Teate, olen aeg ajalt ikka ühest ja teisest kohast kuulnud sellist ulmelist juttu, et maailm püsib vaid tänu sellele, et selle positiivne energia ületab jätkuvalt negatiivset. Et asi on muudkui halvemaks läinud ja praegu on vahekord 51/49 veel positiivse kasuks. Ja et maailmas on vägevad ja targad kes vahetpidamata mediteerivad, et hoida head ja puhaste energiat ikka jätkuvalt ülekaalus. Noh, olen kuulnud ja alati tundnud nagu mõistaksin ja ei mõistaks ka seda samaaegselt. Aga teate, kui maailma luuakse meie mõtetega, emostioonidega, millist maailma me loome siis? Kas te mõtlete selle üle, mida te kogete? Tunnete? Miks?
Käisin kinos ja enne seanssi olin sunnitud vaatama teiste filmide treilereid. Kõigi filmide sisu põhines hävingul, vägivallal, negatiivsel. Ma ei saa aru sellest, kuidas inimesed maksavad selliste kogemuste eest. Kas me kõik olema masohhistid? Kuidas saab selliste asjade januse vaatamise järel unistada õnnelikust homsest ja tervetest tasakaalukatest suhetest?
Eile vaatasin ka Eesti uut seriaali Kättemaksukontor. Teate, see oli ikka NII haige, et seda tuleks sildistada telekavas kuidagi "ainult friikidele" või nii. See oli emotsionaalselt, vaimselt jne NII ebaterve, et mu meelest on selle autor ebaterve psüühikaga. Kuidas aga mõjutab inimeste käitumis ja tundemaailma selliste asjade vaatamine? tajumine? mõttes läbielamine?
Äkki sõltub ka minust see, kas endiselt on vahekord positiivse kasuks? Kui jah, siis milline peaks olema mu panus? Täna usun, et üks osa sellest peaks olema ka vaimse saasta vältimine. Mu peas on niigi halbu mõtteid, ma ei pea juurde tektama halba, võimendades oma emotsioonide kaudu kellegi haigeid fantaasiaid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
2 comments:
Dr. Zoidberg vaatas telesaadet "Paar" ning täiesti kohutav kui halva energiaga lauseehitus neil saatejuhtidel on. Ime ka, et televisioon vägivalda õhutab.
Ma olen mõtelnud, et negatiivse filmi nägemine ja raju muusika kuulamine võib toimida kuidagi homöopaatiliselt: juhib tähelepanu meie enda sisemisele negatiivsusele, misläbi võib juhtuda, et otsustame end sellest tervendada. Mõne inimesega ilmselt nii lähebki. Vahel õnnestub kvaliteetsel kunstitootel ka nt katarsist tekitada. Aga sitt film jääb sitaks filmiks, sinna ei ole midagi parata.
Ma vaatan pigem tuules õõtsuvaid puuoksi ja elu tundub ilusam. Peagu nagu lill. Või puu.
Ennast võib niipidi ka aidata, kahtlemata. Mulle tundubki tõhusam.
Post a Comment