Vabakasvatus?

Elu jooksul oleme me kõik kohanud inimesi, kellele tagantjärele mõtled. Põhjus võib olla nii hea kui halb. Aastaid tagasi ühes seltskonnas kohtasin kolmekümnendates naist, kes üksikemana oma last täielikult vabakasvatas (ma ei tea, mingist hetkest see ei ole kasvatamne, vaid kasvatamatajätmine, mõtlesin ma toona ja mõtlen ka nüüd).
Nii 7-8 aastasel tütarlapsel lubati teha kõike. Ma ei tea, kui perekond on suurem ja käitumismustreid rohkem, ehk suudab siis väike ühiskondlik rakuke suruda vabakasvatusel olijad eeskuju(de)ga teatavasse vormi. Noh, siin see igatahes ei toiminud. Tütarlaps käitus väga inetult ja alandavalt nii oma ema kui teiste inimeste suhtes, sellist tasakaalus olekut oli päris harva. Mäletan, et mõnel hetkel, kui minu jaoks asi päris inetuks läks, vaatasin emale otsa, kes lihtalt õlgu kehitas.
Kohtasin ema taas, ja ei suutnud kuidagi küsimata jätta, kuidas tüdrukul läheb. Ma oli ta peale ikka vahel mõelnud.
"Tal on nii suured probleemid", rääkis ema. "Koolis käia ei taha, teeb poppi, suitsetab, kujutab ette on hästi lahe, arvutisõltlane, õppimisprobleemidaga, ehkki pea on hea. Ma ei tea, kuidas ta küll keskkoolini välja veaks."
Jah, aga kõik see, mis tulemas on, oli ju olemas juba siis, kui lapsele piire ei seatud, teda end distsiplineerima ei suunatud jne. Kasvatamine ei ole lapse ahistamine, vaid abi talle maailma ja eluga toimetulekuks, nii nüüd kui edaspidi.