Saturday 6 August 2011

Diana Vreeland

Lugesin raamatut sellisest suurepärasest naisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Diana_Vreeland Lugesin igavusest (tegelikult ma ei taha tunnistada, et mul selliseid hetki esineb, aga hea küll) ja ühel hetkel ei saanud enam raamatut käest ära panna. LOOMULIKULT alustasin ma selle raamatu lugemist eelarvamusega (noh, mingi moeguru, mingi kergats on), aga selle raamatuga paotati kardinat aknalt, mille olemasolust ei ole proletariaadil aimugi, elustiilist, esteetilistest naudingutest, millesse peab kasvama, sest me ei oskaks selles maailmas midagi teha, kui sinna satuksime selliste palgatöölistena, nagu me oleme.
Üks koht aga pälvis minu erilise tähelepanu - (lugesin raamatut kuid tagasi ja mul ei ole seda käepärast, tsiteerin mälu järgi ja faktides võin mööda panna, kuid luban, et mõte jääb :)) - ta rääkis, kuidas ta läks oma lastega loomaaeda, ning ühel hetkel avastas suure isagorilla oma väikeste poegadega mängimas (kes võisid siis olla nii 4 ja 6 aastat vanad (??) ja nüüd tuleb pärl: "Me ei saanud mehega muud teha, kui seda naeratades vaadata ja oodata olukorra lahenemist, kuigi meil olid seljad hirmuhigist märjad. Me olime otsustanud, et me kasvatame oma lapsed üles nii, et nad ei tea, mis on hirm ja seega ei saanud me oma hirmu välja näidata, vaadates kuidas isagorilla lastega mängib". See jäi mulle ajudesse, olen ennegi põgusalt kokku puutunud aristokraatide kasvatusteemaga ja uskuge mind, sealt on mida õppida.
Ma olen ise näinud elus nii palju laste hirmutamist, alandamist jne, et mulle tõesti tundub nagu elaksid inimesed kas pimedate robotitena või siis süüdimatute, vastutustundetutena. Kõige lihtsam on tõesti ilmselt kasvatada hirmuga, häbitundega - aga kas on ka teisi võimalusi?

Laste sünnitamisest rääkides kulutab Diana Vreeland aega vähe (tegelikult on see raamat kokku pandud intervjuudest temaga) ning ütleb siis - ahh, ühe lapse sünnitasin ma 10 ja teise 12 minutiga, ilma valudeta. Kükitasin ja nii nad sündisidki ja teate miks - ma olin otsustanud, et nad sünnivad nii.

Igatahes, lugege, ja te ei kahetse - see on elu kui eneseteostus, elu kui kunst.

No comments: