Veel reklaamidest

Ameerika filmid pidavat tehtama 12 aastase arusaamist silmas pidades. Noh, saamaks võimalikult suurt auditooriumi ei tohi olla asjad liiga keerulised, ja 12 aastase tase tagab kõige suurema vaatajaskonna, sellest tasemest saab aru võimalikult suur turuosa.
Üks viimaseid reklaame, mis turule tulnud on vist 12 aastase ka paljuks lugenud. Noh, teate seda, kus koopainimesed mingi plekkpurgiga käes tantsu kukuvad vihtuma. Õõvastav.
Linnas ringi käies sain samasisulise plakatiga vastu pead. "Paneb peo käima" teatab mulle üleelusuuruses koopainimene. UUUUUUUHHHHHHHHH. Kindlasti on ka minus selliseid hoovasid, millele vajutades ma evolutsiooniastmel paar astet tagasi vajun, ja kindlasti kasutan ma neid ka teadlikult mõnikord. Kuid tõmmata pidu käima selleks, et minu primaarseks tööriistaks saaks pihukirves? Tänan, ei!!! Poodi minnes võiks vabalt küsida: ükskõik mida aga mitte seda jooki, palun.

Miks ei tee keegi reklaami Aristotelese või Einsteiniga, kus tegelane muigab ja tekst oleks: "Toob naeratuse ka ..... huulile". Seda ma igatahes prooviksin. (tea, kas peaksin selle idee siinkoha patenteerima?)

Peaaegu liiga hea, et seda jagada?

Maailma on sest ajast alates, mil mina oma elutõed selgeks õppisin, suurel määral muutunud. "Jagatud rõõm on kahekordne", räägiti mulle, sellest kõnelesid ka targad multikad, mida ei väsinud vaatamast.
Nüüd aga reklaamitakse tooteid hüüdlausetega "Peaaegu liiga hea, et seda jagada" (mingi dušigeel või miskit sellist), "Selle nimel võiks tappa" (kartulikrõpsud). Midagi veel, mis pühapäevasel unisel hommikul kohe ei meenu.
Teate, sellised reklaamid on minu jaoks vastikud ja teravas vastuolus minu põhiväärtustega. Edasiarendus sellest oleks pilt kallist restoranist, mille laudade taga istuvad kurjad üksikud inimesed, kehaga oma toidutaldrikuid kaitstes. Nad on hiilinud toidukohta mööda kõrvaltänavaid, tehes ohtralt jänesehaake oma teekonna sihtmärgi varjamisest, sest nad tahavad parimast saada osa üksi, ilma seda kellegiga jagamata.
Tegelikult see päriselus (päriselu = minu elu) ikka nii ei ole. Sõbraga kipud jagama ikka seda parimat. Ema hoiab lapsele ikka osakese sellest heast või kõige paremast mis tal on, või mida ta teab parima olevat.
Ja ütlen ausalt, mina neid tooteid, mida reklaamijate arvates peaks tarvitama teiste eest salaja ("sest need on nii head") ostma ei hakka ja tarvitama ka. Ma ei suuda end kuidagi samastada inimestega, kes head sõpradega jagada ei suuda. See tekitab minus äratõukereaktsiooni. Samas tekitab minus küsimust ikkagi ka see, kui paljudes tekitab selline sõnum resonantsi, paneb kaasa elama? Ja kui palju on neid, kes edaspidiseks sellistest sõnumitest oma käitumisele õigustuse leiavad?

Minu õigus ja Sinu õigus

Kas on see ikka uudis, et mõnel meist on topeltstandardid? Noh, et ma teen Sulle seda, mida ma ei taha et Sa minule teed...
Ühe näitena tuleb meelde tutvusringkonnast naisterahvas, kelle paljas oletus, et tema partner on leidnud endale uue silmarõõmu (oletus tehtud laokilejäänud kirja pärast, millest muuseas andis taolist asja välja lugeda vaid Väga Elava fantaasia korral) viis ta täiesti hüsteeria äärele ning toibumine võttis kaua aega ja partneripoolseid kinnitusi, et midagi sellist ei ole olnud. Arvake ära, mille pärast paar mõned aastad hiljem lahku läks? Sest kui välja tuli, et naine juba kolmandat armukest peab (ei ei ei, mitte midagi platoonilist, ikka korralik coitus), siis mehele aitas. Noh, kahest eelmisest oli ta teadlik ja suutis ka andeks anda. Kolmandat enam mitte. "Ma pole ta omand!" teatas naine seepeale. Nojah, aga ta on ka kõrgelt haritud, tegeleb jooga ja filosoofiaga ja tõesti, me keegi ei taha olla kellegi omand.
Nüüdne viies armuke siis on daamile hinge läinud. Korraldatud on suured skandaalid, mille peapõhjuseks oletus, et äkki kohtub mees samaaegselt ka kellegi teisega. Aga kuidas tohib keegi MINULE niimoodi teha, küsib naine. Muidugi. Niimoodi pole tõesti ilus teha. Sinule ei ole ilus niimoodi teha. Aga Sina ikka võid, eksju. Sest Sa pole ju kellegi omand.

