Kust kuhu oleme teel?

Kunagi lugesin ma Erica Jongi Lennuhirmu ja teate, see oli vabastav. Naine ega tema seksuaalsus polnud ses raamatus enam objekt, vaid subjekt. Kõik see, mis oli meestemaailmas, oli toodud naistemaailma ja kuidagi oli allasurutud sugupool saanud võrdsemaks. Kas või selle läbi, et asjad, millest hästikasvatatud naised ei mõtle ega räägi olid olemas, neid tehti, neid räägiti.
Nüüd aga võtsin ette Jongi Võrgutades deemonit ja sain aru, kui eksiteel ma olin olnud, kui mõtetu rahuloluga olin ma tema seksuaalset avameelsust piielnud ja vabadust tundnud.
Võrgutades deemonit räägib ta oma kuuekümnendate aastate (vanus, mitte kümnend) seksuaalsusest: "Suurem osa meie seksuaalsusest on niivõrd keskenunud kõvale riistale, et meil pole aimugi, mida teha, kui sellega tekib äkki probleeme, nagu see vanusega ette tuleb. Sinust võib saada Viagra-sõltlane, sa võid luua teistsugused armatsemisviisid. Naha tundlikkus, oraalseks, seks ilma austusavalduseta Lawrence`i jumalikule "fallosele" võib olla ilmutuseks. Kas seda tähendabki, et muutud androgüünseks - mis on seitsekümnendate lööksõna? Kas seda tähendabki biseksuaalsus? /.../ Kõik, mis murrab meie keskendatuse genitaalidele ning muuda meid tervete meeltega seotud kehadeks, ülendab seksi. /.../
Muusika, silitused, lõhn, luule - need asjad on palju tähtsamad kui kõva riist.

Mida ma ikka teiste inimeste seksuaalsusest tean? Midagi. See aga, mida avastab Jong kuuekümndates (mäletate, vanus, mitte kümnend), sellega kasvasin mina üles. Palju tüütum oli hiljem õppida, et meie seksuaalsus peakski tähendama veretulva genitaalidesse, ei muud. Kas olete näinud filmi Inglise patsient? Kõige haledam armastulugu EVER. Armastuse kulminatsiooniks on genitaalide põgus kokkupuude. Hale. Ja kurb.

Unustasin

Teate, ma unustasin ära, et mul on blogi.
Ega midagi mõistlikku öelda ka ei olnud.

Aga:

Mulle tuli midagi taas viimase paari päeva jooksul meelde. Puutusin viimase paari nädala jooksul kokku enamate inimestega kui tavaliselt. Mis tuletas mulle meelde, millised inimesed mulle meeldivad ja millised mitte.

Mulle käivad närvidele väikesed korralikud tüdrukud. Teate küll, sellised, kelle küünealused on alati puhtad. Patsipaelad alati korralikult seotud. Seelikud plekita. Nad tevad alati kõiki asju TÄPSELT NII NAGU PEAB. Ja ei kuidagi teisiti. Nende hea ja halva indikaator on juba varajases lapsepõlves treenitud ning nad teavad täpselt mis asub kummal pool joont. Kõhklusteta.

Asi mis mind tõenäoliselt kõige enam närvi ajab on nende absoluutne loovuse puudus. Nende suust ei kosta kunagi midagi uut ja ned ei riku reegleid ka mõttes.

Tegelikult on kõige hullem kogu selle asja juures väike detail - väikesel korralikul tüdrukul ei ole vanust. Väike korralik tüdruk ollaks surmani. Sa võid kohata korralikke väikseid tüdrukuid nii 20ndates kui 50ndates.

Mina ilmselgelt ei ole VKT.

Ja loodan, et nad hoiavad minust kõik VÄGA kaugele.

Rääkides konstruktiivset koostööst

Mees ja naine istuvad ülemuse juures. Mees on üritanud mitmeid kordi naise peale kaevata, pole aga piisavat põhjust leidnud. Kevad päästab aga ka külmadel Eesti meestel tunded paisu tagant.
Kõigepealt kurdab mees selle üle, et naine ei tee konstruktiivset koostööd. On ülbe. Saadab mõnitavaid meile.
Pärast paariminutilist vestlust selgub, et mees keeldub andmast naisele tööks vajalikku informatsiooni, "sest naine pole usaldusväärne." Täpsustav küsimus: Milles seisneb mitteusaldusväärsus? Lekitab informatsiooni? On ametialaselt ebapädev?
"Vaatab koridoris kurja näeoga."

AAMEN

Kuidas teha end Eriti Huvitavaks

Osta udupeen pesutükk. No poole jalgratta hinnast, mida tahaks osta aga ei raatsi. Topi see kotti nii, et 90% sellest ripendaks su kotist välja, samas oleks see osa ikkagi üheselt (ja hinnalipikuga) tuvastatav (seks)pesuesemena. Topi kõrvaklapid kõrva ja tuia lemmiklaulu ümisedes mööda kaubanduskeskust.

See on ilmselt jälle üks lugu mille kohta sõbrad ütlevad "ära seda kõigile räägi, nad arvavad et sa oled imelik".

Naiikuinii arvavad.

Häbi

Me kõik teeme vahel asju, mille pärast on häbi. Häbi on tavaliselt eepärast, et me mingeid kultuuri ja kasvatuse poolt sisse topitud tabusid. Jah, mida vanemaks saan, seda ekstravertsemaks ma muutun ja häbi on järjest vähemate asjade pärast. Aga iga kord kui mulle meenub üks mu kunagine kursusekaaslane on mul häbi. Iseenda pärast. Kunagi me unistasime koos. Tegime plaane. Siis ta kadus. Tuli tagasi, rääkis kuidas ta hakkas kuulma hääli mida tegelikult polnud. Nägema hüplevaid palle mida ei olnud. Aga et rohtudega tuleb oma elu toime. Meie jutuajamised jäid järjest lühemaks ja oma kunagisi plaane ei puudutanud me kumbki enam poole sõnagagi. Ta oli meeldivalt avatud oma elust rääkides. Sellest, kuidas sotsiaalkodus koos teiste porbleemsete inimestega oma eluga toime püüab tulla. Ja siis ühel korral ei teinud me enam üksteise suunas märkavat noogutustki. Vaatasime kusagile mujale vältimaks küsimust, kuidas läheb. Ma ei tea, miks. Ma tõesti ei tea, miks.
Mul on seepärast häbi.

Khaled Hosseini Lohejooksja

Pedro Almodóvar on öelnud, et film peab olema suurem kui elu.

Khaled Hosseini Lohejooksja - lugu, mida see raamat räägib, see on suurem kui elu. magusam, valusam, kibedam, ausam...

Lugege ja te ei kahetse, ma luban!