Teate ju seda, mis Jupiterile on lubatud, ei ole härjale mitte...
Eileõhtustes uudistes raporteeriti väga kahetsusväärsest juhtumist, kus üks naine oli läinud Soome tööle ja jätnud kaks oma last järelevalveta iseenese hooleks. Lastele oli jäetud enesega toimetulekuks kaheks kuuks kolmsada krooni.
Väga Jube Lugu, onju!! /........./ Selle punktiiriga tähistan kogu lõppematu nutu ja hala, millega võiks antud teemat kommenteerida.
Tänase Postimehe juhtkiri räägib 50 000 mehest, kes oma lastele elatusraha ei maksa. Miks me neid telekast ei näe? Nimepidi nimetatult, pildiga, juures jutt kuidas ikka asi täpselt käib. Või on nende puhul asi teistsugune? Äkki arvas ka Soome läinud ema, et nt naabrinaine annab süüa? Või mõni sugulane? Ja kas lapsed saadi pühast vaimust? Kus on laste isa, kas tema ka laste eest vastutab? Seda me ei tea, ega saagi teada. Aga me saime teada sellest ühest naisest, kes inetult käitus. Need 50 000 meest on lihtsalt nagu tapeet, kelle hoolimatus meile korda ei lähe, sest me oleme nendega juba harjunud, nagu pleekinud tapeediga. Mis on kole küll, aga enam silma ei riiva.
Meie ühiskonnas pidavat vaesus olema üksikema nägu. Aga mitte meeste nägu, kes kohtus kaeblevad, et lapsetoetust maksta ei jõua sest raha pole. Huvitav küll, miks? Ja miks Soome riik maksab lastetoetusele emale välja, kui lapse isa seda ei maksa? Nõudes selle loomulikult rongaisalt hiljem kindlalt välja.
Eks me vist oleme harjunud sellega, onju. Ja ka minu ümber on naisi, kes uhkelt pea püsti ajavad ja ütlevad, et peadki ülal pidama oma 7 last ja mehe ka. Ma ei ole ikka veel päris kindel, kas nii peab olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment