Mina ei ole naine

Juba päris päris väiksena, enne kooliiga, jõudsin ma ühele järeldusele - nimelt, et mina ei saa hakkama kõige sellega, mida elu naiselt nõuab. Nimelt pidi siis naine minu arvates kõigega hästi hakkama saama. Olema tubli nii tööl, kui kodus. Koduste toimetuste hulka kuulus lisaks tubastele töödele ja toiduvalmistamisele nõuka ajal ka minifarm ja potipõllumajandus, laste eest hoolitsemine ja alati pidi veel hea välja nägema. Ma ütlen ausalt, minu jaoks tundus asi ikka karm. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. Sain aru, et mina selle kõigega hakkama ei saa. Naise elu tundus mulle vägaväga raske. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. See, et meestelt nõutakse ka ja mitte vähe, see minu mõttemaailmast toona puudus.
Aga ma olen ikka veel arvamusel, et selle kõigega ma hakkama ei saa. Eks asjad ole ju peas kinni ning vaikimis eeldan ma, et seda ühiskond ning meessugu kõik minult ootavad. Eks ma oma isiksusearendamisega olen vast ka üks äärmus. Aga on ka teine äärmus, kes minus alati hirmu ja alaväärsustunnet tekitab - teate ju küll neid naisi, kellele külla minnes kuuled kõigeapelt kirjeldust sellest, kuidas ta terve eelmise päeva koristas. Siis seda kuidas ta küpsetas veel ühe päeva. Ja salatid ja moosid on kõik ise tehtud, algained ikka enne korjatud ka. jne. See kõik on ju hea, aga kas see kõik peab olema kellegi identiteedi tuum?
Muidugi on igas paarisuhtes rollid. Mehe roll nõuab üht ja naise roll teist (jaa, saab ju igasuguseid kokkuleppeid sõlmida) aga sellisel puhul varjutab omaksvõetud roll isisuse täielikult. Kujutate ette, kui sellise eeskujuliku naise abielu puruneb. KUIDAS saab SELLISE naise keegi maha jätta???? Noh, võibolla ta ei loe raamatuid, ajalehti, ei oma arvamust millegi kohta, ei pea midagi seksist, aga mis siis! Ta on ju tõeline NAINE!
Muidugi, psühholoogia väidab, et minu probleemid lahenevad ka 40ks eluaastaks. Võin end lohutada ka ehk sellega, et mehe jaoks, kellega kõige pikemalt ja kirglikumalt seotud olin, olin ma kõige tõelisem naine. Ja isegi sellest ei piisanud, et vabaks saaksin!
Kirjutasin loo lõpun ja selle käigus jõudsin arvamusele, et ma ikka veel ei usu, et mind võidaks armastada minu enese, mitte millegi muu pärast. Niipalju kasu siis vähemalt blogipidamisest!