Kaaslased teel

Lugesin ajakirjast (ja näedsa, ei leia seda artiklit netist, et linkida) lugu, mis ütles, et 90% inimestest on oma kaaslastega suhe füüsilisel tasemel, 9% psüühilisel (või psühholoogilisel tasemel) ning 1% vaimsel tasemel.
Kõlab masendavalt, aga tegelikult on ka üks sajast palju. Ja üheksa sajast on veel rohkem. Aga millised on teie suhted oma kaaslastega? Ma ei pea silmas vaid vastassugupooltevahelisi suhteid. Millised on teie suhted sõpradega? naabritega? sugulastega?
Minul on sõpradega nii, et olenemata nende soost on mul nende seltsis füüsiliselt väga meeldiv ja turvaline olla. Sõpradega on mul lisaks füüsilisele sobivusele psüühiline, emotsionaalne lähedus, ehk ka vaimne. Me arutleme igasuguste asjade üle mis päikese all väga lähedaselt ja intiimselt, kuulume mingite kriteeriumite järgi samasse vaimsesse sõpruskonda (väärtushinnangud, haridus, eesmärgid, arusaamine elust) Elu on teinud mulle veel mõne kingituse - tõelised vaimsed sõbrad.
Aastaid tagasi kohtasin Euroopas hääletades ühte poolakat. Hoolimata paljudest möödunud aastatest peame ikka sidet, ehkki me enam kunagi kohtunud pole. Tema on minu teine pool. Kui ma oleksin mees siis ma oleksin tema. Ei muud.
Teine mu teine vaimselt lähedane inimene on jaapanlane. Kolmas mu lähedaseim sõber, viie lapse isa. Neljandast inimesest ma rääkida ei saa.
Neli inimest, kellega kohtumine elus on kingitus. Seda ei ole üldse vähe. Seda on väga väga palju!