Vastused

eelmistes postitustes esitatud küsimustele siis:

1) Kui kurtsin emale jõuluõhtusöögi käigus vanaema oletatavat seniilsust, siis viskas ema hooletult: "Ah, kuule, vaata kui vana ta on!" Küsides siis paari minuti pärast: "Ja miks peaks tal üldse sellist teadmist vaja minema?" - kah õige, võttes arvesse, et mu vanaema on üks tibilikumaid naisi, keda ma üldse elus kohanud olen. Eks ema tunne teda rohkem ka ;)

2) Meeste homoteema - võtsin selle jutuks ühe meeskolleegiga, kes teatas: "Meie, mehed, teeme pidevalt seksuaalse sisuga nalju. Kui Sina, naine, oled seltskonnas, siis me ei saa teha seksuaalseid nalju, mis puudutavad naisi. Seetõttu viskamegi nalja meeste kulul." Hmmmm. Tundub loogiline....

???

Ausõna, ma ei saa aru, kas mu 80. aastane vanaema hakkab seniilseks jääma või ta pole tõesti kordagi oma eluajal kuulnud seda, et kui koera nina on külm ja niiske, siis on koer terve. Mitte vastupidi.

Ja tuisus pidu lõpetates juhtusin sõnama, et peale tuisku tuleb sula. "On ka nii või?" küsis seltskond kooris. Mnjah. Ilmselt on mul teistsugune arusaam eluks vajalikest baasteadmistest. Või on mu urbaniserumisaste veel liiga madal.

Minu alkohoolikust sõber

Leidsin oma mustapesukorvist pudeli viina. Ning minu garderoobi ona peidetud kolm kasti veini. On jah ebanormaalne ja üllatab ennastki. Põhjuseks aga see, et minu alkohoolikust sõber käis külas. Tema küllatuleku ainuke tingimus on see, et ta ei tohi mu juurde alkoholi kaasa võtta. Kaine ei ole ta niikuinii kunagi. Jah, enne mu uksest sisseastumist peab ta oma alkoholi kas mu ukse taga ära jooma või peitma selle kusagile mu elukoha lähedale. Mõnikord on aga peidukohad avastatud ja jook tarvitatud, seni kui me ilmaasju arutame. Ja mõnikord ei suuda ta kesvamärjukesest loobuda ning siis ei ole mina nõus teda uksest sisse laskma. Sellisel juhul ei lähe ma temaga ka välja, avalikku ruumi. Kas olete kunagi joodikuga linnaplatsil vaielnud? Mina olen... Ei olegi oluline, mis näoga vaatavad teid möödakäijad, kui purjus mees karjub üle tänava: "Ei saa olla nii, et sa armastad kainet inimest. Inimest tuleb armastada alati ja igasugusena!" Neid vaidlusi ei ole mina muuseas kunagi võitnud.
Kui ma ütlen alkohoolik, siis pean ma silmas ikka inimest, kes on viimased 15 aastat pidevas vines olnud. Ja see pole koht, kus arutada seda, kuidas ta oma tööülesannetega hakkama saab. Ikka veel on ta mõttekäigud sädelevalt elegantsed ja tema hoolivus teiste inimeste suhtes selline, milleks ma mitte kunagi võimeline pole. Või kui oleksin, siis peaksin pidevalt jooma, sest mu ego nõuaks allasurumist ja/või ei mahuks mu hinge nii palju kaastunnet.
Ühte asja ei ole võimalik aga seletada - see on isiksuse degradeerumine. Kas olete seda näinud? Et Inimesest suure algustähega saab pisikene väiklane olevus, kelle Jumal on viin. Ma näen juba esimesi välgatusi, iseloomu muutusi. Purjus inimesega on selle teema arutamine mõtetu, sest ta ei saa aru. Kaine inimesega on see ka mõtetu, sest ta saab kõigest niigi aru...
Samas on tema nagu minu kaksikvend. Tema hea mina on aga minu heast kirjeldamatult parem. Tema enesehävituslik tung nii võimas, et elades tema stiilis kuu kaotaks ma kõik. Tõesti kõik.
Kas mina saan teda aidata? Ei. Kas peaksin? Ei tea. Võibolla on minu kaine elu palju vähem väärt.

Subkultuurid

See meesteseltskond, kellega ma praegusel eluperioodil erinevatel põhjustel suhtlen, on keskmisest maskuliinsem. Ja mina ei esinda matšomehe vastandpoolt - abitut blondi küünetehnikut, kelle elu on võimalik vaid Mehega (oh, kallid mehed, andke aneks, ma üldistan siin, eks). Ma esindan täielikult vastandpoolt. Keskealist lastetut intellektuaali (???). Igatahes on paljud neist tänaseks minuga nii harjunud, et näimise peale nad enam aega raisata ei viitsi. On ju nemadki näinud mind pandakaru silmadega laiavalgunud meigi tõttu, tagurpidi seeliku või jooksvate sukasilmadega. No, ma pole ju tõesti mingi miss perfect. Üks asi, mis mind raudselt hämmastab, on meeste homoteema, mille juurde nad päevas kolm korda peavad pöörduma. Ei ole olemist, kus homoteema puudutamata jäetakse. Naljakas. Aga kõiga naljakam on see, kuidas naistest räägitakse. Mitte sugugi lugupidamatult, oh ei. Küll aga on nende identiteedi (rahulolev) osa teadmine sellest, kuidas naised neid tahavad. ja et on olemas naljad enne ja pärast abiellumist. Ja kuidas küll naised punuvad võrke, et neid enda püünisesses saada. Ega mina nende lugude tähendust ju lõpuni ei adu. Küll aga on see selline mantrataoline enesesisendus, mida tuleb regulaarselt taastoota, et maailm ikka püsti püsiks. Paar korda on mul keele peal olnud mu vanade meessõprade naljad (stiilis: miks tasub abielluda süütuga - sest ta arvab, et see 15 sekundit (koos eelmänguga) on ongi Tõeline Seks jms sellised naljad). Surun endas pidevalt maha tahtmse esitada neile väljakutse, püüan mitte norida - sest nemad ju minu kallal ei nori (aga mu rinnahoidja on ka DD korviga).
Minu ülikooli õppejõust sõbranna mainis raamatut "Mehed Marsilt, naised Veenuselt", peaksin end ehk selles vallas harima.

Aga mis värk selle homoteemaga ikka on?

Aeg-ajalt...

