Me kõik teeme vahel asju, mille pärast on häbi. Häbi on tavaliselt eepärast, et me mingeid kultuuri ja kasvatuse poolt sisse topitud tabusid. Jah, mida vanemaks saan, seda ekstravertsemaks ma muutun ja häbi on järjest vähemate asjade pärast. Aga iga kord kui mulle meenub üks mu kunagine kursusekaaslane on mul häbi. Iseenda pärast. Kunagi me unistasime koos. Tegime plaane. Siis ta kadus. Tuli tagasi, rääkis kuidas ta hakkas kuulma hääli mida tegelikult polnud. Nägema hüplevaid palle mida ei olnud. Aga et rohtudega tuleb oma elu toime. Meie jutuajamised jäid järjest lühemaks ja oma kunagisi plaane ei puudutanud me kumbki enam poole sõnagagi. Ta oli meeldivalt avatud oma elust rääkides. Sellest, kuidas sotsiaalkodus koos teiste porbleemsete inimestega oma eluga toime püüab tulla. Ja siis ühel korral ei teinud me enam üksteise suunas märkavat noogutustki. Vaatasime kusagile mujale vältimaks küsimust, kuidas läheb. Ma ei tea, miks. Ma tõesti ei tea, miks.
Mul on seepärast häbi.
uitmõtteid üksildasest igapäevaelust
Kribajast
- Marii
- Ilus, tark ja andekas. Vahel kuri ja kiuslik, alati pisut naiivne
Posts
1 comment:
Ma olen ka tundnud ületamatut ebamugavust suheldes inimesega, kel on miskit pahasti. Tükk aega otsinud, et kuidas ma siis peaksin olema ja mis.
Kui ise suure häda kätte sattusin ja "kaasinimeste all kannatasin", sain lõpuks aru. Vaja oleks ainult hoolivat empaatilist kohalolekut. Hinnanguteta kuulamist. Tähelepanu. Armastust ja hoidmist.
Kes meist seda valdaks?
Post a Comment