Nii. Läksin taas ühte korterit vaatama. Maakler keskealine hoolitsetud venelanna. Kõik tundus enam-vähem sobivat. Küsisin siis hinna üle ka - kui palju siis kauplemisruumi on. "MIDA TE ÕIGE MÕTLETE", muutus maakler äkki väga teravaks. "Te olete selle esimene klient, kes korterit vaatama tuleb, mida te arvate, et omanik laseb hinna alla selle pärast, et esimene klient seda soovib?"
See oli nii jube ja nii ebaviisakas. Noh, aga mul ka siiski natuke kuumade inimestega suhtlemist seljataga. M muidugi ei suutnud oma ehmatust ja solvumist päriselt varjata, kõrgendasin häält ja küsisin samas toonis vastu: "On loomulik, et iga inimene tunneb huvi hinna üle, kas minul ei olegi siis mingeid õigusi lihtsalt sellepärast, et ma olen esimene klient?"
No siis ta vabandas isegi naca. Jaaaaa, ja uskuge või mitte, aga ta isegi helistas ka omanikule, nii 5 minutit hiljem".
Mul on nii kahju, et ma ei suhelnud selliste inimestega siis, kui veel laps olin. minu perekonnas tülisid ei olnud. Mitte keegi ei vaielnud mitte kellegiga. Ja ma pole siian päris hästi selgeks saanud elegantse taandumise võtet täpselt hetk enne seda kui eestlased tülli keeraksid. Aga mida aeg edasi, seda enam selline kirgede mäng mulle meeldib. Ma olen liiga kaua mänginud eestlaste lemmimängu "mõtle mõtle mis ma mõtlen". Aeg on tunda ja tunda anda!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
1 comment:
Minu lapsepõlveperes oli ikka tülisid küll. Mina igatahes olen pidanud ammusest enesestmõistetavaks, et mul võib olla arvamus ja võib juhtuda, et ma seda väljendan. Aga oh seda ehmatust siis, kui mu arvamus ei peaks kellelegi meeldima. Põmm ja suhted läbi juhtub üsna kergesti.
Mina siis olen õppinud vähemväljendamise kunsti. Ei saa ju lootma jääda sellele, et teine pool hakkab õppima tülikate mõtetega inimesega kooseksisteerimise kunsti. Nad enamasti ei hakka.
Post a Comment