Heureka

Mäletan oma õpinguaegadest arutelu teemal, miks müüvad negatiivsed uudised. Toodi välja, et üsna paljudele (% ei tea, seda vist välja ei toodud) on halvad uudised olulised enesemääratluseks - teadmine, et kellegil läheb sama kehvasti või veel kehvemini tekitab osas inimestes rahulolutunde. Teate, see oli minu jaoks müsteerium, mida ma lahendada ei suutnud (muuseas, üks permanentselt virila olekuga kaasõppur tõusis püst ja ütles, et jah, see on nii, sest ilma negatiivsete uudisteta teiste inimeste õnnetustest ei saakski ta üldse elada ega tuleks oma eluga toime).
Paar päeva tagasi jõudsin järeldusele, et see on ju labane empaatiavõime puudus (selle teadmiseni jõudmine võttis minult aastaid).
Üsna kõrge eani, muuseas, ei saanud ma aru, kuidas inimesed saavad kurjad olla. Mulle tundus, et kurjuseks ja hävinguks peab inimene end sundima ja selleks vaeva nägema. Et inimese (ehk kõige oleva) esmane loomuomadus on olla hea, ja kõik teised valikud tulevad raske vaevaga.
Eks aastakümnete jooksul olen aru saanud et teistmoodigi on võimalik. Ja teadmine, et keegi vajab toimimiseks naudingut teise inimese õnnetusest on selle juures abiks olnud.
Mõelda vaid, kui ma oleks oma kaasõppurilt küsinud "Kas sul tõesti süda krampi ei tõmbu kui hommikul lehest orbudeksjäänud lastest loed?"

Poliitretoorika

Daa. Potsas minugi postkasti reformi valmisvoldik. Ma pole elades nende propagandamaterjali lugenud (ilmne viga, saan ma praegu aru). Eesti suurim õnn on, et meil ei ole tekkinud õpitud abitust, mis tööpuudusega paljudes riikides kaasnenud on. Seetõttu on tuleviku kavandamisel väga ohtlik eeskujuks võtta Põhjamaade heaoluriikide mudelit, mis viib riigi varem või hiljem suurte probleemideni: raha laekub vähem kui on soove.

No rohkem ei viitsigi kirjutada. Taustal jookseb uudis Tuhanded töö kaotanud inimesed jäävad peagi korraliku arstiabita. Ravikindlustuseta inimestele on ette nähtud vaid vältimatu arstiabi. Kui SEE ei ole genotsiid, MIS see siis ON?

Tõesti, sureme pigem välja kui riskime sellega, et kellegil tekib õpitud abitus.

Ei saanud seda siia kopimata jätta, TASUB lugemist

Tartu Ülikooli teadlane Peeter Espak suhtub äärmiselt kriitiliselt peaminister Andrus Ansipi tegevusse seoses ehitusvaldkonna ning üldise teadustegevusega.

