Peaaegu liiga hea, et seda jagada?

Maailma on sest ajast alates, mil mina oma elutõed selgeks õppisin, suurel määral muutunud. "Jagatud rõõm on kahekordne", räägiti mulle, sellest kõnelesid ka targad multikad, mida ei väsinud vaatamast.
Nüüd aga reklaamitakse tooteid hüüdlausetega "Peaaegu liiga hea, et seda jagada" (mingi dušigeel või miskit sellist), "Selle nimel võiks tappa" (kartulikrõpsud). Midagi veel, mis pühapäevasel unisel hommikul kohe ei meenu.
Teate, sellised reklaamid on minu jaoks vastikud ja teravas vastuolus minu põhiväärtustega. Edasiarendus sellest oleks pilt kallist restoranist, mille laudade taga istuvad kurjad üksikud inimesed, kehaga oma toidutaldrikuid kaitstes. Nad on hiilinud toidukohta mööda kõrvaltänavaid, tehes ohtralt jänesehaake oma teekonna sihtmärgi varjamisest, sest nad tahavad parimast saada osa üksi, ilma seda kellegiga jagamata.
Tegelikult see päriselus (päriselu = minu elu) ikka nii ei ole. Sõbraga kipud jagama ikka seda parimat. Ema hoiab lapsele ikka osakese sellest heast või kõige paremast mis tal on, või mida ta teab parima olevat.
Ja ütlen ausalt, mina neid tooteid, mida reklaamijate arvates peaks tarvitama teiste eest salaja ("sest need on nii head") ostma ei hakka ja tarvitama ka. Ma ei suuda end kuidagi samastada inimestega, kes head sõpradega jagada ei suuda. See tekitab minus äratõukereaktsiooni. Samas tekitab minus küsimust ikkagi ka see, kui paljudes tekitab selline sõnum resonantsi, paneb kaasa elama? Ja kui palju on neid, kes edaspidiseks sellistest sõnumitest oma käitumisele õigustuse leiavad?