Parim õpetaja

Kes on Sinu parim õpetaja? Väga šeff oleks selle peale öelda et Jeesus... Dalai Laama... Lao-Zi... aikuipaljutoredaidjatarku.
Minu parimaks õpetajaks on ikka olnud need, kes miskil tabamata moel oma olemasoluga minu enese olemise viisi osatanud. Jah, kasvada võib ka armastusest arusaamisest andestusest mõistmisest hoolimisest jamillestkõigestveel...
"Kas sa ei saa aru, ma kardan tundeid, need keeravad inimese elu lihtsalt persse!" ahastas mu kuum sõber. "Ma ei taha mingeid tundeid ja ma jooksen minema, kui ma näen, et Sinul need tekkima hakkavad!"
Teate, siiani pole mitte keegi suuutnud mind tunnistama panna, et ma kardan tundeid. Et nad viivad mu tasakaalust välja. Et - kui väga väga aus olla, siis nad on mul elu ka väheke untsu keeranud. Ausalt.
Ma olen selle üle vahel väga salaja mõelnud. Pimedas. Teki all. Üksi. Ja keeldunud ähmaselt kuju võtvat arusaama sõnastamast.
Need sõnad aga olid nagu päikse peegeldus klaasikillul, otse kaevu põhja. Ja mu sõber - ta tundub olevat mu enda loodud, tundub olevat mu sisemaailma kehastus. Keegi, kes silmagi pilgutamata ütleb välja kõik asjad, mis sees käärivad. Minule, kes ma olen kogu elu raisanud oma tunnete varjamise peale tundub tema olemasolu ning väljendamisjulgus vabastav. Nagu vanglauks, mille taga ei valva enam valvurid, kes lahkudes on isegi ukse paokile unustanud.

Kaaslased teel

Lugesin ajakirjast (ja näedsa, ei leia seda artiklit netist, et linkida) lugu, mis ütles, et 90% inimestest on oma kaaslastega suhe füüsilisel tasemel, 9% psüühilisel (või psühholoogilisel tasemel) ning 1% vaimsel tasemel.
Kõlab masendavalt, aga tegelikult on ka üks sajast palju. Ja üheksa sajast on veel rohkem. Aga millised on teie suhted oma kaaslastega? Ma ei pea silmas vaid vastassugupooltevahelisi suhteid. Millised on teie suhted sõpradega? naabritega? sugulastega?
Minul on sõpradega nii, et olenemata nende soost on mul nende seltsis füüsiliselt väga meeldiv ja turvaline olla. Sõpradega on mul lisaks füüsilisele sobivusele psüühiline, emotsionaalne lähedus, ehk ka vaimne. Me arutleme igasuguste asjade üle mis päikese all väga lähedaselt ja intiimselt, kuulume mingite kriteeriumite järgi samasse vaimsesse sõpruskonda (väärtushinnangud, haridus, eesmärgid, arusaamine elust) Elu on teinud mulle veel mõne kingituse - tõelised vaimsed sõbrad.
Aastaid tagasi kohtasin Euroopas hääletades ühte poolakat. Hoolimata paljudest möödunud aastatest peame ikka sidet, ehkki me enam kunagi kohtunud pole. Tema on minu teine pool. Kui ma oleksin mees siis ma oleksin tema. Ei muud.
Teine mu teine vaimselt lähedane inimene on jaapanlane. Kolmas mu lähedaseim sõber, viie lapse isa. Neljandast inimesest ma rääkida ei saa.
Neli inimest, kellega kohtumine elus on kingitus. Seda ei ole üldse vähe. Seda on väga väga palju!

