Võin täiesti ausalt öelda, et viimaste aastatega olin ma muutunud irisevaks negatiivseks viripilliks.
Aga jube hakkab kui iseendast saab kõrini ja nii ma alustasingi positiivsuse programmi - ole tänulik, iga päev. Mõtle sellele, mis su elus on head. Jaaa nii edasi.
Seda ei teagi kahekümneselt, et rahuloev olemine nõuab distsipliini. Siis tulid sellised asjad iseenesest. Ärkasin igal hommikul õnnelikuna ja tormasin voodist välja imepärasesse ellu nagu kutsikas, kes tõttab maailma avastama.
Elu on hernes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
7 comments:
Aga äkki oleks abiks välja mõelda, mis puudu on, kui elu enam lill ei tundu?
[Ilmselt oleks kohatu mainida, mis minul nt kümme aastat tagasi puudu oli ja mis mind väga rahulolematusse ajas ja ullusi tempe tegema pani. Seepärast ma ei maini.]
Pigem lihtsalt loodan, et Su elu pöörab ühel päeval uue lehekülje, kus leidub kõik, mis rahuldustpakkuvaks eluks vaja.
Ja soovin edu! Armastust ja õnne!
:) aitäh!
on puudu palju. aga pean ütlema, et tänulikolemine toob tõesti ellu küllust. puudu on maailm väljaspool ennast - üksi elades on nii lihtne klammerduda vaid iseendasse ja oma vajadustesse... ja see viin vaid lõppematu virinani...
Väga nõus, et tänulikkus toob küllust. Mh ka tänulikkus nende asjade eest, mida veel ei ole. Aga on juba valmis kujustatud ja sellevõrra olemas, et võib kujutella, mis kirjeldamatult tore tunne see võiks olla, kui need asjad juba tõesti on olemas.
Pealegi tundub mulle, et ka väljaspool Sind on elu täitsa olemas.
;-)
Täna tuletas elu mulle jälle meelde, kuidas kõige väärtuslikumad asjad on esmapilgul need kõige tülikamad. Ja just nende eest on minul olnud kõige enam põhjust tänulik olla. Aga sel hetkel see nii ei tundu, puhas ikaldus kõik, ma ütleks. Sellega toimetulek on kõige suuremat sorti kingitus. Kõige tänuväärsem asi seega üldse. Panin selle endale meeldetuletuseks siia ka kirja.
Oleks, et tänamine ka meeles seisaks. Aga ikka ununeb.
Tead, kunagi ma arvasin, et ainus viis, kuidas inimene Jumalaga suhtleb on tänamine... Sest ma ei teadnud, et muud võimalused on ka olemas... täna arvan taas, et see on ainus võimalus.
Mulle tundub täna, et kõik võimalused on endiselt olemas. Võib ka ohkida, kurta, kiita, kiruda, paluda ja lihtsalt jutustada. Miski inimlik ei ole Talle võõras, ma arvan :-) Kuulamine on ka üks perspektiivikas viis Jumalaga suhelda. Tundub mulle täna.
Aga võibla tänamine on milleski parem kui need teised. Kui see Sulle täna nii tundub.
Aitähh, Laps Eestis!! :) Lugesin Su kommentaari ja hakkasin ohjeldamatult naerma. Iseenda üle.
Kätt südamele pannes võin öelda, olen minagi hädas palunud. Ja abi saanud. Olen kuulata püüdnud. Vahel kuulnud ka. Aga mitte alati kuulda võtnud. Hiljem on ikka selgunud, et kõrvade sulgemine või märkide eiramine annab põhjust kahetsuseks...
Tänan!
Post a Comment