Mäletan üht kunagist Andrus Ansipi kõnet Tartu Ülikoolis, kus ta manitses vist veel Tartu linnapeana eesti teadlaskonda, et meil olevat liiga vähe patente, mistõttu Eesti majandus ei saavat areneda. Vaja olevat teadmistepõhist majandust, sest muidu ju ei saa tekkida ka majanduskasvu. Oma teadmistepõhise majanduse Ansip ka sai. Lühikese aja jooksul tekkis meie kodumaale suur hulk innovaatilisi ja teadmistepõhiselt tegutsevaid kipsplaadipanijaid, pahteldajaid, elektrikke, katusepanijaid ja jumal teab veel keda. Nad kõik olid väga nutikad muide ka uute innovaatiliste lahenduste väljamõtlemisel, mis kõik vääriks lausa eraldi oma patenti. Näiteks tean ühe oma sugulase maja, kus dushi alla minnes vesi voolab otse tammeparketi peale elutoas. Tean ka ühte maja, mis muuseas vajub aastas tervelt 50 cm maa alla. Milline uudsus – 10 aasta pärast on ainult telekaantenn veel näha! On ju meil Tartus „viltune maja”. Nüüd saame turismiatraktsioonina juurde veel ka „maa-aluse maja”. Oli tihtipeale ka filosoofiliste kalduvustega ehitajaid, kes istusid mõtlikult objektil ja filosofeerisid selle üle, kuidas jumal võiks luua uue seina ja kuidas kurat teda selle juures takistab. Säärased olid humanitaariasse kalduvad teadmistepõhise majanduse jüngrid. Minu enda Tartu korteris remonti teinud ehitusmees mõtles välja uue viisi, kuidas võiks ehitada tualettruumi. See seisnes selles, et seinad olid ca 95 kraadise kalde all tavapärase 90 asemel. Ühtlasi mõtles ta välja ka selle, kuidas ühendada minu mullivann sel kombel, et vanni käivitamisel kasutaja koheselt surma saaks. Ka see leiutis vääriks patenti. Antud hetkel see sama ehitusmees-leiutaja on kuskil maapaos, sest kuuldavasti ei ole ma ainus inimene, kelle raha ta lihtlabaselt ära varastas. Sellist meest nimetati meil ehitusbuumi ajal edukaks nooreks inimeseks, kes viib edasi eesti majandust ja tekitab lisaväärtusi. Umbes samal ajal, kui toimus Eesti majanduses enneolematu kasv ja ka president mainis, et Eestil ei ole oma ajaloos veel kordagi nii hästi läinud, lahkusid Eestist pea kõik mu noorpõlvesõpradest tänased noored teadlased, sest neil oli valida palga vahel 15000 krooni või 15000 eurot.

Lugedes eesti ajakirjanduse vahendusel kavadest jätkuvalt kärpida teadusrahasid ning ära kaotada pea kõik soodustused, mis kõrgesti haritud inimesel peale ülikooli lõpetamist olla ja tulla võiks, tekitas minus soovi pisut elu üle Eestis järele mõelda. Tagasi vaadates oma viimaste aastate peale Eestis, mis möödusid hiinaliku majandustõusu oludes, sain ühel hetkel aru, et mulle ja ka mu kolleegidele ei ole mitte kunagi mitte keegi ei Eestis ega välismaal maksnud nii vähe palka, kui seda on teinud Tartu Ülikool. Sõbrad Tallinna Ülikoolist aga omakorda kiidavad, et küll te seal Tartu Ülikoolis elate hästi ja mis teil veel viga. Vähe palka ei ola aga ülikool maksnud mitte sellepärast, et nad mind või siis minu teadlastest sõpru vihkaksid, vaid seetõttu, et ülikoolil ei ole olnud raha mida maksta. Postimehe (22.05) artiklis Tudengite nöörimine võib riigile tuua kohtutee küsib Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Joonas Pärenson muuhulgas järgmist: “Kui me vähendame noorte teadlaste pealekasvu veelgi, siis tekib küsimus, miks peaks noor doktorant valima Eesti ülikooli”. Ma võin sellele küsimusele otse ja ausalt kohe ka vastata. Suur osa minu noorpõlvesõbradest ja õpingukaaslastest teadlastest, kellest suure osa moodustavad nii arstid kui ka humanitaarteadlased, on tänaseks juba Eestist lahkunud ja nad ei plaani enam lähiajal Eestisse naasta. Lahkumise põhjusena on toodud välja peamiselt kaks peamist faktorit. Esiteks – kuigi kodumaa ja pere on armsad, minnakse minema eelkõige riigi ja ka ülikooli üleüldise suhtumise pärast teadusesse ja teadlaseks olemisse. Puudub igasugune motivatsioon orjata pool-tasuta oma riiki, kui ainus tänu selle eest on enesetoestusperspektiivi ja väärtustamise puudumine. Teiseks – ja mitte sugugi kõige olulisemaks põhjuseks on aga makstavad rahanumbrid, mis on sõltuvalt riigist ca 5-15 korda suuremad siinsetest töötasudest – rääkimata veel võimalusest osaleda erinevates grantides, uurimisrühmades, ravimiuuringutes, jne jne. Olles tihtipeale külas mitmetes Euroopa ülikoolides, peab tunnistama, et numbrid on samad kuid seal on euro, siin kroon. Lappasin läbi ka enda eriala rahvusvaheliste töökuulutuste listi ja avastasin hämminguga, et absoluutselt kõige madalamat tasu saaksin ma oma erialal tegutsedes Eestist. Isegi Aafrikas ja Hiinas (kuhu muide värvatakse aktiivselt spetsialiste just läänemaailmast) on palgad ja töötingimused määratult paremad. reklaam:

