Ma ei tea

... Miks elu on nii keeruline. Miks on inimestel nii suured egod. Miks me raiskame aega mõtetutele asjadele. Ja keegi tõesti usub ja tunneb, et mingi vdin teeb ta õnnelikuks? Aga ma ei tahtnud üldse sellest rääkida. Üks mu vandenõuteoreetikus sõber väitis täna, kirglikult!, et tänapäeval propageeritaksegi lõtva moraali (vastutustundetut seksi ja hedonismi) ning kõhnu naisi selleks, et inimsugu välja suretada. Alguses tundus naljakas, aga kuna see mu sõber on targem ja haritum ja vanem kui kõik mu ülejäänud sõbrad, siis ei mõtlesin natsa ja see teooria hakkab mulle üha enam meeldima. Ma ei ole vandenõuteerik. Ma lihtsalt usun, et me eksleme lõputus sansaaras ja enamus mõtetest meie väikestes vaevatud peades on eksitus, et neil pole tõelisusega miskit pistmist. Et ei tohi uskuda kõiki mõtteid, mis su pähe tekkivad. Ja riikides, kus laste arv naiste kohta onsuurem kui 2 hinnatakse naisi, kel liha luudel. Reisige. Ladina-Ameerika, India, Aafrika... Mis pagana pärast pean siis igal jumala lõunalauavestlusel kuulama virinat kahe grammi üle, mida keegi arvab endal olevat "peale nädalavahetuse söögiorgiat"? - mis tõenäoliselt tähendab lihtsalt kahe õunavissi planeerimata sòömist... Et tüdrukute klubisse kuulud siis, kui virised oma kaalu ja raha puudumise üle... Ja miks see mulle üldse korda läheb? Ja mul on muuseas piisavalt raha ja mulle meeldib mu tagumik.

Näimise talumatu raskus

Tegelikult ma hakkasin taas blogima seetõttu, et blogisid, mida lugeda, jääb üha vähemaks. Või ei oska ma neid üles leida. Kuidagi palju on enesekesksust... 

Suurim egotripp on muidugi kenade noorte näitsikute poolt sotsiaalmeediasse x korda päevas (noh, minimaalselt kolm korda nädalas) paisavatad fotod... Kui hästi läheb, siis ei ole need hommikused peeglipildid, kus püûtult tehtud näoilmega oma kallihinnaline eksistents publikule eksponeeritakse... Peale 12ndat pilti tunduvad nad kõik samad.... 

Tegelikult ma olen mõelnud selle peale, mis tunne on, kui peale igahommikust fotopaljastust andunud austajakond õhkab kirglikult "nummi", "sa oled ikka nii ilus", rääkimata hulgast laikidest... Kas see muudaks mu maailmatunnetust? Paneks mind tundma, et olen ilus ja kõigi poolt armastatud? Et minu päralt ongi maailm? No tõesti, kuidas see käib? Minu enda üks foto (üks väääga vähestest, mille ma avalikustamud olen) sai nii 50 laiki... Aga kui see juhtuks iga päev?

Kas meil (ilus, tark, armastatud, edukas, õnnelik) näimise kõrvalt on aega ka olemiseks?

Tn mitmeid persoone, kelle kohta meediaväljaannetest uskumatult innustavaid lugusid leida võib... Reaalsus võib erineda tunduvalt.. Et keegi, kelle jüngriks tahaks saada, sest ta tundub nii teadlik, tasakaalukas, tark (ohhh... Peaaegu valgustnud) võib tegelikus elus olla pettunud, kibestunud ja kättemaksuhinuline... 

Mees = vere ja sperma pursked?

Kunagi oli mul austaja, kes küsis mu 10 lemmikmehe kohta. Kõiki toonaseid edetabeli mehi ei mäleta, kuid H.H. Dalai Laama oli alati esindatud. Kohal nr 1. Iga kord purska küsimuse esitaja: "No see... See pole ju mingi mees." Iga kord vaidlesime selle üle ka pisut ja igaüks jäi oma seisukohale. Austaja oli muuseas mõõgavõitlusega tegelev nelja poja isa, kelle statement naiste kohta ütles, et naine on nagu püss, peab kogu aeg laetud olema (st.rase). Lisaks mõõgavõitlusele olid ta huvideks veel võitlusverest ja spermapursetest nõretavate kangelasjuttude kirjutamine. Naisi tavaliselt vägistati või võeti niisama.

Nojah.

Ma pole kunagi tugevamaid ja kindlamaid mehi nainud kui mungad. Kõigi nende suurte machomeeste näiva kindluse taga paistab ebakindlus, tasakaalutus, argus.... Kuid munkadega suheldes imetled alguses, kui õrnad nad on. Siis saad aru, et selle õrnuse all on purstamatu teras. Kindlus. Miski, mis ei vaja välist tunnustust. Mis mis on enesküllastunud. Miski, mis usaldab midagi, mis annab talle kindla varjupaiga.

Meil ei ole elus mitte midagi vaja peale selle varjupaiga.

Uni on püha

Sellel aastal olen ma maganud hotellides nii paarikümne öö ringis. Elu jooksul tuleb ehk varsti sadakond ära. Ja esimest korda kogu mu hotelliööde ajaloo jooksul olen ma hotellis, mille padi on selline nagu kodus. Ja millega ma saan magada.