...meenub mulle, et olen blogipidaja. Ja et tuleks ju siis ometigi mdagi kirjutada. Hetkedel, mil midagi öelda on, pole kirjutamiseks aega, ning siis ku aeg, pole midagi öelda.

Mingisugusest 80ndate Noorusest (ehk mäletate, oli selline ajakiri) on mu mällu sööbinud üks luulekatke:

usun su naeratust
siirast ja selget kui valu
igatsen sinuga käia
su kiviseid teid

....

oled mu selgeim ja säravaim
üksindustundide leid

(või midagi taolist)

ja teine veel:

kes teab mis rohuks said me kallistused
mis värvi lilledeks me laste naerud
mis kibeohakateks meie tülid...

Peaksin minema raamatukokku ja need vanad noorused üle sirvima. Lugemist oleks ehk kauemaks. Saaksin ka teada nende ridade autorite nimed...

Loovusest ja muust

Kõrges eas ei ole enam nii lihtne kui varem endale sõpru leida. Võibolla seepärast, et Eesti väiksuse tõttu oled võrgustike kaudu need sobivaimad niikuinii juba üles leidnud või on elu vähemalt andnud võimaluse neid n.ö kombata ühel või teisel moel. Leiad siis toreda inimese (NB! ma ei räägi meestest siinkohal). Eakaaslase. Mingil põhjusel hetkel üksiku. Sobite hästi. Peale paariaastast tutvust otsustate minna koos reisile. Käite aeg-ajalt koos teatris-trennis-kinos-suustamas-kelgutamas, soovitate üksteisele raamtuid ja jagate mingil määral ka südamesaladusi. Aga tegelikult puudub suhtest kirg (ohjaa, ma arvan, et naistega suheldes on vaja samasugust kirge kui meestega suheldes). Mis siis puudu on? Vestlused abstraktsetel teemadel, arutelud õigluse ja inimkonna arengu üle, selle üle, kas ja kus on piir hea ja halva, õige ja vale vahel, religioossuse tunnetuse puudus... mängulisuse puudus...
Ostad endale poest püksid - sõbranna ostab samagusuguse, ostad t-särgi - ta ostab samasuguse, ostad kampsuni - ta ostab samasuguse JAAA NII EDASI siia loetellu võib lisada söögikohad, toidud joogid raamamatud - aga suhetes ei vaja ma enda jäljendajat vaid partnerit. Et ideedevahetus oleks kahepoolne.

Muuseas, mõtlesn ka sellele, et üsna domineeriv. Äkki ma ei annagi teisele inimesele üldse võimalust ennast väljendada? Aga see pole praegu see probleem...

Aitäh, Katrin Kissa!

Naised positsioneerivad end alati mehe suhtes – kas neile andudes või vastu astudes. Mulle tundub, et selline sõltuvus tekitab reaktsioone, mis pärsivad nende võimet tegeleda millegi olulisemaga kui omaenda isikuga. Ja sedagi vaid poolikult, peites osavalt varjatud motiive roosa südame taha. Andku naised nüüd mulle andeks, aga mind naissugu pisut hirmutab. Mind hirmutavad volangkardinad ja sefiiritordid, lillmustrilised küüned ja Brasiilia depilatsioon. See on nii ebaloomulik ja ebaloomulikult loomulikuks saanud, et kui mõni naine suudab sellest mudelist kunstnikuna välja tulla ja end päriselt letti lüüa, siis, jumala eest – tõenäoliselt ei saa teda enam naisekski kutsuda.

Meeste robustsuses on teatud ausust.

(Katrin Kissa intervjuu EPL-le: http://www.epl.ee/artikkel/479912 )

Olen juba mitu korda tahtnud teemaks võtta kuid pole siiani söandanud -

mul on otsatu hulk meeskolleege ja meeskoostööpartnereid. Rohkem kui naisi. Ja päris paljudel neist on täpselt sellised naised nagu peab. Ühiskondlik surve. Või ilusasti kätte õpitud teadmine sellest milline on sotsiaalselt aktsepteeritav naine. Noh, me ei räägi siin praegu mingist kõrgklassi modellindusest. Aga kirjeldus: keskmiselt 164-168 cm. Brünett. Solaariumipruun. Kunstküüned. Koos sauna sattudes tead täpselt, kuidas depileeritud. Kindel hääletoon ja käitumismaner ja jumestus. Riietumistiil-mainstream. Minu probleem seisneb selles, et ma pole neid võmeline üksteisest eristama (noh, oma halva mälu üle olen ennegi kurtnud). Jututeemad ka aita, sest need on täpselt nii ohutult ümmargused kui üldse olla saab...

Muidugi, pean mainima, et mu Päris Headel Kolleegidel (kellega rõõm suhelda on ilmselt vastastikune) on partneriteks Isiksused. Keda ma mäletan ja imetlen.

Karmast ajukääbikutele

Ühesõnaga, ostsin mingil meeltesegadushetkel poest raamatu Karma 101, autoriks Joshua Mack. Minu meeltesegadushoos sooritatud teo põhjuseks oli hüperale (45 EEku potentsiaalselt põneva raamatu eest) ning mõned põnevamad loetud lõigud raamatust. Kodus ootas mind aga IKALDUS. Võibolla on mul kehv huumorimeel või midagi sellist(mida siis?) aga raamatus toodud soovitused on stiilis: karmaliselt hea: vaadata filmi vaikselt; karmaliselt halb: Mugida kogu seansi ajal popkorni ja esitada valjusti küsimusi ja veel: karmaliselt hea: asendada tühi tualettpaberirull uuega, karmaliselt halb: panna tühi apelsinimahla pakk külmikusse tagasi. Mis siis veel on karmaliselt halb - maksta kaardiga üheksateistkümne toote eest ekspresskassas, mis on mõeldud kuni kümne toote eest tasumiseks ainult sularahas... My God!!!!
(peale kümneminutilist mõtisklemist jõudsin järeldusele, et olen ehk liiga intellektuaalne ja ma ei tea ju mis see karma on ja et igal teol on tagajärg ja kellegile on ju vaja ka seda rohujuuretasandit ja veel 10 minutit hiljem "aga äkki see kõik ongi nii"...
Aga ikkagi: Karmaliselt hea - puhastada kööki senikaua kuni see särab nagu üllatuskingitus abikaasale. MISASJA???? Aga äkki oleks kasu mõõduka segadusastmega köögist, kui koristamise asemel on suheldud lastega, aidatud vanaema, küsitud vanematelt, kuidas neil läheb või.... noa palju asju on, mida võib teha koristamise asmele (koristamine ON minu edetabeli lõpus. Eelviimasel kohal. Mis viimasel kohal on, ei tule praegu meelde).
Ühesõnaga, vältige investeeringut ning selle raamatu lugemisele raisatud aega, tahaks öelda. Ja just praegu leidsin sellest mõttetera: see, mida sa kõige enam ihaldad, on sinu suurim probleem. Ja veel: Armastus on tuli. Aga sa ei tea kunagi, kas see soojendab su südant või hävitab su maja. Ja veel: Sa ei saa valida, kuidas sured. Või millal. Sa saad ainult otsustada, kuidas elad. Praegu.
Aga ikkagi - usun, et on olemas ka praemaid raamatuid karmast ja pigem vältigem investeeringut, eksole. Parimad kohad on niigi mu kirjatükis esile toodud ;)

