Aeg-ajalt...

...meenub mulle, et olen blogipidaja. Ja et tuleks ju siis ometigi mdagi kirjutada. Hetkedel, mil midagi öelda on, pole kirjutamiseks aega, ning siis ku aeg, pole midagi öelda.

Mingisugusest 80ndate Noorusest (ehk mäletate, oli selline ajakiri) on mu mällu sööbinud üks luulekatke:

usun su naeratust
siirast ja selget kui valu
igatsen sinuga käia
su kiviseid teid

....

oled mu selgeim ja säravaim
üksindustundide leid

(või midagi taolist)

ja teine veel:

kes teab mis rohuks said me kallistused
mis värvi lilledeks me laste naerud
mis kibeohakateks meie tülid...

Peaksin minema raamatukokku ja need vanad noorused üle sirvima. Lugemist oleks ehk kauemaks. Saaksin ka teada nende ridade autorite nimed...