Näide sellest, kuidas eesti riigi teaduse rahasatamine ennast ära tasub: Valitsuse plaan teadmistepõhise Eesti kaudu majanduse turgutamiseks

Olen alati imestusega jälginud, kuidas puudub pea igasugune riigipoolne toetus mitmetele teadusprojektidele, mis võiks tõepoolest lõppeda mingi reaalse leiutise või muu väärtuse loomisega. Hea projekt aga leiab tavaliselt rahastamist ka kuskilt mujalt ja seetõttu meie teadlased toovadki kasu Rootsi, Taani, Saksamaa ja USA majandustele. Puudub ka igasugune läbimõeldud strateegia eriti just innovaatiliste ettevõtete (eriti väikeettevõtete) toetamiseks Eestis – v.a. see, et suured ettevõtted ei pea sentigi tulumaksu maksma riigile, väikeettevõtetel pole aga nagunii tulu, mille pealt seda maksta. Aga hea idee on hinnas kõikjal maailmas ja seepärast märkamegi oma üllatuseks seda, kuidas meie ettevõtjad teostavad oma projekte näiteks Rumeenias, Bulgaarias või siis lausa Marokos. Osalen paari kolleegiga ühes Eesti Teadusfondi poolt rahastatavas grandis pealkirjaga „Sõda ja religioon Lähis-Ida kultuurides: Püha sõja kontseptsiooni areng kõige varajasematest allikatest Mesopotaamia kultuurides kuni tänapäevase islamini”. Teadusprojekti raames aga saabuvad meile tihtipeale külla ka välisteadlased kõikjalt Euroopast. Seda eelkõige seetõttu, et Dorpati 19. sajandi ülikooli nime hiilgus pole veel Euroopas täielikult kustunud ning vist ka seepärast, et meie tööst Eestis peetakse lugu. Loomulikult peale konverentside ja muude blokkides toimuvate paneeldiskussioonide lõppu soovivad kõik minna Tartu puhvetitesse nautima Põhjamaade valgeid öid ja eesti õlut. Ühe 2008. a Tartus toimunud nädalapikkuse konverentsi käigus panin muuhulgas tähele ka seda, et küllasaabunud teadlaste kõik restoranide ja muude lõbustusasutuste arved ühe nädala jooksul olid märgatavalt suuremad kui kogu meie grandiprojekti aastane rahastamine Eesti riigi poolt. Seega võin uhkusega ja täie aususega väita: olen tõepoolest toonud kasu Eesti riigi majandusele rohkem, kui Eesti riik mulle andnud on. Minu sõprade tegevuse läbi sai rahasüsti Eesti toitlustus- ja turismisektor ning kopsakas summa läks ka otse riigi kukrusse käibemaksu ja õlleaktsiisi kaudu. See, et antud projekt ühtlasi loob uusi sidemeid Aasia maadega ning kahtlemata tekitab kohalikus ühiskonnas ka suuremat arusaama sellest, mis siis üleüldse toimub Afganistaanis või Iraagis, ei ole oluline, sest see ei too sisse raha, mis kajastuks järgmise aasta riigi tulude tabelis. Seega jäägem vana süsteemi juurde ning innovaatilisus seinegu selles, et raha ja kasu Eesti riigile tuleb meie väliskolleegidelt, kes siin palju õlut ära joovad.