Elul on jumet

Ühel päeval saad teada, et keegi ilus ja hea on läinud toonela teele. Et üks teine su elu ilmasammas on hetkel oma eluga väga puntras. Aga nii nagu tema sind ei saa sina teda kunagi aidata. Ja siis kohtad ühte tarka ilusat toredat naist oma tutvusringkonnast (keda tead tegelikult juba enam kui tosin aastat) ning selgub, et mees, kellega mitte just väga hiljuti meeldivalt koos aega veetsid, lastas endale meelitusi kõrva sosistada, keeldudes samas läbirääkimistest teemal "aga äkki veel kunagi... me ju võiksime jne..." on selle hea ja toreda inimese partner juba mitu head aastat ja et selle naise teada on ta selle mehe elu armastus... Siis meenub nii selgelt miljon mehe sõpra kellega ühise ajaveetmise käigus tuttavaks said ning pead küsima endalt, kuidas käituda valmistamaks teistele võimalikult vähe kannatusi. 1) Kutsud naise kohvile ja ütled, tead, ma tõesti ei teadnud, et see mees kellegagi seotud on. Ehkki see oli tore ja hea ei tähendanud see mulle midagi ja ma palun tuhat korda vabandust su käest. 99% tõenäosusega räägib ta sellest kõigile kel kõrvad peas (ja neile ka kel kõrvu peas pole) olenemata sellest, kas olen teda solvanud või mitte. Sellise stsenaariumi järgi käitudes peaksin aga ka mehele helistama ja ütlema, et kuna mulle ei meeldi selline olukord, siis rääkisin tema kallimaga... hmmm 2) ei tee midagi ning tunnen ennast tõprana, sattudes nende mõlemiga ühel ajal ühte seltskonda... pealegi, teadupärast ei jää ilmas mdagi saladuseks ning kui ta seda kellegi teise käest kuuleb on ta lõpuks kindlasti solvunud ja haavunud ning kahjuks põhjusega...
Lisaks selgub, et kõik kolm meest kes su vastu praegusel perioodil huvi tunnevad on sündninud ühel päeval ja kuul (ehkki mitte aastal).
Kas elus on juhuseid??

Lastest siis

Aeg voolab ja vahendamata on jäänud nii laulupeo, Madonna kontserdi kui puhkusereisi muljed. Räägin aga sedapuhku siis hoopiski lastest ja lastevanematest, keda ma suve jooksul kohanud olen. Noh, ma tean ju küll, et ma sel teemal eriti sõna võtma ei peaks, lastetu naine ei peaks targutama lastekasvatamise teemadel. Samas on see mu salahuvi - loen täiesti regulaarselt lastekasvatamse blogisid – elan kaasa ja mõtisklen raskuste ning rõõmude üle.
Nüüd ka mõned küsimused lastevanematele – kui Sa leiad, et oled nii püha ja vaimselt eriti kõrgelt arenenud, siis kas on ikka õige panna oma laps mediteerimise ajaks vaatama maailma kõige nõmedamaid multikaid - et sina mediteerid ja laps vaatab seni klaasistunud pilguga helesinist ekraan?
Mks te arvate, et teie lapse kakase tagumiku pesemine teise inimese kööginõude kohal neid rõõmustab? Jah, ma tean, et tuleb olla tolerantnte lapse kaka ja pissi ja ma ei tea mille suhtes veel, aga minge palun peldikusse, kui tahate lape tagumikku pesta. Ja ärge tõstke tema liivaseid jalanõusid minu köögilauale, eks!
Ja näidake lapsekasvatamisel iseloomu ka. Kui teie lapse teroriseerib pidevalt oma nooremat õde nii füüsiliselt kui vaimselt, siis ma ühel hetkel enam ei usu sellesse et kõike saab armastava aruteluga lahendada. Piirid puudvad ja noorem laps hakkab varsti juba pelgalt oma vanema venna nägemisest värisema – ma usun et tutistamisest oleks ka rohkem kasu...
Tegelikult on mul üks põhimõte - mitte kunagi mitte sekkuda kellegi lapse kasvatamisse, setõttu ma siin blogis virisengi. Ärge pahandage, eks!

Eksperiment?

Kõpsutasin siis täna kodu poole, kui kambast varateismelistest möödudes keegi neist mind teretas. Ehkki teadsin, et 300% tõenäosusega ma ei tunne neist ühtegi, teretasin hajameelselt vastu ja kepsutasin edasi. Heleda häälega tütarlaps hõikas veel tagant järgi: "Teil on ilusad jalad." Noh, üldiselt arvan et tegemist oli noorsoo sotsiaalse eksperimendiga, kuid lõbus oli ikka.

Poliitikast ja eugeenikast rääkida ei viitsi.

Heureka

Mäletan oma õpinguaegadest arutelu teemal, miks müüvad negatiivsed uudised. Toodi välja, et üsna paljudele (% ei tea, seda vist välja ei toodud) on halvad uudised olulised enesemääratluseks - teadmine, et kellegil läheb sama kehvasti või veel kehvemini tekitab osas inimestes rahulolutunde. Teate, see oli minu jaoks müsteerium, mida ma lahendada ei suutnud (muuseas, üks permanentselt virila olekuga kaasõppur tõusis püst ja ütles, et jah, see on nii, sest ilma negatiivsete uudisteta teiste inimeste õnnetustest ei saakski ta üldse elada ega tuleks oma eluga toime).
Paar päeva tagasi jõudsin järeldusele, et see on ju labane empaatiavõime puudus (selle teadmiseni jõudmine võttis minult aastaid).
Üsna kõrge eani, muuseas, ei saanud ma aru, kuidas inimesed saavad kurjad olla. Mulle tundus, et kurjuseks ja hävinguks peab inimene end sundima ja selleks vaeva nägema. Et inimese (ehk kõige oleva) esmane loomuomadus on olla hea, ja kõik teised valikud tulevad raske vaevaga.
Eks aastakümnete jooksul olen aru saanud et teistmoodigi on võimalik. Ja teadmine, et keegi vajab toimimiseks naudingut teise inimese õnnetusest on selle juures abiks olnud.
Mõelda vaid, kui ma oleks oma kaasõppurilt küsinud "Kas sul tõesti süda krampi ei tõmbu kui hommikul lehest orbudeksjäänud lastest loed?"

