Kõigi maade udupead, ühinege!

Üldiselt, ma ei tee mingit saladust sellest et olen udupea.
Rootsi printsessil on näopimedus. Huvitav, mõtlesn ma sellest lugedes. Ei läinud just kaua aega mööda kui ühel konverentsil märkasin meest, kes mulle väga meeldis. No kohe tõsiselt. Imetlesin teda andunult mitu päeva ja olin kurb, et keegi mind temaga ei tutvusta.
Mnjaa. Aga ühe õhtusöögi ajal istus ta minu lauda ja ütles: "Tere Marii, kuidas läheb?" ja midagi selles stiilis veel. No ma ei suutnud kuidagi oma jahmatust varajata, ausõna. "Kas me oleme tuttavad?" küsisin, ja vastuseks sain et jah, juba mitu aastata tagasi olevat me tutvunud ühel samasugusel üritusel. Nojaaaa. Sain aru, et olin sellele mehele kuidagi kogu oma eluloo ära jutustanud, tore!!! Aga miks ma sellest midagi ei mäleta???
Ja mõni päev tagasi pidin kokku saama oma parima sõbraga. Lokaali jõudes leidsin lauast istumas veel ühe mehe, kellega mid ei tutvustatud ning kes ei vaevunud seda ka ise tegema. Sügavast moraalsest madalseisust tulenevalt ei hakanud ma ka ise end tutvustama. Mossitasin ja olin lihtsalt vastik. Mõne aja möödudes ma siiski pisut leebusin, vestlus normaliseerus (enda pärast hakkas piinlik, no pean ma siis sellist kiusu ajama) ja kolm päeva hiljem selgus, et olin selle kutiga tuttav juba AASTAID. Mnjaaaaaa. Tehke järele.
Kuldklassika on ikkagi see, kui avastad end talvel keset linna, ühes käes valge kinnas ja teises valge sokk... tehke järele, eks! Edaspidi siis teistest toredadest juhtumistest. Mis, ma arvan, juhtuvad kõigiga. Ainult et kõik ei räägi nendest.