Lahendus

Siinkohal käingi aga välja skeemi, kuidas tulevased teadlased võiksid Eesti riigile ja majandusele üha rohkemat kasu tooma hakata. See näib kattuvat 100% praeguse valitsuse nägemusega Eesti tulevikust. Kui kõik teadlased on Eestist lahkunud kõrgesti tasustavatele positsioonidele Euroopas, Ladina- ja Põhja-Ameerikas, Hiinas, Indias ja Aafrikas; siis sõja puhkedes on neil tõenäoliselt kogunenud piisavalt raha, et hankida omale pilet tagasi Eestisse, et sõja korral relv käes kaitsta siiajäänud teadusbürokraate ja poliitilisi võimureid nagu ka Eestisse mahajäänud vähese haridustasemega elanikkonda. Kohaliku sõjaväe ülalpidamine ei olevat ju riigile taskukohane. Teisena saadavad need samad lahkunud teadlased kindlasti oma Eestisse mahajäänud sugulastele ja sõpradele märksa rohkem rahalisi vahendeid, kui nad kodumaal kunagi seda teha suudaks. Selline näib olevat ka tänase valitsuse plaan päästa Eesti majandust. Olles vabanenud haritud valijaskonnast, võib ka eeldada seda, et Eestisse mahajäänud elektoraat on lihtsalt liiga loll, et neid mitte tagasi oma ametisse valida. Seega on Eesti majandusel ees suured perspektiivid. Kindlasti praegune majanduskriis mõne aasta jooksul vaibub ning ka laenuraha kättesaadavus muutub seeläbi lihtsamaks. Ka uuel pealekasvaval põlvkonnal on vaja päris oma kodu ja selle kodu ehitamiseks on meil ju varnast võtta 100 000 leiutajat-ehitusmeest, kes hetkel ennast võlausaldajate eest kuskil maakolgastes varjavad.

Oma enda teaduse ülalpidamine on meile ju rahaliselt sama võimatu, kui oma enda esmase kaitsevõime tagamine. Ärgem investeerigem mitte ühiskonna üleüldisse arengusse, teadusesse, ettevõtlusse ja innovaatlisusesse, vaid jäägem ootama uut ehitusbuumi!

Nagu ajalugu on näidanud: Ükskord ta tuleb niikuinii!


PS
Kuna artiklis kirjeldatud välisteadlased kavatsevad Tartusse saabuda juba 2009 a sügisel, siis soovitaksin valitsusel kiirkorras tõsta alkoholiaktsiisi. Neil meestel on tõesti palju raha ja nad ei vaata menüüdest hindu. Sellist teenimisvõimalust ei saa riik mööda lasta!

Lugu Äripäva kaudu ehitusmaailm.net -st

Link originaalile

Iga teekond algab esimesest sammust

Võin täiesti ausalt öelda, et viimaste aastatega olin ma muutunud irisevaks negatiivseks viripilliks.

Aga jube hakkab kui iseendast saab kõrini ja nii ma alustasingi positiivsuse programmi - ole tänulik, iga päev. Mõtle sellele, mis su elus on head. Jaaa nii edasi.

Seda ei teagi kahekümneselt, et rahuloev olemine nõuab distsipliini. Siis tulid sellised asjad iseenesest. Ärkasin igal hommikul õnnelikuna ja tormasin voodist välja imepärasesse ellu nagu kutsikas, kes tõttab maailma avastama.

Elu on hernes.

Laupäev

Sugulaste kohtumine on muhe. Lõunaeestlased on ikka eluterved ja rõõmsad. Ja kus ikka rohkem kui 1 inime siis seal tuleb arutada valitsuse püsimajäämise üle (oh veaks nad ikka välja muidu see järgmine ei tee 100 päeva midagi), Eurovisoon (no see algab nii hilja) jne.
Ja kui ilus on võru murrak...
Napsi tuleb võtta nagu õigeusu kirikus - valitsuse, kaitseväe, preestri ja teiste terviseks.

Unenägudest

Stressi foonil muutuvad mu unenäod miltaarseks. Teatav (üsna kõrge) nivoo peab käes olema ja ma näen kahureid, haubitsaid, automaate ja revolvreid. Kuna tegemist ja vastutust on taas rohkem kui tahaksin ja stressimaandajaid vähem kui vaja, siis viimane unenägu oli suurtükikkidest laskmine keset sõjamöllu. See polnud üldse jube. palju hullem oli see, et peale tulistamist olin paanikas - me peame ju positsioone vahetama, mida mu meeskond millegipärast ei teinud.

Freudistlikust vaatepunkt asjale on lihtsamast lihtsam. Või on tõde kusagil mujal??

