Kunagi oli mul austaja, kes küsis mu 10 lemmikmehe kohta. Kõiki toonaseid edetabeli mehi ei mäleta, kuid H.H. Dalai Laama oli alati esindatud. Kohal nr 1. Iga kord purska küsimuse esitaja: "No see... See pole ju mingi mees." Iga kord vaidlesime selle üle ka pisut ja igaüks jäi oma seisukohale. Austaja oli muuseas mõõgavõitlusega tegelev nelja poja isa, kelle statement naiste kohta ütles, et naine on nagu püss, peab kogu aeg laetud olema (st.rase). Lisaks mõõgavõitlusele olid ta huvideks veel võitlusverest ja spermapursetest nõretavate kangelasjuttude kirjutamine. Naisi tavaliselt vägistati või võeti niisama.
Nojah.
Ma pole kunagi tugevamaid ja kindlamaid mehi nainud kui mungad. Kõigi nende suurte machomeeste näiva kindluse taga paistab ebakindlus, tasakaalutus, argus.... Kuid munkadega suheldes imetled alguses, kui õrnad nad on. Siis saad aru, et selle õrnuse all on purstamatu teras. Kindlus. Miski, mis ei vaja välist tunnustust. Mis mis on enesküllastunud. Miski, mis usaldab midagi, mis annab talle kindla varjupaiga.
Meil ei ole elus mitte midagi vaja peale selle varjupaiga.
No comments:
Post a Comment