Head uut aastat!

Jah, kullakesed, ma ei saanud teile oma põnevast elust pajatada, kuna unustasin blogi parooli ära. Koos ilutulestikuga saabus aga valgustatus ja nii ma jagan teiega möödunud aasta eredamaid hetki:
Ooo ei, ei mingit filosoofiat, ainult lihtne elu.

Niisiis:

Aasta ettepanek: “Sa võiksid mu mehe tagumikku katsuda, talle on vaheldust vaja.” Hmmm… mees on tõesti kena ja äkki see aitaks inimesed abileukriisist välja?

Aasta üllataja: kolleeg, kes mind ikka aeg-ajalt välja kutsus, rõhutades seejuures IGA jumala kord et tal ei ole minu suhtes seksuaalseid huvisid, tegi lambist ühe telefonikõne, mille sisu oli järgmine: “Inimesele, nagu Sina, ei ole SELLIST keha vaja, see on raiskamine! Sa ei tee ju sellega MITTE MIDAGI!!!”

Aasta steretüüp: Ühes poolametlikus seltskonnas, kus ma juba AASTAID vabatahtlikuna oma panuse olen andnud, tuli siis jutuks, et ma olen VALLINE ja ELAN ÜKSI. “Ma ei oleks seda MITTE IIAL arvanud, MITTE KUIDAGI”, teatasid inimesed. “MIKS?” küsisin mina. Vastused jäid selliseks üldsõnaliseks mõminaks aga selgeim neist oli: “Sa oled alati selline enesekindel ja…”
Jah, kui naisel meest ei ole, siis peab ta käima mööda aiaääri, silmad maas. On põhjust häbenemiseks. Äkki ma ikkagi peaksin?

Head uut aastat kõigile! Ja tervitused kõigile, kes julgevad olla need, kes nad on.