Aitäh, Linnart Mäll

Selline tore retsensioon Linnart Mällilt. Andis vastuse paljudele mu küsimustele, peamiselt nende lausetega: "Intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed."

Kopin siia ka täispikkuses teksti:

Arvustus: Guruks olemise keerulisusest

Eesti Päevaleht
Autor: Linnart Mäll

Olin Oshost kuulnud juba aastakümneid tagasi. Tollal küll vaid kumu skandaalsest seksigurust, kes armastab kõige kallimaid ja luksuslikumaid autosid. Siis kandis ta veel gurunime Rajneesh. Millalgi 1970. aastate lõpus sain kelleltki lugemiseks ka tema kirjutisi ja huvi selle mehe vastu kasvas. Ei saa küll öelda, et suureks, aga kui 2008. aasta algul sattusin Punesse, siis käisin tema aašramis ära.

Rajneeshi ehk õigemini Oshot (1987. aastal muutis ta oma gurunime) ma muidugi ei näinud ega saanudki näha, sest 1990. aasta jaanuaris ta suri, olles paari kuu eest saanud 58-aastaseks. Nägin raamatut „Vaimselt ebakorrektse müstiku autobiograafia” ja ostsin selle ka ära. Selgus, et ta ise ei ole seda kirjutanud, vaid selle kleepisid muude materjalide põhjal kokku tema õpilased, nii et esimest korda ilmus teos 2000. aastal. Tuli ka välja, et ta ei olegi ise midagi kirjutanud, vaid kõik need kümned või isegi sajad oopused, mida omistatakse talle, on algul olnud ta loengute, vestluste, intervjuude jt esinemiste lindistused.

Mis siis ikka, eks samuti toiminud kehvemate tehniliste võimaluste ajal ka Buddha, Konfutsius, Jeesus ja paljud teised ajaloost tuntud Õpetajad. Kas aga Osho oli nendega võrdne? Ise ta arvas ilmselt, et oli. Ega ta siis niisama võtnud oma gurunime juurde tiitlit, mida Indias on ammustest aegadest omistatud hinduistlike jumalate inimkehastustele, näiteks Krišnale, või väga suurtele traditsiooniloojatele, näiteks Buddhale. Tiitliks on bhagavan ehk bhagavat või hindipärane bhagwan, mida Osho ise tarvitas.

„Autobiograafiat” lugedes sain aru, et varem kuuldud kumu oligi õige. Põnevaid seiku leidsin sealt palju. Näiteks püüd rajada Ameerikasse Oregoni osariiki omanimelist linna Rajneeshpuramit. Pehmelt öeldes ebasoliidse guru imago oli teda varemgi saatnud, kuid selles linnas algasid tõelised skandaalid, mis kulmineerusid 1984.–1985. aastal mürgitamiste, kohtuskäimiste, vangistamiste ja pagemistega. Formaalselt jäid peaaegu kõigis asjades süüdi küll sekretärid, jüngrid, arstid ja kes kõik veel tema tohutust kaaskonnast.

Andekas skandalist

Nimetatud autobiograafiast leidsin ka seletuse, miks oli vaja luksusautosid Rolls-Royce, skandaale ning muud ebaviisakat ja ebatraditsioonilist: muidu ei oleks keegi Osho suurele õpetusele tähelepanu pööranud! Tõepoolest, kes siis lihtsalt tarkuse peale tormi jookseb!

Aga tark oli ta tõepoolest. Magistrikraadiga, mitmes ülikoolis õpetanud mehena oli ta kursis paljude teadussaavutustega. Sellest saab ilusa pildi ka retsenseeritava raamatu põhjal. Mida me sealt kõike ei leia: arutlusi Freudist ja Jungist, Viini ja Berliini mentaliteedi võrdlemist, Hitleri ja Churchilli sõjastrateegiate erinevust, mehelikkuse ja naiselikkuse saladusi, Sokratese, Buddha, Šankara, Gurdžijevi ja Nietszche tarkusi, aju parema ja vasema poolkera osa kirjeldusi jne.

Nüüd ka retsenseeritava raamatu põhiideest. See on ilus skeem inimaju tegevuse suundumusest, mis algab loomalikust instinktist ja jõuab intellekti kaudu intuitsioonini. Sellele on raske vastu vaielda. Ega peagi. Kuid intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed.

