Mõni aeg tagasi käisid siin kaastundeteemalised diskussioonid, millele ma ka ühe märkamatuks jäänud kommentaari kirjutasin. Noh, midagi sellist, et kaastunne pole emotsioon, vaid see on meeleseisund.
Mõni aeg tagasi tahtsin ühe kolleegi juurde minna ja teda sõna otseses mõttes rünnata. Ta on nimelt kõrge teaduskraadiga, mina aga, mitte nii kõrge teaduskraadiga, märkasin tema juhendatavas ja kahjuks juba ka kaitstud töös metodoloogilise vea, mida ei oleks tohtinud läbi lasta ei oponendid ega eksamikomisjon. Jah, muidugi, mis see tagantjäreletarkus ikka aitaks, aga millegipärast pidasin vajalikuks minna ikka näppu vibutama (loe: tüli norima). Noh, ja siis tuli ta mulle lihtsal koridoris vastu ja ühel hetkel nägin ma lihtsalt vana kaitsetut väsinud naist, ja sain aru et minu näpuvibutamine ei muuda mitte kui midagi, mitte vähimatki. Ja tegelikult hakkas mul temast lihtsalt kahju. Ka sellest, et ta endale nii palju juhendatavaid võtab, et rohkem raha saada... ma ei tea ju, kui vaeselt ta elab...
Kaastunne on ka see, kui hoobi saanuna jätad tagasi löömata ja katkestad sellega vägivalla ahela, jätad löömata sellepärast, et hoolimata enda haigetsaamisest näed sa oma vastast südamega, ja nii, et soovi talle kannatusi.
uitmõtteid üksildasest igapäevaelust
Kribajast
- Marii
- Ilus, tark ja andekas. Vahel kuri ja kiuslik, alati pisut naiivne
Posts
4 comments:
Sinu kommentaari üle mõtlen siiani. Äkki üksikud hetkelised emotsioonid muutuvad lõpuks püsivaks meeleseisundiks? Ja nii võibki pea puruneda 20 000 tükiks? Kas see on halb või hea?
Igal juhul oli see hea kommentaar.
Tead, ma enam hästi mäleta, aga ühe legendi kohaselt võis olla nii, et igast tükist kasvas välja lootos, mida vaadates meenub inimesele taas kaastunne... või midagi sellist... pean oma mälu värskendama... ja kui see lootos aitab teisi kaastunde kui meeleseisundi saavutamisele, siis on see ju hea.
Nojah, on tõesti mõtet jätta lajatamata, aga äkki oleks asjaks viisakal taktitundelisel viisil juhtida vanema kolleegi tähelepanu tema eksimusele?
Minu meelest on see lihtsalt otstarbekas, sest annab inimesele tagasisidet ja võimaluse teine kord mõelda, kui palju tööd ta jaksab külge võtta. Muidugi võivad sel olla mistahes inimlikud põhjendused. Iga inimesega muidugi ei õnnestu neid asju sõbralikul viisil arutada.
Kahtlemata ma olen nõus, et harmoonilised suhted ennekõike.
:) ootan sobivat hetke, et minna ta juurde heatujulise ja rõõmsana, mitte süüdistavana.
Loodan, et see hetk ikka saabub kord...
Post a Comment