Tasa tasa

Mõnikord, mõnel üllataval momendil, kui meel on väga tasane vaikne ja rahulik, nagu tüüne vesi välgatab hetkeks teadmine sellest kuidas asjad on. Et probleemid on kosntruktsioonid minu enda peas ja meeles. Ja tegelikult ei ole ühtegi põhjust, miks nende probleemidega olla ja elada.
Mõnikord on veel teadmine sellest mis tuleb. Siis ma imestan, miks teised mu kõrval käituvad nii nagu nad ei näeks ega tunneks vääramatult lähenevat. Et miks nad seda ignoreerivad. Aga äkki nad ei näegi?
Sõitsin rattaga 2500 m kõrgusel. Laskumisel kiirus 35-52 km/h. Eelviimasel päeval tuli mu pähe kinnisidee, et kas mu kiiver on ikka hästi pähe kinnitatud. See mõte hakkas mind painama nii, et peatusin ja kontrollisin.
Üsna pea kukkusin omaenda hooletuse tõttu nii, et põrkasin peaga vastu teravat kivinukki. Raksakas oli kõva ning pea käis esimesel hetkel korralikult ringi. Kiivris on nüüd korralikud mõlgid.
Praegu olen veendunud, et inimkonna parimate leiutiste hulka kuuluvad jlagrattakiiver ning pihustatav haavaliim.
Ja usaldaga oma sisetunnet!
Või tänage inglit, kel oli aega teile märku anda eesootavast.

Kõigi maade udupead, ühinege!

Üldiselt, ma ei tee mingit saladust sellest et olen udupea.
Rootsi printsessil on näopimedus. Huvitav, mõtlesn ma sellest lugedes. Ei läinud just kaua aega mööda kui ühel konverentsil märkasin meest, kes mulle väga meeldis. No kohe tõsiselt. Imetlesin teda andunult mitu päeva ja olin kurb, et keegi mind temaga ei tutvusta.
Mnjaa. Aga ühe õhtusöögi ajal istus ta minu lauda ja ütles: "Tere Marii, kuidas läheb?" ja midagi selles stiilis veel. No ma ei suutnud kuidagi oma jahmatust varajata, ausõna. "Kas me oleme tuttavad?" küsisin, ja vastuseks sain et jah, juba mitu aastata tagasi olevat me tutvunud ühel samasugusel üritusel. Nojaaaa. Sain aru, et olin sellele mehele kuidagi kogu oma eluloo ära jutustanud, tore!!! Aga miks ma sellest midagi ei mäleta???
Ja mõni päev tagasi pidin kokku saama oma parima sõbraga. Lokaali jõudes leidsin lauast istumas veel ühe mehe, kellega mid ei tutvustatud ning kes ei vaevunud seda ka ise tegema. Sügavast moraalsest madalseisust tulenevalt ei hakanud ma ka ise end tutvustama. Mossitasin ja olin lihtsalt vastik. Mõne aja möödudes ma siiski pisut leebusin, vestlus normaliseerus (enda pärast hakkas piinlik, no pean ma siis sellist kiusu ajama) ja kolm päeva hiljem selgus, et olin selle kutiga tuttav juba AASTAID. Mnjaaaaaa. Tehke järele.
Kuldklassika on ikkagi see, kui avastad end talvel keset linna, ühes käes valge kinnas ja teises valge sokk... tehke järele, eks! Edaspidi siis teistest toredadest juhtumistest. Mis, ma arvan, juhtuvad kõigiga. Ainult et kõik ei räägi nendest.

