Näopimedus

Olen vist juba varem kurtnud oma kehva mälu üle. Tänaseks on see saavutanud seninägematu taseme. Olukord - kaubanduskeskuse uksel purjetab mulle vastu inimene, keda ma muidu tähelegi ei paneks, kuid ta kõnetab mind sõnadega: "Noh, vaatad, nagu ei tunneks äragi". Peale kordi ja kordi läbimängitud stsenaariumi aastate jooksul (ääretult närvesööv, kas teate - alustada jutuajamist ja selle käigus esitada hästi umbmääraseid küsimusi ja oletada kogu aja, kus miks kuidas kuna ma inimest varem olen kohanud) olen viimasel ajal otsustanud selgelt väljendada peas olevat tühjust, seega ütlesin puhtsüdamilikult: "Ei tunne ära jah." Nojah,pkemaks jutuajamiseks ei läinud ning solvunud (no mu meelst) inimene purjetas edasid, ehkki ma tegin talle ettepaneku tuletamaks meelde meie varasemaid kohtumisi. Sellest on möödas nädalaid, kuid mu mälu pole siiani leidnud vastava inimese faili, ei ilmsi ei unes. Näide nr 2 - leidsin raamatukogust tulles maast pangakaardi - enda oma.....
Pisemaid asju juhtub 10 korda päevas... äkki on mul ajukasvaja? Alzhaimer...mälu nõrgenemne? stress?? ületöötamine? depressioon?

Jooksma jooksma

Raiskasin mingi mõtetu spordiklubi peale üsna palju raha ära. Noh, ja siis hakkasin väljas jooksma (sest jooksma saab hakata ukse alt) ja see ei maksa midagi. Ja siis leidsin spordiklubi, mis on kaks korda odavam kui eelmine, aga sama hea. Üritan oma väljaminekuid kahandada ja selgub, et on võimalik küll. Kohe kui tundub et saan rahaasjad joonde (ja mul oli tõesti hiljuti Eriti Suuri Väljaminekuid) siis tuleb üllatusi. No et mõni härrasmees kutsub mind saatjaks mõnele vastuvõtule. Nojah. Mõtlen veel, kas a) minna mõne praeguse garderoobi riietusesemga ja näha välja nagu tädi 2) minna riidelaenutusse 3) osta järjekorde mõtetu kostüüm. Õnneks on mul veel paar päeva aega mõelda (kiiret elutempot arvesse võttes pigem küll mitte mõelda) kas investeeringul on mõtet.
Aga üdlsielt - sport aitab. Depresiooni, kurbuse, kurvameelsuse ja igasuguste muude asjad vastu. Kui tunned, et enam ei jaksa, siis tuleb jooksma minna. Aga mõnel hetkel on nii paha, et ei jõua isegi teki alt välja tulla. Siis jääb üle loota homme on parem päev. Mõnikord ongi.

Lassie tuleb koju

No vaatasin siis täna 2007 a GB lastefilmi "Lassie tuleb koju". Nagu viimastel aegadel kombeks nutsin ja nutsin, sest niiii-iii kurb film oli. Nagu viieaastane. Ainult et viieaastaselt ma ei nutnud, viieaastaselt olin ma trotsi täis ja püüdsin aru saada, misasi see maailm on. Nutsin valust või vihast, aga mitte sellepärast et oleks kurb olnud.
Kui olin 24. küsis mu toonane boyfriend et kas mäletan, millal viimati nutsin. Ma ei mäletanud. Nüüd mäletan küll. Ja reeglina on see juhtnud mitte kauem kui paar päeva tagasi.

JÄLLE maakleritest!

Nii. Läksin taas ühte korterit vaatama. Maakler keskealine hoolitsetud venelanna. Kõik tundus enam-vähem sobivat. Küsisin siis hinna üle ka - kui palju siis kauplemisruumi on. "MIDA TE ÕIGE MÕTLETE", muutus maakler äkki väga teravaks. "Te olete selle esimene klient, kes korterit vaatama tuleb, mida te arvate, et omanik laseb hinna alla selle pärast, et esimene klient seda soovib?"
See oli nii jube ja nii ebaviisakas. Noh, aga mul ka siiski natuke kuumade inimestega suhtlemist seljataga. M muidugi ei suutnud oma ehmatust ja solvumist päriselt varjata, kõrgendasin häält ja küsisin samas toonis vastu: "On loomulik, et iga inimene tunneb huvi hinna üle, kas minul ei olegi siis mingeid õigusi lihtsalt sellepärast, et ma olen esimene klient?"
No siis ta vabandas isegi naca. Jaaaaa, ja uskuge või mitte, aga ta isegi helistas ka omanikule, nii 5 minutit hiljem".
Mul on nii kahju, et ma ei suhelnud selliste inimestega siis, kui veel laps olin. minu perekonnas tülisid ei olnud. Mitte keegi ei vaielnud mitte kellegiga. Ja ma pole siian päris hästi selgeks saanud elegantse taandumise võtet täpselt hetk enne seda kui eestlased tülli keeraksid. Aga mida aeg edasi, seda enam selline kirgede mäng mulle meeldib. Ma olen liiga kaua mänginud eestlaste lemmimängu "mõtle mõtle mis ma mõtlen". Aeg on tunda ja tunda anda!