Minu meelest seletab see puudujääk tema ebaõnnestumisi ümbruskonna mõjutamisel. Instinktidest ei ole võimalik hüpata intuitsiooni, enne peab inimesel olema tugevaks arendatud mõistus ning sügav mõtlemine ja mõistmine.

Paistab, et enamik tema õpilasi ei teinud seda tööd, vaid hakkas pehmelt öeldes arvama, et nende instinktid ongi intuitsioon. Siit siis skandaalid ja kõik muu, mille all kannatas ka Rajneesh-Osho ise. Ilmselt ta ei tuletanud eneselegi meelde, et niisugustel õpetajatel nagu Buddha, Konfutsius ja Jeesus oli nende eluajal väga vähe õpilasi. Sest vaid väga vähesed suudavad vast tekkinud traditsiooni edasi kanda.

Raamatut soovitan aga soojalt lugeda nendel, kes ei arva, et neis on intuitsiooniküpsus juba olemas. Eestikeelne tõlge on päris hea, nii et lugemine peaks olema mõnus.

Osho
Intuitsioon.
Loogikaväline tunnetus
Inglise keelest tõlkinud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas
Pilgrim, 2009, 234 lk

Ja link orignaalartiklile ka
http://www.epl.ee/artikkel/466512

Nautige, head inimesed :))

Mina ei ole naine

Juba päris päris väiksena, enne kooliiga, jõudsin ma ühele järeldusele - nimelt, et mina ei saa hakkama kõige sellega, mida elu naiselt nõuab. Nimelt pidi siis naine minu arvates kõigega hästi hakkama saama. Olema tubli nii tööl, kui kodus. Koduste toimetuste hulka kuulus lisaks tubastele töödele ja toiduvalmistamisele nõuka ajal ka minifarm ja potipõllumajandus, laste eest hoolitsemine ja alati pidi veel hea välja nägema. Ma ütlen ausalt, minu jaoks tundus asi ikka karm. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. Sain aru, et mina selle kõigega hakkama ei saa. Naise elu tundus mulle vägaväga raske. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. See, et meestelt nõutakse ka ja mitte vähe, see minu mõttemaailmast toona puudus.
Aga ma olen ikka veel arvamusel, et selle kõigega ma hakkama ei saa. Eks asjad ole ju peas kinni ning vaikimis eeldan ma, et seda ühiskond ning meessugu kõik minult ootavad. Eks ma oma isiksusearendamisega olen vast ka üks äärmus. Aga on ka teine äärmus, kes minus alati hirmu ja alaväärsustunnet tekitab - teate ju küll neid naisi, kellele külla minnes kuuled kõigeapelt kirjeldust sellest, kuidas ta terve eelmise päeva koristas. Siis seda kuidas ta küpsetas veel ühe päeva. Ja salatid ja moosid on kõik ise tehtud, algained ikka enne korjatud ka. jne. See kõik on ju hea, aga kas see kõik peab olema kellegi identiteedi tuum?
Muidugi on igas paarisuhtes rollid. Mehe roll nõuab üht ja naise roll teist (jaa, saab ju igasuguseid kokkuleppeid sõlmida) aga sellisel puhul varjutab omaksvõetud roll isisuse täielikult. Kujutate ette, kui sellise eeskujuliku naise abielu puruneb. KUIDAS saab SELLISE naise keegi maha jätta???? Noh, võibolla ta ei loe raamatuid, ajalehti, ei oma arvamust millegi kohta, ei pea midagi seksist, aga mis siis! Ta on ju tõeline NAINE!
Muidugi, psühholoogia väidab, et minu probleemid lahenevad ka 40ks eluaastaks. Võin end lohutada ka ehk sellega, et mehe jaoks, kellega kõige pikemalt ja kirglikumalt seotud olin, olin ma kõige tõelisem naine. Ja isegi sellest ei piisanud, et vabaks saaksin!
Kirjutasin loo lõpun ja selle käigus jõudsin arvamusele, et ma ikka veel ei usu, et mind võidaks armastada minu enese, mitte millegi muu pärast. Niipalju kasu siis vähemalt blogipidamisest!