Härg ja Jupiter

Teate ju seda, mis Jupiterile on lubatud, ei ole härjale mitte...
Eileõhtustes uudistes raporteeriti väga kahetsusväärsest juhtumist, kus üks naine oli läinud Soome tööle ja jätnud kaks oma last järelevalveta iseenese hooleks. Lastele oli jäetud enesega toimetulekuks kaheks kuuks kolmsada krooni.
Väga Jube Lugu, onju!! /........./ Selle punktiiriga tähistan kogu lõppematu nutu ja hala, millega võiks antud teemat kommenteerida.
Tänase Postimehe juhtkiri räägib 50 000 mehest, kes oma lastele elatusraha ei maksa. Miks me neid telekast ei näe? Nimepidi nimetatult, pildiga, juures jutt kuidas ikka asi täpselt käib. Või on nende puhul asi teistsugune? Äkki arvas ka Soome läinud ema, et nt naabrinaine annab süüa? Või mõni sugulane? Ja kas lapsed saadi pühast vaimust? Kus on laste isa, kas tema ka laste eest vastutab? Seda me ei tea, ega saagi teada. Aga me saime teada sellest ühest naisest, kes inetult käitus. Need 50 000 meest on lihtsalt nagu tapeet, kelle hoolimatus meile korda ei lähe, sest me oleme nendega juba harjunud, nagu pleekinud tapeediga. Mis on kole küll, aga enam silma ei riiva.
Meie ühiskonnas pidavat vaesus olema üksikema nägu. Aga mitte meeste nägu, kes kohtus kaeblevad, et lapsetoetust maksta ei jõua sest raha pole. Huvitav küll, miks? Ja miks Soome riik maksab lastetoetusele emale välja, kui lapse isa seda ei maksa? Nõudes selle loomulikult rongaisalt hiljem kindlalt välja.
Eks me vist oleme harjunud sellega, onju. Ja ka minu ümber on naisi, kes uhkelt pea püsti ajavad ja ütlevad, et peadki ülal pidama oma 7 last ja mehe ka. Ma ei ole ikka veel päris kindel, kas nii peab olema.

Blogijate eetikakoodeks?

Märkasin Tartu Ülikooli eetikakeskuse kodulehel sellist asja: Blogijate eetikakoodeks? Küsimärk selle pealkirja lõpus on muuseas originaalis olemas, see ei ole minu vaimusünnitis. Tegemist on niisiis selleteemalise aruteluga.
Üks lõik sellest arutelust: "Hea tooni juurde ei kuulu ka ekslike või kogemata solvavate sissekannete kustutamine, mis võrduks katsega ajalugu ümber kirjutada. Hea blogija toimetab oma sissekandeid ning vajaduse korral kas viib sisse parandused või palub solvamise pärast vabandust."
Teatan siinkohal, et olen halb blogija. Kavatsen surmkindlalt ajalugu ümber kirjutada, ja olen juba ette otsustanud, et kustutan oma blogist ekslikult ja/või kogemata solvavad sissekanded. Teate, ma lihtsalt ei usu, et kõiki asju on võimalik parandada. Isegi kui püüan. Ka sihilikult solvavad sissekanded kustutan, kui paha tuju on mööda läinud. Vabandan muidugi ka. Selline rumaluste säilitamine võrdub minu silmis anektoodiga pihtimisega, kus preester palub uuesti mõnda pikantset kohta korrata, võimalikult detailselt.

Piiblitarbijad

Tarbimine on tõusnud uuele levelile! Pühapäevases ETV saates "Ajalik ja ajatu" rääkis üks lugupeetud teoloog "piibli tarbijatest".
Mnjah. Ikka veel seostub tarbimine mulle millegi ärakasutamise ning seejärel äraviskamisega. Noh, nagu marmelaadituub, pigistad olluse välja, sööd ära, tuubi viskad minema. Vot see on tarbimine. Kui kasvatad ise õunapuu, kastad, poogid, hoolitsed ja seejärel punapõskse päiksesooja õuna tänusõnadega puule ära sööd, siis see ei ole tarbimine (mu meelest).
Järgmise etapina saaksime rääkida juba nt "vaimsete väärtuste tarbimisest". Ja mitu aastat peab mööduma enne kui me räägime nt "joogaõpetuse tarbijatest"? "Lootossuutra tarbijatest"? Ootan huviga!!