Mida naised võivad ja mida nad ei või

Mööda metsarada sörkides mõtisklesin õiguse üle elada oma elu sellisena nagu ma ise tahan. Ja mõtlesin selle üle, kas mulle läheb korda see, mida teised mu elust arvavad. Mida suudaks ühiskond paremini alla neelata? Kas seda kui oleksin kahelepseline üksikema (tavaline nähtus), kas kedagi paneks imestama seik, kui kodus palgapäeval "lõuga" saaksin? Need on ju meie ühiskonna tavalised naistelood. Aga kui mul oleks 15 aastat noorem teisest rassist armuke? Ausalt öeldest sobiks mu elustiili ning iseseisvusega 15 aasat noorem mees rohkem kui 15 aastat vanem. Jah, vaimset kaaslast on ka vaja, 50 aastastest enamus on aga oma otsiva loomu hüljanud või on nad siis maailmaasjadest piisava ülevaate saanud ja vaim enam nii vabalt ei lendle...

Otsustage ise, kas mu postitus on inspireeritud hiljutisest erootilisest unenäost, mille peategelaseks verinoor kolleeg...