Diana Vreeland

Lugesin raamatut sellisest suurepärasest naisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Diana_Vreeland Lugesin igavusest (tegelikult ma ei taha tunnistada, et mul selliseid hetki esineb, aga hea küll) ja ühel hetkel ei saanud enam raamatut käest ära panna. LOOMULIKULT alustasin ma selle raamatu lugemist eelarvamusega (noh, mingi moeguru, mingi kergats on), aga selle raamatuga paotati kardinat aknalt, mille olemasolust ei ole proletariaadil aimugi, elustiilist, esteetilistest naudingutest, millesse peab kasvama, sest me ei oskaks selles maailmas midagi teha, kui sinna satuksime selliste palgatöölistena, nagu me oleme.

Üks koht aga pälvis minu erilise tähelepanu - (lugesin raamatut kuid tagasi ja mul ei ole seda käepärast, tsiteerin mälu järgi ja faktides võin mööda panna, kuid luban, et mõte jääb :)) - ta rääkis, kuidas ta läks oma lastega loomaaeda, ning ühel hetkel avastas suure isagorilla oma väikeste poegadega mängimas (kes võisid siis olla nii 4 ja 6 aastat vanad (??) ja nüüd tuleb pärl: "Me ei saanud mehega muud teha, kui seda naeratades vaadata ja oodata olukorra lahenemist, kuigi meil olid seljad hirmuhigist märjad. Me olime otsustanud, et me kasvatame oma lapsed üles nii, et nad ei tea, mis on hirm ja seega ei saanud me oma hirmu välja näidata, vaadates kuidas isagorilla lastega mängib". See jäi mulle ajudesse, olen ennegi põgusalt kokku puutunud aristokraatide kasvatusteemaga ja uskuge mind, sealt on mida õppida.

Ma olen ise näinud elus nii palju laste hirmutamist, alandamist jne, et mulle tõesti tundub nagu elaksid inimesed kas pimedate robotitena või siis süüdimatute, vastutustundetutena. Kõige lihtsam on tõesti ilmselt kasvatada hirmuga, häbitundega - aga kas on ka teisi võimalusi?

Laste sünnitamisest rääkides kulutab Diana Vreeland aega vähe (tegelikult on see raamat kokku pandud intervjuudest temaga) ning ütleb siis - ahh, ühe lapse sünnitasin ma 10 ja teise 12 minutiga, ilma valudeta. Kükitasin ja nii nad sündisidki ja teate miks - ma olin otsustanud, et nad sünnivad nii.

Igatahes, lugege, ja te ei kahetse - see on elu kui eneseteostus, elu kui kunst.

Vabakasvatus?

Elu jooksul oleme me kõik kohanud inimesi, kellele tagantjärele mõtled. Põhjus võib olla nii hea kui halb. Aastaid tagasi ühes seltskonnas kohtasin kolmekümnendates naist, kes üksikemana oma last täielikult vabakasvatas (ma ei tea, mingist hetkest see ei ole kasvatamne, vaid kasvatamatajätmine, mõtlesin ma toona ja mõtlen ka nüüd).
Nii 7-8 aastasel tütarlapsel lubati teha kõike. Ma ei tea, kui perekond on suurem ja käitumismustreid rohkem, ehk suudab siis väike ühiskondlik rakuke suruda vabakasvatusel olijad eeskuju(de)ga teatavasse vormi. Noh, siin see igatahes ei toiminud. Tütarlaps käitus väga inetult ja alandavalt nii oma ema kui teiste inimeste suhtes, sellist tasakaalus olekut oli päris harva. Mäletan, et mõnel hetkel, kui minu jaoks asi päris inetuks läks, vaatasin emale otsa, kes lihtalt õlgu kehitas.
Kohtasin ema taas, ja ei suutnud kuidagi küsimata jätta, kuidas tüdrukul läheb. Ma oli ta peale ikka vahel mõelnud.
"Tal on nii suured probleemid", rääkis ema. "Koolis käia ei taha, teeb poppi, suitsetab, kujutab ette on hästi lahe, arvutisõltlane, õppimisprobleemidaga, ehkki pea on hea. Ma ei tea, kuidas ta küll keskkoolini välja veaks."
Jah, aga kõik see, mis tulemas on, oli ju olemas juba siis, kui lapsele piire ei seatud, teda end distsiplineerima ei suunatud jne. Kasvatamine ei ole lapse ahistamine, vaid abi talle maailma ja eluga toimetulekuks, nii nüüd kui edaspidi.

Head uut aastat!

Jah, kullakesed, ma ei saanud teile oma põnevast elust pajatada, kuna unustasin blogi parooli ära. Koos ilutulestikuga saabus aga valgustatus ja nii ma jagan teiega möödunud aasta eredamaid hetki:
Ooo ei, ei mingit filosoofiat, ainult lihtne elu.

Niisiis:

Aasta ettepanek: “Sa võiksid mu mehe tagumikku katsuda, talle on vaheldust vaja.” Hmmm… mees on tõesti kena ja äkki see aitaks inimesed abileukriisist välja?

Aasta üllataja: kolleeg, kes mind ikka aeg-ajalt välja kutsus, rõhutades seejuures IGA jumala kord et tal ei ole minu suhtes seksuaalseid huvisid, tegi lambist ühe telefonikõne, mille sisu oli järgmine: “Inimesele, nagu Sina, ei ole SELLIST keha vaja, see on raiskamine! Sa ei tee ju sellega MITTE MIDAGI!!!”

Aasta steretüüp: Ühes poolametlikus seltskonnas, kus ma juba AASTAID vabatahtlikuna oma panuse olen andnud, tuli siis jutuks, et ma olen VALLINE ja ELAN ÜKSI. “Ma ei oleks seda MITTE IIAL arvanud, MITTE KUIDAGI”, teatasid inimesed. “MIKS?” küsisin mina. Vastused jäid selliseks üldsõnaliseks mõminaks aga selgeim neist oli: “Sa oled alati selline enesekindel ja…”
Jah, kui naisel meest ei ole, siis peab ta käima mööda aiaääri, silmad maas. On põhjust häbenemiseks. Äkki ma ikkagi peaksin?

Head uut aastat kõigile! Ja tervitused kõigile, kes julgevad olla need, kes nad on.