Pidasin seda õnnelikuks juhuseks, kuni leidsin öökapilt info: "We offer you a pillow that suits you... etc...." Mismõttes? Kuidas nad seda teevad?

Tere taas

Teate, "Jah, härra peaminister!" on hea küll. Ja saab naerda.
Aga Leonid Mletšini "Brežnev" on parem. Ma soovin, et lugenuksin seda juba aastaid tagasi, enne struktuuridesse sisenemist. Et saada aru, oluline ei ole progress, ühiskonna hüvanguks töötamine. Oluline on isiklik hüve, võim. Ja inimesed ei tohi olla ebamugavad, ei tohi küsida ebamugavaid küsimus... tekitada ebamugavaid olukordi, süsteemi tasakaalust välja viia...

Naistel on veel teatud süsteemis oma probleemid.
"Kuidas ta julgeb mulle mitte meeldida?"

Diana Vreeland

Lugesin raamatut sellisest suurepärasest naisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Diana_Vreeland Lugesin igavusest (tegelikult ma ei taha tunnistada, et mul selliseid hetki esineb, aga hea küll) ja ühel hetkel ei saanud enam raamatut käest ära panna. LOOMULIKULT alustasin ma selle raamatu lugemist eelarvamusega (noh, mingi moeguru, mingi kergats on), aga selle raamatuga paotati kardinat aknalt, mille olemasolust ei ole proletariaadil aimugi, elustiilist, esteetilistest naudingutest, millesse peab kasvama, sest me ei oskaks selles maailmas midagi teha, kui sinna satuksime selliste palgatöölistena, nagu me oleme.

Üks koht aga pälvis minu erilise tähelepanu - (lugesin raamatut kuid tagasi ja mul ei ole seda käepärast, tsiteerin mälu järgi ja faktides võin mööda panna, kuid luban, et mõte jääb :)) - ta rääkis, kuidas ta läks oma lastega loomaaeda, ning ühel hetkel avastas suure isagorilla oma väikeste poegadega mängimas (kes võisid siis olla nii 4 ja 6 aastat vanad (??) ja nüüd tuleb pärl: "Me ei saanud mehega muud teha, kui seda naeratades vaadata ja oodata olukorra lahenemist, kuigi meil olid seljad hirmuhigist märjad. Me olime otsustanud, et me kasvatame oma lapsed üles nii, et nad ei tea, mis on hirm ja seega ei saanud me oma hirmu välja näidata, vaadates kuidas isagorilla lastega mängib". See jäi mulle ajudesse, olen ennegi põgusalt kokku puutunud aristokraatide kasvatusteemaga ja uskuge mind, sealt on mida õppida.

Ma olen ise näinud elus nii palju laste hirmutamist, alandamist jne, et mulle tõesti tundub nagu elaksid inimesed kas pimedate robotitena või siis süüdimatute, vastutustundetutena. Kõige lihtsam on tõesti ilmselt kasvatada hirmuga, häbitundega - aga kas on ka teisi võimalusi?

Laste sünnitamisest rääkides kulutab Diana Vreeland aega vähe (tegelikult on see raamat kokku pandud intervjuudest temaga) ning ütleb siis - ahh, ühe lapse sünnitasin ma 10 ja teise 12 minutiga, ilma valudeta. Kükitasin ja nii nad sündisidki ja teate miks - ma olin otsustanud, et nad sünnivad nii.

Igatahes, lugege, ja te ei kahetse - see on elu kui eneseteostus, elu kui kunst.

Vabakasvatus?

Elu jooksul oleme me kõik kohanud inimesi, kellele tagantjärele mõtled. Põhjus võib olla nii hea kui halb. Aastaid tagasi ühes seltskonnas kohtasin kolmekümnendates naist, kes üksikemana oma last täielikult vabakasvatas (ma ei tea, mingist hetkest see ei ole kasvatamne, vaid kasvatamatajätmine, mõtlesin ma toona ja mõtlen ka nüüd).
Nii 7-8 aastasel tütarlapsel lubati teha kõike. Ma ei tea, kui perekond on suurem ja käitumismustreid rohkem, ehk suudab siis väike ühiskondlik rakuke suruda vabakasvatusel olijad eeskuju(de)ga teatavasse vormi. Noh, siin see igatahes ei toiminud. Tütarlaps käitus väga inetult ja alandavalt nii oma ema kui teiste inimeste suhtes, sellist tasakaalus olekut oli päris harva. Mäletan, et mõnel hetkel, kui minu jaoks asi päris inetuks läks, vaatasin emale otsa, kes lihtalt õlgu kehitas.
Kohtasin ema taas, ja ei suutnud kuidagi küsimata jätta, kuidas tüdrukul läheb. Ma oli ta peale ikka vahel mõelnud.
"Tal on nii suured probleemid", rääkis ema. "Koolis käia ei taha, teeb poppi, suitsetab, kujutab ette on hästi lahe, arvutisõltlane, õppimisprobleemidaga, ehkki pea on hea. Ma ei tea, kuidas ta küll keskkoolini välja veaks."
Jah, aga kõik see, mis tulemas on, oli ju olemas juba siis, kui lapsele piire ei seatud, teda end distsiplineerima ei suunatud jne. Kasvatamine ei ole lapse ahistamine, vaid abi talle maailma ja eluga toimetulekuks, nii nüüd kui edaspidi.