Laupäev

Sugulaste kohtumine on muhe. Lõunaeestlased on ikka eluterved ja rõõmsad. Ja kus ikka rohkem kui 1 inime siis seal tuleb arutada valitsuse püsimajäämise üle (oh veaks nad ikka välja muidu see järgmine ei tee 100 päeva midagi), Eurovisoon (no see algab nii hilja) jne.
Ja kui ilus on võru murrak...
Napsi tuleb võtta nagu õigeusu kirikus - valitsuse, kaitseväe, preestri ja teiste terviseks.

Unenägudest

Stressi foonil muutuvad mu unenäod miltaarseks. Teatav (üsna kõrge) nivoo peab käes olema ja ma näen kahureid, haubitsaid, automaate ja revolvreid. Kuna tegemist ja vastutust on taas rohkem kui tahaksin ja stressimaandajaid vähem kui vaja, siis viimane unenägu oli suurtükikkidest laskmine keset sõjamöllu. See polnud üldse jube. palju hullem oli see, et peale tulistamist olin paanikas - me peame ju positsioone vahetama, mida mu meeskond millegipärast ei teinud.

Freudistlikust vaatepunkt asjale on lihtsamast lihtsam. Või on tõde kusagil mujal??

Ära alahinda vastast

Jaa. Kassi käpa sees on küüned. Kas teate seda?
Kirjutasin artiklit ja taustaks mängis Eurovisoon. Ja kui punaarmee laulukoor lavale ilmus pidin toolilt maha kukkuma. Milline jõudemonstratsioon. Uhhhhh. Mille siis kõik alla neelasid poliitiliselt korrektselt (huvitav, kas keegi seda üldse märkimisväärseks peab?).
Aga see trummipoiste esinemine oli lummav.

Ja kõige parem lugu oli vene lugu mu meelest.
P.S - kas keegi oskab öelda, mis auastmes need koorilauljad olid? Vanuse järgi peaks ikka vanemohvitserid olema... kas laulavad polkovnikud ja alampolkovnikud? Kui keegi teab võiks valgustada.

P.P.S - väga hea Portugal edasi pääses peale Reikopi halvakspanevaid märkusi teemal "ei laula ei liigu". Niikuinii on enamus lugusid nagu kaubahalli plastmassist tomatid.

Arendage retoorikat!!!

Olen kogu aeg mõelnud, mis nipiga need ultraliberaalid saavad kehvikud (noh, väekindlustatud inimesed) enda poolt hääletama. Tegelikkuses on ju asi selline, et madalapalgaline saab aastas paartuhat krooni rohkem raha kätte (loodetavasti), aga selle arvelt opereerib ise endal pimesoole välja, parandab hambad, ostab lapsele õpikud ja maksab tema ülikooliraha ka. Või no ei maksa, sest see on hell kallis ja selle peale enam ei mõtlegi.
Vaadates aga mõni päev tagasi teleekraanil käsi murdvat esidemagoogi Jürgen Ligi, kes emapalga ülempiiri vähendamise arutamisel piki peaaegu nutma hakkama ja soigus "te tahate inimeselt tema kõige õrnemas eas raha ära võtta ja ja ta nälga jätta" (ei ole täpne tsitaat).
Ja kui tuli juttu tulumaksutõusust, siis undas Ligi täiega "no kuidas saab inimese raha ära võtta ja nälga jätta jaaaaaa niiiiii edasi". Noh, ja siis sotside esindaja ja keskide esindaja lihtsalt vaatasid seda soigumist vaikides. Kelle sõnum jäi kõlama?? Ligi oma - et tulumaksu tõsta ei saa, sest siis kukub taevas maa peale. Aga miks siis tulumaksutõstupooldajad keele alla neelasid? Miks nad ei rääkinud sellest, millist kasu saab tavaline inimene oma paarist kõrgemast maksuprotsendist oma lastele? vanematele? oma töötuse ja haigusepäevadel? Miks nad ei rääkinud solidaarsest turvalisest ühiskonnast, mis aitab nende lapsed koolitada, töötuspäevadel söögi saada, korraliku haiglaravi ja pensioni ka. Ehk isegi näpuotsaga kultuuri arendada?? Igatahes, kui need, kes inimeste eest seisavad ei suuda sedasama neile inimetele seletada, siis lähevad endiselt miinumpalgalised reformi valima. Ja usuvad, et saavad ka osa rikkast Eesti riigist. Aga no ei saa. Selle asemel saadavad lapsed murelikult peale põhikooli tööle, et hing sees püsiks!!!
Miks ma seda räägin? Ma vist tean, mida tähendab vaene olla. Kui kooli ei saa minna, sest ilm läks külmaks ja riideid pole selga panna. Ja tänagi arvan, et talutavaks eluks piisab sellest, kui hommikul on võileib, kohvi ja ajaleht - et see ongi luksus! Ja ma isegi ei mängi seda mängu "lähme kaltsukasse shoppama", sest ma olen kaltsuka riideid ostnud oma elus liiga palju...
Praegu ma arvan, et olen nii rikas küll, et maksta oma maksude näol teiste inimeste haigravi, lastetoetuste, pensioni jms eest. Mina sellest vaesamaks ei jää. Aga äkki saab ühiskond rikkamaks?