Poliitretoorika

Daa. Potsas minugi postkasti reformi valmisvoldik. Ma pole elades nende propagandamaterjali lugenud (ilmne viga, saan ma praegu aru). Eesti suurim õnn on, et meil ei ole tekkinud õpitud abitust, mis tööpuudusega paljudes riikides kaasnenud on. Seetõttu on tuleviku kavandamisel väga ohtlik eeskujuks võtta Põhjamaade heaoluriikide mudelit, mis viib riigi varem või hiljem suurte probleemideni: raha laekub vähem kui on soove.

No rohkem ei viitsigi kirjutada. Taustal jookseb uudis Tuhanded töö kaotanud inimesed jäävad peagi korraliku arstiabita. Ravikindlustuseta inimestele on ette nähtud vaid vältimatu arstiabi. Kui SEE ei ole genotsiid, MIS see siis ON?

Tõesti, sureme pigem välja kui riskime sellega, et kellegil tekib õpitud abitus.

Ei saanud seda siia kopimata jätta, TASUB lugemist

Tartu Ülikooli teadlane Peeter Espak suhtub äärmiselt kriitiliselt peaminister Andrus Ansipi tegevusse seoses ehitusvaldkonna ning üldise teadustegevusega.

Mäletan üht kunagist Andrus Ansipi kõnet Tartu Ülikoolis, kus ta manitses vist veel Tartu linnapeana eesti teadlaskonda, et meil olevat liiga vähe patente, mistõttu Eesti majandus ei saavat areneda. Vaja olevat teadmistepõhist majandust, sest muidu ju ei saa tekkida ka majanduskasvu. Oma teadmistepõhise majanduse Ansip ka sai. Lühikese aja jooksul tekkis meie kodumaale suur hulk innovaatilisi ja teadmistepõhiselt tegutsevaid kipsplaadipanijaid, pahteldajaid, elektrikke, katusepanijaid ja jumal teab veel keda. Nad kõik olid väga nutikad muide ka uute innovaatiliste lahenduste väljamõtlemisel, mis kõik vääriks lausa eraldi oma patenti. Näiteks tean ühe oma sugulase maja, kus dushi alla minnes vesi voolab otse tammeparketi peale elutoas. Tean ka ühte maja, mis muuseas vajub aastas tervelt 50 cm maa alla. Milline uudsus – 10 aasta pärast on ainult telekaantenn veel näha! On ju meil Tartus „viltune maja”. Nüüd saame turismiatraktsioonina juurde veel ka „maa-aluse maja”. Oli tihtipeale ka filosoofiliste kalduvustega ehitajaid, kes istusid mõtlikult objektil ja filosofeerisid selle üle, kuidas jumal võiks luua uue seina ja kuidas kurat teda selle juures takistab. Säärased olid humanitaariasse kalduvad teadmistepõhise majanduse jüngrid. Minu enda Tartu korteris remonti teinud ehitusmees mõtles välja uue viisi, kuidas võiks ehitada tualettruumi. See seisnes selles, et seinad olid ca 95 kraadise kalde all tavapärase 90 asemel. Ühtlasi mõtles ta välja ka selle, kuidas ühendada minu mullivann sel kombel, et vanni käivitamisel kasutaja koheselt surma saaks. Ka see leiutis vääriks patenti. Antud hetkel see sama ehitusmees-leiutaja on kuskil maapaos, sest kuuldavasti ei ole ma ainus inimene, kelle raha ta lihtlabaselt ära varastas. Sellist meest nimetati meil ehitusbuumi ajal edukaks nooreks inimeseks, kes viib edasi eesti majandust ja tekitab lisaväärtusi. Umbes samal ajal, kui toimus Eesti majanduses enneolematu kasv ja ka president mainis, et Eestil ei ole oma ajaloos veel kordagi nii hästi läinud, lahkusid Eestist pea kõik mu noorpõlvesõpradest tänased noored teadlased, sest neil oli valida palga vahel 15000 krooni või 15000 eurot.

Lugedes eesti ajakirjanduse vahendusel kavadest jätkuvalt kärpida teadusrahasid ning ära kaotada pea kõik soodustused, mis kõrgesti haritud inimesel peale ülikooli lõpetamist olla ja tulla võiks, tekitas minus soovi pisut elu üle Eestis järele mõelda. Tagasi vaadates oma viimaste aastate peale Eestis, mis möödusid hiinaliku majandustõusu oludes, sain ühel hetkel aru, et mulle ja ka mu kolleegidele ei ole mitte kunagi mitte keegi ei Eestis ega välismaal maksnud nii vähe palka, kui seda on teinud Tartu Ülikool. Sõbrad Tallinna Ülikoolist aga omakorda kiidavad, et küll te seal Tartu Ülikoolis elate hästi ja mis teil veel viga. Vähe palka ei ola aga ülikool maksnud mitte sellepärast, et nad mind või siis minu teadlastest sõpru vihkaksid, vaid seetõttu, et ülikoolil ei ole olnud raha mida maksta. Postimehe (22.05) artiklis Tudengite nöörimine võib riigile tuua kohtutee küsib Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Joonas Pärenson muuhulgas järgmist: “Kui me vähendame noorte teadlaste pealekasvu veelgi, siis tekib küsimus, miks peaks noor doktorant valima Eesti ülikooli”. Ma võin sellele küsimusele otse ja ausalt kohe ka vastata. Suur osa minu noorpõlvesõbradest ja õpingukaaslastest teadlastest, kellest suure osa moodustavad nii arstid kui ka humanitaarteadlased, on tänaseks juba Eestist lahkunud ja nad ei plaani enam lähiajal Eestisse naasta. Lahkumise põhjusena on toodud välja peamiselt kaks peamist faktorit. Esiteks – kuigi kodumaa ja pere on armsad, minnakse minema eelkõige riigi ja ka ülikooli üleüldise suhtumise pärast teadusesse ja teadlaseks olemisse. Puudub igasugune motivatsioon orjata pool-tasuta oma riiki, kui ainus tänu selle eest on enesetoestusperspektiivi ja väärtustamise puudumine. Teiseks – ja mitte sugugi kõige olulisemaks põhjuseks on aga makstavad rahanumbrid, mis on sõltuvalt riigist ca 5-15 korda suuremad siinsetest töötasudest – rääkimata veel võimalusest osaleda erinevates grantides, uurimisrühmades, ravimiuuringutes, jne jne. Olles tihtipeale külas mitmetes Euroopa ülikoolides, peab tunnistama, et numbrid on samad kuid seal on euro, siin kroon. Lappasin läbi ka enda eriala rahvusvaheliste töökuulutuste listi ja avastasin hämminguga, et absoluutselt kõige madalamat tasu saaksin ma oma erialal tegutsedes Eestist. Isegi Aafrikas ja Hiinas (kuhu muide värvatakse aktiivselt spetsialiste just läänemaailmast) on palgad ja töötingimused määratult paremad. reklaam:

