Liiga palju naist

Üks minu kuum austaja väidab vahelduvate intervallidega, et mul on naise keha, aga ma mõtlen nagu mees ja ma tahan, et mind koheldakse nagu meest.
Raske öelda, kesse ikka teab kuidas keegi teine end maailmaga suhtestab ja mida sellelt ootab. Ma pole ju kellegi teise nahas olnud. Jah, meenub küll, et sugupoolte vahelisi erinevusi hakkasin täiel määral aduma nii 20ndate aastate alguses. Mängisin, õppisin, sõbrustasin poistega ja isegi ei mõelnud, et võiks ju olla kuidagi teisiti, et võiks olla koos tüdrukutega. Armusin ma aga vaid meessoost isenditesse, ning mind eristas meestest see, et oskasin küpsetada, kududa, tikkida, ja kindlasti midagi veel, milles nemad just eriti tugevad polnud.
Ma ei tea, kas põhjuseks eelpoolmainitu, või miski muu, aga mind ajavad närvi naised, kes on liiga palju naised. Noh, kellega koos olles tundub, et nad nad fliridivad ka minuga, kes lämmatavad mu oma naeru, pilkude, kudrutamise, ninnu-nännutamisega. Kes on kõigutamatult head, leebed ja meeldidapüüdvad ka siis kui oled nende vastu kuri, halb, ingorantne - ükskõik mis põhjusel siis. Ja igasugusest vestlusest on oluline ikka ratsionaalne aspekt, või muidu jookseb mul lihtsalt juhe kokku. Ma satun segadusse, ma ei tea mida minult tahetakse ja miks.

Ühesõnaga - naiselikkus on hea, aga liiga suures annuses ei ole see lihtsalt talutav. Vähemalt minu jaoks. Ja ilmselt läheb enamuses meestelgi kusalgilt piir. Nende ja minu vaheline erinevus on vaid, et neid võiks see mingitel tingimustel kuidagi "üles keerata", seksuaalselt ahvatleda.

Tahtsin sel teemal siin pikalt - laialt edasi heietada, aga siis meenus mulle, et kui sel teemal ühele sõbrale selleteemalise loenguga esinesin, siis hakkas ta homeeriliselt naerma ja ütles, et ega minu käitumine ikka eriti esine küll eelpoolkirutud tipside omast, nii et lõpetan praeguseks. ;)

Kurb nali

Lugesin Postimehest mõni aeg tagasi sellist nalja: Kristlane küsib budistilt, et kuidas on hingederändamine võimalik kui maailma sünnib miljardeid inimesi rohkem kui kui kunagi varem. "Aga vaata, kui palju puid nad maha on raiunud", ütleb selle peale budist.

Algul naersin kohe tükk aega. Ja lõpuks on jäänud see mind kummitama. Ja ei ole sugugi naljakas. Kunagi ei olnud ju naisel hinge. Naised said hinge siis, kui koloniaalmaade anastamise ajal leiti hulganisti teisest rassist tegelasi, kes omakorda positsioneeriti madalamale. Mnjah. Aga mõnda ettappi oma mõtisklusest kirjeldamata jättes jõuan küsimuseni (ma pole teerajaja): Miks peaksid taimed endi ärasöömist rohkem tahtma kui loomad.

Ja maailma karmima usundi, džainismi järgijad (kes muuseas on vaid mehed) surevad nälga. Lõpuks seovad nad isegi oma nina ette rätiku, et mitte hävitada sissehingatavas õhus elavaid batsille...

Hoiduge neist

Ma ei tea, kui paljud teist nägid mõnda aega tagasi ETVs hilisööl jooksnud filmi Candy (http://www.infilm.com.au/reviews/candy.htm). Käsitletav teema oli sama, mis filmis Requiem for a dream (www.requiemforadream.com/), kuid pisut pehmem ja hambutum.
Ühesõnaga, hästi lühidalt ja lihtsusatult siis - üks %¤#peast poeet tutvub ühe ilusa ja kena väikekodanliku päritolu tüdrukuga, neil on selline tore lovestory. Panevad nad seal siis vaikselt narkotsi (mida türuk enne selle poisita vist teinud polnud), ja vajuvad ühe sügavamalt saasta. Filmi jooksul teeb üledoosi nende hedonist-professorist sõber, tüdruk teenib raha prostina ja saab psühhoosi ning veedab aega hullaris jne. Ainus, kellega midagi ei juhtu, on see krdi ebaõnnesõdur, poeet Dan, kes kogu sellest sitast kuidagi süüdimatult läbi libiseb.
Teate, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - on olemas ebaõnnesõdureid, kellega koos teie elu äpardub igal juhul. Nad keeravad kõigi ümbritsevate ning nendega kokkupuutujate elu nässu, libisedes ise kogu jamast läbi nagu nuga võist. Süüdimatult. Ja arvan, et igaüks meist on kohanud sellist ebaõnnesõdurit, mõnede elu on ta ehk isegi mõjutanud, rohkemal või vähemal määral. Ükskõik, kas nad määrivad teid ära füüsiliselt, materiaalselt või vaimselt, puhtaksaamine võtab aega. Neid on raske äa tunda, ja libisemine nende maailma ja nende reeglitusse toimub vähehaaval, mikroühhikute kaupa, tagasi aga peate ronima nagu mäkke. Nagu Mont Everesti tippu, see aga, kullakesed, pole kahjuks kõigile jõukohane.

Mida naised võivad ja mida nad ei või

Mööda metsarada sörkides mõtisklesin õiguse üle elada oma elu sellisena nagu ma ise tahan. Ja mõtlesin selle üle, kas mulle läheb korda see, mida teised mu elust arvavad. Mida suudaks ühiskond paremini alla neelata? Kas seda kui oleksin kahelepseline üksikema (tavaline nähtus), kas kedagi paneks imestama seik, kui kodus palgapäeval "lõuga" saaksin? Need on ju meie ühiskonna tavalised naistelood. Aga kui mul oleks 15 aastat noorem teisest rassist armuke? Ausalt öeldest sobiks mu elustiili ning iseseisvusega 15 aasat noorem mees rohkem kui 15 aastat vanem. Jah, vaimset kaaslast on ka vaja, 50 aastastest enamus on aga oma otsiva loomu hüljanud või on nad siis maailmaasjadest piisava ülevaate saanud ja vaim enam nii vabalt ei lendle...

Otsustage ise, kas mu postitus on inspireeritud hiljutisest erootilisest unenäost, mille peategelaseks verinoor kolleeg...