Ma tõesti püüdsin - Kättemaksukontor 2

Lugesin siis netist arvustusi ka ja sain teada, et tegemist on krimikomöödiaga. KOMÖÖDIAGA! Mõtlesin, et proovin siis veel. Mida naljakat on teiste inimeste peksmises, alandamises? Kas siis kui mees naist jalaga kõhtu peksab, kas siis inimesed naeravad? Kas nad naeravad ka siis kui kirstu vangistatud naine kabuhirmus hüsteeriliselt palub end vabastada?

Õhtulehe promoblogi annab muuseas teada: Aga "Kättemaksukontori" huumor ei ole ameerikalikult labane, vaid britilikult elegantne. Ja mis kõige tähtsam - see pole punnitatud, vaid tuleb loomulikult, otsekui elust enesest, mängides (udu)peenelt detailidel (no oled ikka kohe rõõmus, kui mõne sellise ära tabad!) ning sädeleval dialoogil.

APPI. Seal on kõige labasem ameerika huumor ja britiliku elegantsiga pole seal mittekuimidagi pistmist, ausaõna!

Üks küsimus veel - see haige vägivaldne seriaal jookseb laupäeval magusal pealelõunal. Mida vanemad oma lastele ütlevad, kui need Eelegantset" eesti vägivalda näevad? Et telekas tehakse nalja????

Millist maailma me loome? Kättemaksukontor

Teate, olen aeg ajalt ikka ühest ja teisest kohast kuulnud sellist ulmelist juttu, et maailm püsib vaid tänu sellele, et selle positiivne energia ületab jätkuvalt negatiivset. Et asi on muudkui halvemaks läinud ja praegu on vahekord 51/49 veel positiivse kasuks. Ja et maailmas on vägevad ja targad kes vahetpidamata mediteerivad, et hoida head ja puhaste energiat ikka jätkuvalt ülekaalus. Noh, olen kuulnud ja alati tundnud nagu mõistaksin ja ei mõistaks ka seda samaaegselt. Aga teate, kui maailma luuakse meie mõtetega, emostioonidega, millist maailma me loome siis? Kas te mõtlete selle üle, mida te kogete? Tunnete? Miks?

Käisin kinos ja enne seanssi olin sunnitud vaatama teiste filmide treilereid. Kõigi filmide sisu põhines hävingul, vägivallal, negatiivsel. Ma ei saa aru sellest, kuidas inimesed maksavad selliste kogemuste eest. Kas me kõik olema masohhistid? Kuidas saab selliste asjade januse vaatamise järel unistada õnnelikust homsest ja tervetest tasakaalukatest suhetest?

Eile vaatasin ka Eesti uut seriaali Kättemaksukontor. Teate, see oli ikka NII haige, et seda tuleks sildistada telekavas kuidagi "ainult friikidele" või nii. See oli emotsionaalselt, vaimselt jne NII ebaterve, et mu meelest on selle autor ebaterve psüühikaga. Kuidas aga mõjutab inimeste käitumis ja tundemaailma selliste asjade vaatamine? tajumine? mõttes läbielamine?

Äkki sõltub ka minust see, kas endiselt on vahekord positiivse kasuks? Kui jah, siis milline peaks olema mu panus? Täna usun, et üks osa sellest peaks olema ka vaimse saasta vältimine. Mu peas on niigi halbu mõtteid, ma ei pea juurde tektama halba, võimendades oma emotsioonide kaudu kellegi haigeid fantaasiaid.

Kõik on midagi muud

Täiesti juhuslikult sattus mulle pihku (raamatukogus muidugi) Meritta Koivisto raamat "Londoni armuke". Lugesin selle läbi ja huvitaval kombel räägib lugu ennast edasi peale raamatulugemist. Moodustab mustreid elus nähtu ja kogetuga ja paneb mõistatama neis lugudest, millele olemasoleu näidati, kuid millest ei räägitud. Ja mõistatamine ei lakka.

Arvan, et raamat ehk räägibki üle kolmekümnestega rohkem. Ja seitsmekümnesed täidaksid kõik delikaatselt rääkimata jäetu ise, pilgus mõistmine. Maailmas on igasuguseid lugusid, kuid selline lugu hämmastas mind.

Kui keegi on seda lugenud, siis heameelega tahaks kuulda, mis mõtteid ja tundeid see tekitas.