Näide sellest, kuidas eesti riigi teaduse rahasatamine ennast ära tasub: Valitsuse plaan teadmistepõhise Eesti kaudu majanduse turgutamiseks

Olen alati imestusega jälginud, kuidas puudub pea igasugune riigipoolne toetus mitmetele teadusprojektidele, mis võiks tõepoolest lõppeda mingi reaalse leiutise või muu väärtuse loomisega. Hea projekt aga leiab tavaliselt rahastamist ka kuskilt mujalt ja seetõttu meie teadlased toovadki kasu Rootsi, Taani, Saksamaa ja USA majandustele. Puudub ka igasugune läbimõeldud strateegia eriti just innovaatiliste ettevõtete (eriti väikeettevõtete) toetamiseks Eestis – v.a. see, et suured ettevõtted ei pea sentigi tulumaksu maksma riigile, väikeettevõtetel pole aga nagunii tulu, mille pealt seda maksta. Aga hea idee on hinnas kõikjal maailmas ja seepärast märkamegi oma üllatuseks seda, kuidas meie ettevõtjad teostavad oma projekte näiteks Rumeenias, Bulgaarias või siis lausa Marokos. Osalen paari kolleegiga ühes Eesti Teadusfondi poolt rahastatavas grandis pealkirjaga „Sõda ja religioon Lähis-Ida kultuurides: Püha sõja kontseptsiooni areng kõige varajasematest allikatest Mesopotaamia kultuurides kuni tänapäevase islamini”. Teadusprojekti raames aga saabuvad meile tihtipeale külla ka välisteadlased kõikjalt Euroopast. Seda eelkõige seetõttu, et Dorpati 19. sajandi ülikooli nime hiilgus pole veel Euroopas täielikult kustunud ning vist ka seepärast, et meie tööst Eestis peetakse lugu. Loomulikult peale konverentside ja muude blokkides toimuvate paneeldiskussioonide lõppu soovivad kõik minna Tartu puhvetitesse nautima Põhjamaade valgeid öid ja eesti õlut. Ühe 2008. a Tartus toimunud nädalapikkuse konverentsi käigus panin muuhulgas tähele ka seda, et küllasaabunud teadlaste kõik restoranide ja muude lõbustusasutuste arved ühe nädala jooksul olid märgatavalt suuremad kui kogu meie grandiprojekti aastane rahastamine Eesti riigi poolt. Seega võin uhkusega ja täie aususega väita: olen tõepoolest toonud kasu Eesti riigi majandusele rohkem, kui Eesti riik mulle andnud on. Minu sõprade tegevuse läbi sai rahasüsti Eesti toitlustus- ja turismisektor ning kopsakas summa läks ka otse riigi kukrusse käibemaksu ja õlleaktsiisi kaudu. See, et antud projekt ühtlasi loob uusi sidemeid Aasia maadega ning kahtlemata tekitab kohalikus ühiskonnas ka suuremat arusaama sellest, mis siis üleüldse toimub Afganistaanis või Iraagis, ei ole oluline, sest see ei too sisse raha, mis kajastuks järgmise aasta riigi tulude tabelis. Seega jäägem vana süsteemi juurde ning innovaatilisus seinegu selles, et raha ja kasu Eesti riigile tuleb meie väliskolleegidelt, kes siin palju õlut ära joovad.

Lahendus

Siinkohal käingi aga välja skeemi, kuidas tulevased teadlased võiksid Eesti riigile ja majandusele üha rohkemat kasu tooma hakata. See näib kattuvat 100% praeguse valitsuse nägemusega Eesti tulevikust. Kui kõik teadlased on Eestist lahkunud kõrgesti tasustavatele positsioonidele Euroopas, Ladina- ja Põhja-Ameerikas, Hiinas, Indias ja Aafrikas; siis sõja puhkedes on neil tõenäoliselt kogunenud piisavalt raha, et hankida omale pilet tagasi Eestisse, et sõja korral relv käes kaitsta siiajäänud teadusbürokraate ja poliitilisi võimureid nagu ka Eestisse mahajäänud vähese haridustasemega elanikkonda. Kohaliku sõjaväe ülalpidamine ei olevat ju riigile taskukohane. Teisena saadavad need samad lahkunud teadlased kindlasti oma Eestisse mahajäänud sugulastele ja sõpradele märksa rohkem rahalisi vahendeid, kui nad kodumaal kunagi seda teha suudaks. Selline näib olevat ka tänase valitsuse plaan päästa Eesti majandust. Olles vabanenud haritud valijaskonnast, võib ka eeldada seda, et Eestisse mahajäänud elektoraat on lihtsalt liiga loll, et neid mitte tagasi oma ametisse valida. Seega on Eesti majandusel ees suured perspektiivid. Kindlasti praegune majanduskriis mõne aasta jooksul vaibub ning ka laenuraha kättesaadavus muutub seeläbi lihtsamaks. Ka uuel pealekasvaval põlvkonnal on vaja päris oma kodu ja selle kodu ehitamiseks on meil ju varnast võtta 100 000 leiutajat-ehitusmeest, kes hetkel ennast võlausaldajate eest kuskil maakolgastes varjavad.

Oma enda teaduse ülalpidamine on meile ju rahaliselt sama võimatu, kui oma enda esmase kaitsevõime tagamine. Ärgem investeerigem mitte ühiskonna üleüldisse arengusse, teadusesse, ettevõtlusse ja innovaatlisusesse, vaid jäägem ootama uut ehitusbuumi!

Nagu ajalugu on näidanud: Ükskord ta tuleb niikuinii!


