Liiga palju naist

Üks minu kuum austaja väidab vahelduvate intervallidega, et mul on naise keha, aga ma mõtlen nagu mees ja ma tahan, et mind koheldakse nagu meest.
Raske öelda, kesse ikka teab kuidas keegi teine end maailmaga suhtestab ja mida sellelt ootab. Ma pole ju kellegi teise nahas olnud. Jah, meenub küll, et sugupoolte vahelisi erinevusi hakkasin täiel määral aduma nii 20ndate aastate alguses. Mängisin, õppisin, sõbrustasin poistega ja isegi ei mõelnud, et võiks ju olla kuidagi teisiti, et võiks olla koos tüdrukutega. Armusin ma aga vaid meessoost isenditesse, ning mind eristas meestest see, et oskasin küpsetada, kududa, tikkida, ja kindlasti midagi veel, milles nemad just eriti tugevad polnud.
Ma ei tea, kas põhjuseks eelpoolmainitu, või miski muu, aga mind ajavad närvi naised, kes on liiga palju naised. Noh, kellega koos olles tundub, et nad nad fliridivad ka minuga, kes lämmatavad mu oma naeru, pilkude, kudrutamise, ninnu-nännutamisega. Kes on kõigutamatult head, leebed ja meeldidapüüdvad ka siis kui oled nende vastu kuri, halb, ingorantne - ükskõik mis põhjusel siis. Ja igasugusest vestlusest on oluline ikka ratsionaalne aspekt, või muidu jookseb mul lihtsalt juhe kokku. Ma satun segadusse, ma ei tea mida minult tahetakse ja miks.

Ühesõnaga - naiselikkus on hea, aga liiga suures annuses ei ole see lihtsalt talutav. Vähemalt minu jaoks. Ja ilmselt läheb enamuses meestelgi kusalgilt piir. Nende ja minu vaheline erinevus on vaid, et neid võiks see mingitel tingimustel kuidagi "üles keerata", seksuaalselt ahvatleda.

Tahtsin sel teemal siin pikalt - laialt edasi heietada, aga siis meenus mulle, et kui sel teemal ühele sõbrale selleteemalise loenguga esinesin, siis hakkas ta homeeriliselt naerma ja ütles, et ega minu käitumine ikka eriti esine küll eelpoolkirutud tipside omast, nii et lõpetan praeguseks. ;)