Tegelikult ma hakkasin taas blogima seetõttu, et blogisid, mida lugeda, jääb üha vähemaks. Või ei oska ma neid üles leida. Kuidagi palju on enesekesksust...
Suurim egotripp on muidugi kenade noorte näitsikute poolt sotsiaalmeediasse x korda päevas (noh, minimaalselt kolm korda nädalas) paisavatad fotod... Kui hästi läheb, siis ei ole need hommikused peeglipildid, kus püûtult tehtud näoilmega oma kallihinnaline eksistents publikule eksponeeritakse... Peale 12ndat pilti tunduvad nad kõik samad....
Tegelikult ma olen mõelnud selle peale, mis tunne on, kui peale igahommikust fotopaljastust andunud austajakond õhkab kirglikult "nummi", "sa oled ikka nii ilus", rääkimata hulgast laikidest... Kas see muudaks mu maailmatunnetust? Paneks mind tundma, et olen ilus ja kõigi poolt armastatud? Et minu päralt ongi maailm? No tõesti, kuidas see käib? Minu enda üks foto (üks väääga vähestest, mille ma avalikustamud olen) sai nii 50 laiki... Aga kui see juhtuks iga päev?
Kas meil (ilus, tark, armastatud, edukas, õnnelik) näimise kõrvalt on aega ka olemiseks?
Tn mitmeid persoone, kelle kohta meediaväljaannetest uskumatult innustavaid lugusid leida võib... Reaalsus võib erineda tunduvalt.. Et keegi, kelle jüngriks tahaks saada, sest ta tundub nii teadlik, tasakaalukas, tark (ohhh... Peaaegu valgustnud) võib tegelikus elus olla pettunud, kibestunud ja kättemaksuhinuline...
Posts
No comments:
Post a Comment