PS
Kuna artiklis kirjeldatud välisteadlased kavatsevad Tartusse saabuda juba 2009 a sügisel, siis soovitaksin valitsusel kiirkorras tõsta alkoholiaktsiisi. Neil meestel on tõesti palju raha ja nad ei vaata menüüdest hindu. Sellist teenimisvõimalust ei saa riik mööda lasta!

Lugu Äripäva kaudu ehitusmaailm.net -st

Link originaalile

Iga teekond algab esimesest sammust

Võin täiesti ausalt öelda, et viimaste aastatega olin ma muutunud irisevaks negatiivseks viripilliks.

Aga jube hakkab kui iseendast saab kõrini ja nii ma alustasingi positiivsuse programmi - ole tänulik, iga päev. Mõtle sellele, mis su elus on head. Jaaa nii edasi.

Seda ei teagi kahekümneselt, et rahuloev olemine nõuab distsipliini. Siis tulid sellised asjad iseenesest. Ärkasin igal hommikul õnnelikuna ja tormasin voodist välja imepärasesse ellu nagu kutsikas, kes tõttab maailma avastama.

Elu on hernes.

Laupäev

Sugulaste kohtumine on muhe. Lõunaeestlased on ikka eluterved ja rõõmsad. Ja kus ikka rohkem kui 1 inime siis seal tuleb arutada valitsuse püsimajäämise üle (oh veaks nad ikka välja muidu see järgmine ei tee 100 päeva midagi), Eurovisoon (no see algab nii hilja) jne.
Ja kui ilus on võru murrak...
Napsi tuleb võtta nagu õigeusu kirikus - valitsuse, kaitseväe, preestri ja teiste terviseks.

Unenägudest

Stressi foonil muutuvad mu unenäod miltaarseks. Teatav (üsna kõrge) nivoo peab käes olema ja ma näen kahureid, haubitsaid, automaate ja revolvreid. Kuna tegemist ja vastutust on taas rohkem kui tahaksin ja stressimaandajaid vähem kui vaja, siis viimane unenägu oli suurtükikkidest laskmine keset sõjamöllu. See polnud üldse jube. palju hullem oli see, et peale tulistamist olin paanikas - me peame ju positsioone vahetama, mida mu meeskond millegipärast ei teinud.

Freudistlikust vaatepunkt asjale on lihtsamast lihtsam. Või on tõde kusagil mujal??

Ära alahinda vastast

Jaa. Kassi käpa sees on küüned. Kas teate seda?
Kirjutasin artiklit ja taustaks mängis Eurovisoon. Ja kui punaarmee laulukoor lavale ilmus pidin toolilt maha kukkuma. Milline jõudemonstratsioon. Uhhhhh. Mille siis kõik alla neelasid poliitiliselt korrektselt (huvitav, kas keegi seda üldse märkimisväärseks peab?).
Aga see trummipoiste esinemine oli lummav.

Ja kõige parem lugu oli vene lugu mu meelest.
P.S - kas keegi oskab öelda, mis auastmes need koorilauljad olid? Vanuse järgi peaks ikka vanemohvitserid olema... kas laulavad polkovnikud ja alampolkovnikud? Kui keegi teab võiks valgustada.

P.P.S - väga hea Portugal edasi pääses peale Reikopi halvakspanevaid märkusi teemal "ei laula ei liigu". Niikuinii on enamus lugusid nagu kaubahalli plastmassist tomatid.

Arendage retoorikat!!!

Olen kogu aeg mõelnud, mis nipiga need ultraliberaalid saavad kehvikud (noh, väekindlustatud inimesed) enda poolt hääletama. Tegelikkuses on ju asi selline, et madalapalgaline saab aastas paartuhat krooni rohkem raha kätte (loodetavasti), aga selle arvelt opereerib ise endal pimesoole välja, parandab hambad, ostab lapsele õpikud ja maksab tema ülikooliraha ka. Või no ei maksa, sest see on hell kallis ja selle peale enam ei mõtlegi.
Vaadates aga mõni päev tagasi teleekraanil käsi murdvat esidemagoogi Jürgen Ligi, kes emapalga ülempiiri vähendamise arutamisel piki peaaegu nutma hakkama ja soigus "te tahate inimeselt tema kõige õrnemas eas raha ära võtta ja ja ta nälga jätta" (ei ole täpne tsitaat).
Ja kui tuli juttu tulumaksutõusust, siis undas Ligi täiega "no kuidas saab inimese raha ära võtta ja nälga jätta jaaaaaa niiiiii edasi". Noh, ja siis sotside esindaja ja keskide esindaja lihtsalt vaatasid seda soigumist vaikides. Kelle sõnum jäi kõlama?? Ligi oma - et tulumaksu tõsta ei saa, sest siis kukub taevas maa peale. Aga miks siis tulumaksutõstupooldajad keele alla neelasid? Miks nad ei rääkinud sellest, millist kasu saab tavaline inimene oma paarist kõrgemast maksuprotsendist oma lastele? vanematele? oma töötuse ja haigusepäevadel? Miks nad ei rääkinud solidaarsest turvalisest ühiskonnast, mis aitab nende lapsed koolitada, töötuspäevadel söögi saada, korraliku haiglaravi ja pensioni ka. Ehk isegi näpuotsaga kultuuri arendada?? Igatahes, kui need, kes inimeste eest seisavad ei suuda sedasama neile inimetele seletada, siis lähevad endiselt miinumpalgalised reformi valima. Ja usuvad, et saavad ka osa rikkast Eesti riigist. Aga no ei saa. Selle asemel saadavad lapsed murelikult peale põhikooli tööle, et hing sees püsiks!!!
Miks ma seda räägin? Ma vist tean, mida tähendab vaene olla. Kui kooli ei saa minna, sest ilm läks külmaks ja riideid pole selga panna. Ja tänagi arvan, et talutavaks eluks piisab sellest, kui hommikul on võileib, kohvi ja ajaleht - et see ongi luksus! Ja ma isegi ei mängi seda mängu "lähme kaltsukasse shoppama", sest ma olen kaltsuka riideid ostnud oma elus liiga palju...
Praegu ma arvan, et olen nii rikas küll, et maksta oma maksude näol teiste inimeste haigravi, lastetoetuste, pensioni jms eest. Mina sellest vaesamaks ei jää. Aga äkki saab ühiskond rikkamaks?

