Kõrges eas ei ole enam nii lihtne kui varem endale sõpru leida. Võibolla seepärast, et Eesti väiksuse tõttu oled võrgustike kaudu need sobivaimad niikuinii juba üles leidnud või on elu vähemalt andnud võimaluse neid n.ö kombata ühel või teisel moel. Leiad siis toreda inimese (NB! ma ei räägi meestest siinkohal). Eakaaslase. Mingil põhjusel hetkel üksiku. Sobite hästi. Peale paariaastast tutvust otsustate minna koos reisile. Käite aeg-ajalt koos teatris-trennis-kinos-suustamas-kelgutamas, soovitate üksteisele raamtuid ja jagate mingil määral ka südamesaladusi. Aga tegelikult puudub suhtest kirg (ohjaa, ma arvan, et naistega suheldes on vaja samasugust kirge kui meestega suheldes). Mis siis puudu on? Vestlused abstraktsetel teemadel, arutelud õigluse ja inimkonna arengu üle, selle üle, kas ja kus on piir hea ja halva, õige ja vale vahel, religioossuse tunnetuse puudus... mängulisuse puudus...
Ostad endale poest püksid - sõbranna ostab samagusuguse, ostad t-särgi - ta ostab samasuguse, ostad kampsuni - ta ostab samasuguse JAAA NII EDASI siia loetellu võib lisada söögikohad, toidud joogid raamamatud - aga suhetes ei vaja ma enda jäljendajat vaid partnerit. Et ideedevahetus oleks kahepoolne.
Muuseas, mõtlesn ka sellele, et üsna domineeriv. Äkki ma ei annagi teisele inimesele üldse võimalust ennast väljendada? Aga see pole praegu see probleem...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
2 comments:
Post a Comment