Ära alahinda vastast

Jaa. Kassi käpa sees on küüned. Kas teate seda?
Kirjutasin artiklit ja taustaks mängis Eurovisoon. Ja kui punaarmee laulukoor lavale ilmus pidin toolilt maha kukkuma. Milline jõudemonstratsioon. Uhhhhh. Mille siis kõik alla neelasid poliitiliselt korrektselt (huvitav, kas keegi seda üldse märkimisväärseks peab?).
Aga see trummipoiste esinemine oli lummav.

Ja kõige parem lugu oli vene lugu mu meelest.
P.S - kas keegi oskab öelda, mis auastmes need koorilauljad olid? Vanuse järgi peaks ikka vanemohvitserid olema... kas laulavad polkovnikud ja alampolkovnikud? Kui keegi teab võiks valgustada.

P.P.S - väga hea Portugal edasi pääses peale Reikopi halvakspanevaid märkusi teemal "ei laula ei liigu". Niikuinii on enamus lugusid nagu kaubahalli plastmassist tomatid.

Arendage retoorikat!!!

Olen kogu aeg mõelnud, mis nipiga need ultraliberaalid saavad kehvikud (noh, väekindlustatud inimesed) enda poolt hääletama. Tegelikkuses on ju asi selline, et madalapalgaline saab aastas paartuhat krooni rohkem raha kätte (loodetavasti), aga selle arvelt opereerib ise endal pimesoole välja, parandab hambad, ostab lapsele õpikud ja maksab tema ülikooliraha ka. Või no ei maksa, sest see on hell kallis ja selle peale enam ei mõtlegi.
Vaadates aga mõni päev tagasi teleekraanil käsi murdvat esidemagoogi Jürgen Ligi, kes emapalga ülempiiri vähendamise arutamisel piki peaaegu nutma hakkama ja soigus "te tahate inimeselt tema kõige õrnemas eas raha ära võtta ja ja ta nälga jätta" (ei ole täpne tsitaat).
Ja kui tuli juttu tulumaksutõusust, siis undas Ligi täiega "no kuidas saab inimese raha ära võtta ja nälga jätta jaaaaaa niiiiii edasi". Noh, ja siis sotside esindaja ja keskide esindaja lihtsalt vaatasid seda soigumist vaikides. Kelle sõnum jäi kõlama?? Ligi oma - et tulumaksu tõsta ei saa, sest siis kukub taevas maa peale. Aga miks siis tulumaksutõstupooldajad keele alla neelasid? Miks nad ei rääkinud sellest, millist kasu saab tavaline inimene oma paarist kõrgemast maksuprotsendist oma lastele? vanematele? oma töötuse ja haigusepäevadel? Miks nad ei rääkinud solidaarsest turvalisest ühiskonnast, mis aitab nende lapsed koolitada, töötuspäevadel söögi saada, korraliku haiglaravi ja pensioni ka. Ehk isegi näpuotsaga kultuuri arendada?? Igatahes, kui need, kes inimeste eest seisavad ei suuda sedasama neile inimetele seletada, siis lähevad endiselt miinumpalgalised reformi valima. Ja usuvad, et saavad ka osa rikkast Eesti riigist. Aga no ei saa. Selle asemel saadavad lapsed murelikult peale põhikooli tööle, et hing sees püsiks!!!
Miks ma seda räägin? Ma vist tean, mida tähendab vaene olla. Kui kooli ei saa minna, sest ilm läks külmaks ja riideid pole selga panna. Ja tänagi arvan, et talutavaks eluks piisab sellest, kui hommikul on võileib, kohvi ja ajaleht - et see ongi luksus! Ja ma isegi ei mängi seda mängu "lähme kaltsukasse shoppama", sest ma olen kaltsuka riideid ostnud oma elus liiga palju...
Praegu ma arvan, et olen nii rikas küll, et maksta oma maksude näol teiste inimeste haigravi, lastetoetuste, pensioni jms eest. Mina sellest vaesamaks ei jää. Aga äkki saab ühiskond rikkamaks?

