellega säästad kohutavalt palju jõudu, sest mida edasi, seda suurem pingutus see tagasitoppimine on. Ja vananedes jääb jõudu kogu aeg vähemaks.
Post a Comment