Ma tõesti püüdsin - Kättemaksukontor 2

Lugesin siis netist arvustusi ka ja sain teada, et tegemist on krimikomöödiaga. KOMÖÖDIAGA! Mõtlesin, et proovin siis veel. Mida naljakat on teiste inimeste peksmises, alandamises? Kas siis kui mees naist jalaga kõhtu peksab, kas siis inimesed naeravad? Kas nad naeravad ka siis kui kirstu vangistatud naine kabuhirmus hüsteeriliselt palub end vabastada?

Õhtulehe promoblogi annab muuseas teada: Aga "Kättemaksukontori" huumor ei ole ameerikalikult labane, vaid britilikult elegantne. Ja mis kõige tähtsam - see pole punnitatud, vaid tuleb loomulikult, otsekui elust enesest, mängides (udu)peenelt detailidel (no oled ikka kohe rõõmus, kui mõne sellise ära tabad!) ning sädeleval dialoogil.

APPI. Seal on kõige labasem ameerika huumor ja britiliku elegantsiga pole seal mittekuimidagi pistmist, ausaõna!

Üks küsimus veel - see haige vägivaldne seriaal jookseb laupäeval magusal pealelõunal. Mida vanemad oma lastele ütlevad, kui need Eelegantset" eesti vägivalda näevad? Et telekas tehakse nalja????

Millist maailma me loome? Kättemaksukontor

Teate, olen aeg ajalt ikka ühest ja teisest kohast kuulnud sellist ulmelist juttu, et maailm püsib vaid tänu sellele, et selle positiivne energia ületab jätkuvalt negatiivset. Et asi on muudkui halvemaks läinud ja praegu on vahekord 51/49 veel positiivse kasuks. Ja et maailmas on vägevad ja targad kes vahetpidamata mediteerivad, et hoida head ja puhaste energiat ikka jätkuvalt ülekaalus. Noh, olen kuulnud ja alati tundnud nagu mõistaksin ja ei mõistaks ka seda samaaegselt. Aga teate, kui maailma luuakse meie mõtetega, emostioonidega, millist maailma me loome siis? Kas te mõtlete selle üle, mida te kogete? Tunnete? Miks?

Käisin kinos ja enne seanssi olin sunnitud vaatama teiste filmide treilereid. Kõigi filmide sisu põhines hävingul, vägivallal, negatiivsel. Ma ei saa aru sellest, kuidas inimesed maksavad selliste kogemuste eest. Kas me kõik olema masohhistid? Kuidas saab selliste asjade januse vaatamise järel unistada õnnelikust homsest ja tervetest tasakaalukatest suhetest?

Eile vaatasin ka Eesti uut seriaali Kättemaksukontor. Teate, see oli ikka NII haige, et seda tuleks sildistada telekavas kuidagi "ainult friikidele" või nii. See oli emotsionaalselt, vaimselt jne NII ebaterve, et mu meelest on selle autor ebaterve psüühikaga. Kuidas aga mõjutab inimeste käitumis ja tundemaailma selliste asjade vaatamine? tajumine? mõttes läbielamine?

Äkki sõltub ka minust see, kas endiselt on vahekord positiivse kasuks? Kui jah, siis milline peaks olema mu panus? Täna usun, et üks osa sellest peaks olema ka vaimse saasta vältimine. Mu peas on niigi halbu mõtteid, ma ei pea juurde tektama halba, võimendades oma emotsioonide kaudu kellegi haigeid fantaasiaid.

Kõik on midagi muud

Täiesti juhuslikult sattus mulle pihku (raamatukogus muidugi) Meritta Koivisto raamat "Londoni armuke". Lugesin selle läbi ja huvitaval kombel räägib lugu ennast edasi peale raamatulugemist. Moodustab mustreid elus nähtu ja kogetuga ja paneb mõistatama neis lugudest, millele olemasoleu näidati, kuid millest ei räägitud. Ja mõistatamine ei lakka.

Arvan, et raamat ehk räägibki üle kolmekümnestega rohkem. Ja seitsmekümnesed täidaksid kõik delikaatselt rääkimata jäetu ise, pilgus mõistmine. Maailmas on igasuguseid lugusid, kuid selline lugu hämmastas mind.

Kui keegi on seda lugenud, siis heameelega tahaks kuulda, mis mõtteid ja tundeid see tekitas.

Aitäh, Linnart Mäll

Selline tore retsensioon Linnart Mällilt. Andis vastuse paljudele mu küsimustele, peamiselt nende lausetega: "Intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed."

Kopin siia ka täispikkuses teksti:

Arvustus: Guruks olemise keerulisusest

Eesti Päevaleht
Autor: Linnart Mäll

Olin Oshost kuulnud juba aastakümneid tagasi. Tollal küll vaid kumu skandaalsest seksigurust, kes armastab kõige kallimaid ja luksuslikumaid autosid. Siis kandis ta veel gurunime Rajneesh. Millalgi 1970. aastate lõpus sain kelleltki lugemiseks ka tema kirjutisi ja huvi selle mehe vastu kasvas. Ei saa küll öelda, et suureks, aga kui 2008. aasta algul sattusin Punesse, siis käisin tema aašramis ära.

Rajneeshi ehk õigemini Oshot (1987. aastal muutis ta oma gurunime) ma muidugi ei näinud ega saanudki näha, sest 1990. aasta jaanuaris ta suri, olles paari kuu eest saanud 58-aastaseks. Nägin raamatut „Vaimselt ebakorrektse müstiku autobiograafia” ja ostsin selle ka ära. Selgus, et ta ise ei ole seda kirjutanud, vaid selle kleepisid muude materjalide põhjal kokku tema õpilased, nii et esimest korda ilmus teos 2000. aastal. Tuli ka välja, et ta ei olegi ise midagi kirjutanud, vaid kõik need kümned või isegi sajad oopused, mida omistatakse talle, on algul olnud ta loengute, vestluste, intervjuude jt esinemiste lindistused.

Mis siis ikka, eks samuti toiminud kehvemate tehniliste võimaluste ajal ka Buddha, Konfutsius, Jeesus ja paljud teised ajaloost tuntud Õpetajad. Kas aga Osho oli nendega võrdne? Ise ta arvas ilmselt, et oli. Ega ta siis niisama võtnud oma gurunime juurde tiitlit, mida Indias on ammustest aegadest omistatud hinduistlike jumalate inimkehastustele, näiteks Krišnale, või väga suurtele traditsiooniloojatele, näiteks Buddhale. Tiitliks on bhagavan ehk bhagavat või hindipärane bhagwan, mida Osho ise tarvitas.