Ma tõesti püüdsin - Kättemaksukontor 2

Lugesin siis netist arvustusi ka ja sain teada, et tegemist on krimikomöödiaga. KOMÖÖDIAGA! Mõtlesin, et proovin siis veel. Mida naljakat on teiste inimeste peksmises, alandamises? Kas siis kui mees naist jalaga kõhtu peksab, kas siis inimesed naeravad? Kas nad naeravad ka siis kui kirstu vangistatud naine kabuhirmus hüsteeriliselt palub end vabastada?

Õhtulehe promoblogi annab muuseas teada: Aga "Kättemaksukontori" huumor ei ole ameerikalikult labane, vaid britilikult elegantne. Ja mis kõige tähtsam - see pole punnitatud, vaid tuleb loomulikult, otsekui elust enesest, mängides (udu)peenelt detailidel (no oled ikka kohe rõõmus, kui mõne sellise ära tabad!) ning sädeleval dialoogil.

APPI. Seal on kõige labasem ameerika huumor ja britiliku elegantsiga pole seal mittekuimidagi pistmist, ausaõna!

Üks küsimus veel - see haige vägivaldne seriaal jookseb laupäeval magusal pealelõunal. Mida vanemad oma lastele ütlevad, kui need Eelegantset" eesti vägivalda näevad? Et telekas tehakse nalja????

Millist maailma me loome? Kättemaksukontor

Teate, olen aeg ajalt ikka ühest ja teisest kohast kuulnud sellist ulmelist juttu, et maailm püsib vaid tänu sellele, et selle positiivne energia ületab jätkuvalt negatiivset. Et asi on muudkui halvemaks läinud ja praegu on vahekord 51/49 veel positiivse kasuks. Ja et maailmas on vägevad ja targad kes vahetpidamata mediteerivad, et hoida head ja puhaste energiat ikka jätkuvalt ülekaalus. Noh, olen kuulnud ja alati tundnud nagu mõistaksin ja ei mõistaks ka seda samaaegselt. Aga teate, kui maailma luuakse meie mõtetega, emostioonidega, millist maailma me loome siis? Kas te mõtlete selle üle, mida te kogete? Tunnete? Miks?

Käisin kinos ja enne seanssi olin sunnitud vaatama teiste filmide treilereid. Kõigi filmide sisu põhines hävingul, vägivallal, negatiivsel. Ma ei saa aru sellest, kuidas inimesed maksavad selliste kogemuste eest. Kas me kõik olema masohhistid? Kuidas saab selliste asjade januse vaatamise järel unistada õnnelikust homsest ja tervetest tasakaalukatest suhetest?

Eile vaatasin ka Eesti uut seriaali Kättemaksukontor. Teate, see oli ikka NII haige, et seda tuleks sildistada telekavas kuidagi "ainult friikidele" või nii. See oli emotsionaalselt, vaimselt jne NII ebaterve, et mu meelest on selle autor ebaterve psüühikaga. Kuidas aga mõjutab inimeste käitumis ja tundemaailma selliste asjade vaatamine? tajumine? mõttes läbielamine?

Äkki sõltub ka minust see, kas endiselt on vahekord positiivse kasuks? Kui jah, siis milline peaks olema mu panus? Täna usun, et üks osa sellest peaks olema ka vaimse saasta vältimine. Mu peas on niigi halbu mõtteid, ma ei pea juurde tektama halba, võimendades oma emotsioonide kaudu kellegi haigeid fantaasiaid.

Kõik on midagi muud

Täiesti juhuslikult sattus mulle pihku (raamatukogus muidugi) Meritta Koivisto raamat "Londoni armuke". Lugesin selle läbi ja huvitaval kombel räägib lugu ennast edasi peale raamatulugemist. Moodustab mustreid elus nähtu ja kogetuga ja paneb mõistatama neis lugudest, millele olemasoleu näidati, kuid millest ei räägitud. Ja mõistatamine ei lakka.

Arvan, et raamat ehk räägibki üle kolmekümnestega rohkem. Ja seitsmekümnesed täidaksid kõik delikaatselt rääkimata jäetu ise, pilgus mõistmine. Maailmas on igasuguseid lugusid, kuid selline lugu hämmastas mind.

Kui keegi on seda lugenud, siis heameelega tahaks kuulda, mis mõtteid ja tundeid see tekitas.