Kaastundest

Mõni aeg tagasi käisid siin kaastundeteemalised diskussioonid, millele ma ka ühe märkamatuks jäänud kommentaari kirjutasin. Noh, midagi sellist, et kaastunne pole emotsioon, vaid see on meeleseisund.
Mõni aeg tagasi tahtsin ühe kolleegi juurde minna ja teda sõna otseses mõttes rünnata. Ta on nimelt kõrge teaduskraadiga, mina aga, mitte nii kõrge teaduskraadiga, märkasin tema juhendatavas ja kahjuks juba ka kaitstud töös metodoloogilise vea, mida ei oleks tohtinud läbi lasta ei oponendid ega eksamikomisjon. Jah, muidugi, mis see tagantjäreletarkus ikka aitaks, aga millegipärast pidasin vajalikuks minna ikka näppu vibutama (loe: tüli norima). Noh, ja siis tuli ta mulle lihtsal koridoris vastu ja ühel hetkel nägin ma lihtsalt vana kaitsetut väsinud naist, ja sain aru et minu näpuvibutamine ei muuda mitte kui midagi, mitte vähimatki. Ja tegelikult hakkas mul temast lihtsalt kahju. Ka sellest, et ta endale nii palju juhendatavaid võtab, et rohkem raha saada... ma ei tea ju, kui vaeselt ta elab...
Kaastunne on ka see, kui hoobi saanuna jätad tagasi löömata ja katkestad sellega vägivalla ahela, jätad löömata sellepärast, et hoolimata enda haigetsaamisest näed sa oma vastast südamega, ja nii, et soovi talle kannatusi.

Ikkagi tore

Eilse ilmaga olid väljas vaid kodutud koerad ja kodutud inimesed ning mina. Kaubanduskeskusesse jõudes selgus muidugi, et ka palju teisi toredaid inimesi oli end kodudest välja ajanud, aga ju nad siis jõudsid sinna mingil muul moel kui paduvihmas vastutuult võideldes. Mis oli muuseas Väga!!! Tore!
Täna sõitsin siis pea samasuguses vihmas ja tuules paarkümmend kilomeetrit. Kohati oli vastutuul selline, et isegi allamäge pidi väntama, raske oli vaid esimese kolme minuti jooksul kui miski hääl minu sees ütles et voodis teki all raamatut lugeda on palju mõnusam... See hääl vaikis peatselt ja lõpuks oli kahju, et tee otsa sai.

White caucasian

Hiljuti käis mul külas üks teise rassi esindaja. "Kuulaks õige muusikat", pakkus ta. "Mida Sa kuulata tahaksid?" küsisin mina, "kas Bollywoody muusika sobiks? Või kuulaks Afganistaani 60ndate oma... või seda või toda...." mille peale mu külaline täiesti šokeeritult mind vaatama jäi. "Eurooplased ei kuula mitte mingit muusikat peale enda oma", teatas ta kaljukindla veendumusega, püüdes samas mind ikka kuidagi märksõna "eurooplane" alla mahutada. Mina ei osanud selle peale midagi kosta. Olen õppinud seitset keelt ja neli neist keeltest ei le euroopa keeled, olen õppinud võõraid, mitte euroopa kultuure ja kui vahel kui saan mahti rännata, siis reisin ikka väga väga kaugele.

Praegu vaatan telekast "Biker Boyz"e. Ja mitte sellepärast, et see tema mind huvitaks, vaid sellepärast, et film on mustanahalistest. Milline subkultuur! Millised suhted sõprade, õdede-vendade, laste ja vanemate vahel. Täiesti teine maailm! Kuid mida me muidu vaatame? Ikka korralikku valget kesklassi, ja lood näitavad mis on hea ja mis halb ja mile poole püüelda ja mida vältida ning immutavad meid kristliku moraaliga...

BOOOOOORING eksole

Valus

Kas ka teil on kusagile teadvusesoppidesse peidetud valusaid asju, mille puutumine ei jutu ei mõttega pole mõeldav? Mille peale valgust lasta ei saa, ses on nii valus? Aga kogu aeg kuidagi immitseb, ja niipea kui see asi taas teadvusesse tõuseb, siis tuleb see ruttu ruttu sahtlise tagasi toppida, sest see on ainuke võimalus mitte pöörata nuga haavas... või on tegemist armiga, mis kuidagi kinni ei kasva... Ja ma ei teagi, mis oleks paerm, kas võtta üks vaba nädalavahetus ja lihtsalt nutta ja nutta ja nutta ja nutta. Kuulata muusikat, mis oma iluga puudutab nii sügavalt, et kisub ikka kõik peitutopitu välja... kas see oleks siis valutava hamba pidev katsumine või ravi???

Aga elu on ikkagi ilus!