„Autobiograafiat” lugedes sain aru, et varem kuuldud kumu oligi õige. Põnevaid seiku leidsin sealt palju. Näiteks püüd rajada Ameerikasse Oregoni osariiki omanimelist linna Rajneeshpuramit. Pehmelt öeldes ebasoliidse guru imago oli teda varemgi saatnud, kuid selles linnas algasid tõelised skandaalid, mis kulmineerusid 1984.–1985. aastal mürgitamiste, kohtuskäimiste, vangistamiste ja pagemistega. Formaalselt jäid peaaegu kõigis asjades süüdi küll sekretärid, jüngrid, arstid ja kes kõik veel tema tohutust kaaskonnast.

Andekas skandalist

Nimetatud autobiograafiast leidsin ka seletuse, miks oli vaja luksusautosid Rolls-Royce, skandaale ning muud ebaviisakat ja ebatraditsioonilist: muidu ei oleks keegi Osho suurele õpetusele tähelepanu pööranud! Tõepoolest, kes siis lihtsalt tarkuse peale tormi jookseb!

Aga tark oli ta tõepoolest. Magistrikraadiga, mitmes ülikoolis õpetanud mehena oli ta kursis paljude teadussaavutustega. Sellest saab ilusa pildi ka retsenseeritava raamatu põhjal. Mida me sealt kõike ei leia: arutlusi Freudist ja Jungist, Viini ja Berliini mentaliteedi võrdlemist, Hitleri ja Churchilli sõjastrateegiate erinevust, mehelikkuse ja naiselikkuse saladusi, Sokratese, Buddha, Šankara, Gurdžijevi ja Nietszche tarkusi, aju parema ja vasema poolkera osa kirjeldusi jne.

Nüüd ka retsenseeritava raamatu põhiideest. See on ilus skeem inimaju tegevuse suundumusest, mis algab loomalikust instinktist ja jõuab intellekti kaudu intuitsioonini. Sellele on raske vastu vaielda. Ega peagi. Kuid intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed.

Minu meelest seletab see puudujääk tema ebaõnnestumisi ümbruskonna mõjutamisel. Instinktidest ei ole võimalik hüpata intuitsiooni, enne peab inimesel olema tugevaks arendatud mõistus ning sügav mõtlemine ja mõistmine.

Paistab, et enamik tema õpilasi ei teinud seda tööd, vaid hakkas pehmelt öeldes arvama, et nende instinktid ongi intuitsioon. Siit siis skandaalid ja kõik muu, mille all kannatas ka Rajneesh-Osho ise. Ilmselt ta ei tuletanud eneselegi meelde, et niisugustel õpetajatel nagu Buddha, Konfutsius ja Jeesus oli nende eluajal väga vähe õpilasi. Sest vaid väga vähesed suudavad vast tekkinud traditsiooni edasi kanda.

Raamatut soovitan aga soojalt lugeda nendel, kes ei arva, et neis on intuitsiooniküpsus juba olemas. Eestikeelne tõlge on päris hea, nii et lugemine peaks olema mõnus.

Osho
Intuitsioon.
Loogikaväline tunnetus
Inglise keelest tõlkinud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas
Pilgrim, 2009, 234 lk

Ja link orignaalartiklile ka
http://www.epl.ee/artikkel/466512

Nautige, head inimesed :))

Mina ei ole naine

Juba päris päris väiksena, enne kooliiga, jõudsin ma ühele järeldusele - nimelt, et mina ei saa hakkama kõige sellega, mida elu naiselt nõuab. Nimelt pidi siis naine minu arvates kõigega hästi hakkama saama. Olema tubli nii tööl, kui kodus. Koduste toimetuste hulka kuulus lisaks tubastele töödele ja toiduvalmistamisele nõuka ajal ka minifarm ja potipõllumajandus, laste eest hoolitsemine ja alati pidi veel hea välja nägema. Ma ütlen ausalt, minu jaoks tundus asi ikka karm. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. Sain aru, et mina selle kõigega hakkama ei saa. Naise elu tundus mulle vägaväga raske. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. See, et meestelt nõutakse ka ja mitte vähe, see minu mõttemaailmast toona puudus.
Aga ma olen ikka veel arvamusel, et selle kõigega ma hakkama ei saa. Eks asjad ole ju peas kinni ning vaikimis eeldan ma, et seda ühiskond ning meessugu kõik minult ootavad. Eks ma oma isiksusearendamisega olen vast ka üks äärmus. Aga on ka teine äärmus, kes minus alati hirmu ja alaväärsustunnet tekitab - teate ju küll neid naisi, kellele külla minnes kuuled kõigeapelt kirjeldust sellest, kuidas ta terve eelmise päeva koristas. Siis seda kuidas ta küpsetas veel ühe päeva. Ja salatid ja moosid on kõik ise tehtud, algained ikka enne korjatud ka. jne. See kõik on ju hea, aga kas see kõik peab olema kellegi identiteedi tuum?
Muidugi on igas paarisuhtes rollid. Mehe roll nõuab üht ja naise roll teist (jaa, saab ju igasuguseid kokkuleppeid sõlmida) aga sellisel puhul varjutab omaksvõetud roll isisuse täielikult. Kujutate ette, kui sellise eeskujuliku naise abielu puruneb. KUIDAS saab SELLISE naise keegi maha jätta???? Noh, võibolla ta ei loe raamatuid, ajalehti, ei oma arvamust millegi kohta, ei pea midagi seksist, aga mis siis! Ta on ju tõeline NAINE!
Muidugi, psühholoogia väidab, et minu probleemid lahenevad ka 40ks eluaastaks. Võin end lohutada ka ehk sellega, et mehe jaoks, kellega kõige pikemalt ja kirglikumalt seotud olin, olin ma kõige tõelisem naine. Ja isegi sellest ei piisanud, et vabaks saaksin!
Kirjutasin loo lõpun ja selle käigus jõudsin arvamusele, et ma ikka veel ei usu, et mind võidaks armastada minu enese, mitte millegi muu pärast. Niipalju kasu siis vähemalt blogipidamisest!

Reede

Reede õhtu on lubadus. Pilet tõotatud maale. Reede õhtul on kõik võimalik. Puhata. Mängida. Sportida. Kohtuda sõpradega. Lugeda raamatuid. Pidutseda. Magada. Kokata. Küpsetada. Magada. Jalutada. Olla õnnelik. Unistada. Magada.

Ja äkki on taas esmaspäeva hommik. Nagu poleks midagi olnud. Ei mingeid võimalusi. Unistusi.