Õhku palun!!

Iga kord nähes tänaval mõne teise rassi esindajat või siis mõnda europiidi, kes ilmselgelt on pärit kusagil mujalt, tunnen nagu saaksin suure sõõmu värsket õhku. Millegipärast tunnen üha enam ja enam puudust eri rahvuste, köökide, kultuuride, keelte, vaadete, uskumuste puudumisest oma koduriigis ja -linnas. Ma ei tea, kui paljudelel väljamaale elanutele selline asi silma hakkab, aga kohas kus elanikud vaid "white caucasian" tunnen mosaiigil värve puudu olevat. Need vähesed aserid, kes meile siia enda pesa teevad, rõõmustavad mu silma igatahes küll. Ja need noored vene mehed, triiksärgid laitmatult viigitud pükstes... Mmmmm. Mmmm lihtsalt seepärast, et vahel tahaks taustsüsteemi, erinevus meenutab paremini kes sa tegelikult oled.
Mulle meeldib koduköögis askeldamas keegi, kes teeb süüa toorainetest ja maitseainetest, mille olemasolust ma teadlikki polnud, mulle meeldib värviliste kehatunnetus ja seda kuidas muusika voolab nende soontes. Meeldib palju asju.
Aga samas, kui keegi mitteestlane peaks ostma mu vanematetalu, põeksin seda ilmselt väga. Eks igaühel läheb see piir vist erinevast kohast...

Feministidest ja seksist

Sissejuhatuseks, olen püüdnud teatud asju vältida. Nt Ninataga arvamusi kommenteerida. Ka ei loe ma tema blogi, sest tema bloginduse algusaegadel saatsid selle lingi mulle mu (mees)kolleegid, ning me arutasime siiralt ja südamest, et kas peaks talle koju kirikuõpetaja või psühholoogi saatma, sest tegemist oli nii depressiivse, allasurutud ja masohhistliku eluga mis sealt vastu vaatas. Ka oma kõige halvema suhte kõige halvemal päeval olen olnud oma arvates paremas ja õnnelikumas suhtes, ka ei kujuta ette, et vigiseksin oma elukaaslase üle mingis blogis, mingis inimvihkajalikus stiilis. Noh, pole tema postitusi vahepeal vaadanud, (va. see viimane), aga tean, et feminist ta ei ole. Ja Sirje peaks Ninataga taset teades mitte rääkima talle feminismi klassikutest või teooriatest.

Mina isiklikult arvan et mõõdukas feminist peaks seksist märksa enam saama ja seda nautima kui allasurutud koduperenaine, kes "nühkimise" ajal lakke vahib. Ja oma naudingu ja rohkemgi veel saab ta kätte sellepärast, et feminist ei saa olla mingisugune nühitav. Ta tahab oma osa saada!!! Ja kindlasti ka anda, ta ei ole suhtluses passivne osaline. Ja arvata, et feministil ei teki partneriga hingelist sidet, on sama, kui välistada see mõne muu täiesti suvalise kriteeriumi järgi - arvata, et naiskorporatsioonide esindajad ja seks ei sobi kokku, või seks ja punapead, seks ja naistaksojuhid.
Iga seksipartneriga ei pea tekkima hingelist sidet, see on inimeste otsustada, kas ta tahab seda või mitte. Mingil eluperioodil või mingis situatsioonis võib seks olla parim pingelangetaja, väljaelamise, loomingu, mille iganes vahend. Aga on inimesi, kel tekib võimas emotsioon iga kord, iga partneriga. Ja see on siis oma valik, kas tahad mingi nühkuriga pingeid maandada, kui tead et selle käigus tekib sul võimas armastuse, jumaldamise, andatahtmise tunne. Nii head asja tahaks äkki jagada hoopis kellegi erilisega? Või ei taha?
Ja näha feministis mingisugust negatiivset tonti on silmaringi küsimus. Feminismis on palju positiivset, mida Ninataga võiks ka katsuda vahelduseks üles leida.

Marii, mõõdukas feminist, jumaldab seksi :)

Kehvikutest

Daaa, olen minagi ju omad vitsad kätte saanud teiste inimeste turuväärtuse hindamisega. Hispaanias istusid tänava ääres õhtul päiksepaistel paar kulunud t-särgis ja shortsides meest. Sitked, kõhnad, tolmused, laiguliseks pleekinud riietes. Naeratasid soojalt ja avalalt. Ei osanud neid kuidagi kuhugi klassifitseerida.
Järgmisel hommikul olid samad mehed selga ajanud oma ilusuued spordiriided ja välja veeretanud paarisajatuhhised profirattad. Mnjah. Nüüd oli minu kord naeratada. Meelalt, soojalt ja avalalt.
Ma tahaks küll kasvõi kriipsuke endast parem olla, aga kuidagi ei kuku välja.