Vastused

eelmistes postitustes esitatud küsimustele siis:

1) Kui kurtsin emale jõuluõhtusöögi käigus vanaema oletatavat seniilsust, siis viskas ema hooletult: "Ah, kuule, vaata kui vana ta on!" Küsides siis paari minuti pärast: "Ja miks peaks tal üldse sellist teadmist vaja minema?" - kah õige, võttes arvesse, et mu vanaema on üks tibilikumaid naisi, keda ma üldse elus kohanud olen. Eks ema tunne teda rohkem ka ;)

2) Meeste homoteema - võtsin selle jutuks ühe meeskolleegiga, kes teatas: "Meie, mehed, teeme pidevalt seksuaalse sisuga nalju. Kui Sina, naine, oled seltskonnas, siis me ei saa teha seksuaalseid nalju, mis puudutavad naisi. Seetõttu viskamegi nalja meeste kulul." Hmmmm. Tundub loogiline....

???

Ausõna, ma ei saa aru, kas mu 80. aastane vanaema hakkab seniilseks jääma või ta pole tõesti kordagi oma eluajal kuulnud seda, et kui koera nina on külm ja niiske, siis on koer terve. Mitte vastupidi.

Ja tuisus pidu lõpetates juhtusin sõnama, et peale tuisku tuleb sula. "On ka nii või?" küsis seltskond kooris. Mnjah. Ilmselt on mul teistsugune arusaam eluks vajalikest baasteadmistest. Või on mu urbaniserumisaste veel liiga madal.

Minu alkohoolikust sõber

Leidsin oma mustapesukorvist pudeli viina. Ning minu garderoobi ona peidetud kolm kasti veini. On jah ebanormaalne ja üllatab ennastki. Põhjuseks aga see, et minu alkohoolikust sõber käis külas. Tema küllatuleku ainuke tingimus on see, et ta ei tohi mu juurde alkoholi kaasa võtta. Kaine ei ole ta niikuinii kunagi. Jah, enne mu uksest sisseastumist peab ta oma alkoholi kas mu ukse taga ära jooma või peitma selle kusagile mu elukoha lähedale. Mõnikord on aga peidukohad avastatud ja jook tarvitatud, seni kui me ilmaasju arutame. Ja mõnikord ei suuda ta kesvamärjukesest loobuda ning siis ei ole mina nõus teda uksest sisse laskma. Sellisel juhul ei lähe ma temaga ka välja, avalikku ruumi. Kas olete kunagi joodikuga linnaplatsil vaielnud? Mina olen... Ei olegi oluline, mis näoga vaatavad teid möödakäijad, kui purjus mees karjub üle tänava: "Ei saa olla nii, et sa armastad kainet inimest. Inimest tuleb armastada alati ja igasugusena!" Neid vaidlusi ei ole mina muuseas kunagi võitnud.
Kui ma ütlen alkohoolik, siis pean ma silmas ikka inimest, kes on viimased 15 aastat pidevas vines olnud. Ja see pole koht, kus arutada seda, kuidas ta oma tööülesannetega hakkama saab. Ikka veel on ta mõttekäigud sädelevalt elegantsed ja tema hoolivus teiste inimeste suhtes selline, milleks ma mitte kunagi võimeline pole. Või kui oleksin, siis peaksin pidevalt jooma, sest mu ego nõuaks allasurumist ja/või ei mahuks mu hinge nii palju kaastunnet.
Ühte asja ei ole võimalik aga seletada - see on isiksuse degradeerumine. Kas olete seda näinud? Et Inimesest suure algustähega saab pisikene väiklane olevus, kelle Jumal on viin. Ma näen juba esimesi välgatusi, iseloomu muutusi. Purjus inimesega on selle teema arutamine mõtetu, sest ta ei saa aru. Kaine inimesega on see ka mõtetu, sest ta saab kõigest niigi aru...
Samas on tema nagu minu kaksikvend. Tema hea mina on aga minu heast kirjeldamatult parem. Tema enesehävituslik tung nii võimas, et elades tema stiilis kuu kaotaks ma kõik. Tõesti kõik.
Kas mina saan teda aidata? Ei. Kas peaksin? Ei tea. Võibolla on minu kaine elu palju vähem väärt.

Subkultuurid

See meesteseltskond, kellega ma praegusel eluperioodil erinevatel põhjustel suhtlen, on keskmisest maskuliinsem. Ja mina ei esinda matšomehe vastandpoolt - abitut blondi küünetehnikut, kelle elu on võimalik vaid Mehega (oh, kallid mehed, andke aneks, ma üldistan siin, eks). Ma esindan täielikult vastandpoolt. Keskealist lastetut intellektuaali (???). Igatahes on paljud neist tänaseks minuga nii harjunud, et näimise peale nad enam aega raisata ei viitsi. On ju nemadki näinud mind pandakaru silmadega laiavalgunud meigi tõttu, tagurpidi seeliku või jooksvate sukasilmadega. No, ma pole ju tõesti mingi miss perfect. Üks asi, mis mind raudselt hämmastab, on meeste homoteema, mille juurde nad päevas kolm korda peavad pöörduma. Ei ole olemist, kus homoteema puudutamata jäetakse. Naljakas. Aga kõiga naljakam on see, kuidas naistest räägitakse. Mitte sugugi lugupidamatult, oh ei. Küll aga on nende identiteedi (rahulolev) osa teadmine sellest, kuidas naised neid tahavad. ja et on olemas naljad enne ja pärast abiellumist. Ja kuidas küll naised punuvad võrke, et neid enda püünisesses saada. Ega mina nende lugude tähendust ju lõpuni ei adu. Küll aga on see selline mantrataoline enesesisendus, mida tuleb regulaarselt taastoota, et maailm ikka püsti püsiks. Paar korda on mul keele peal olnud mu vanade meessõprade naljad (stiilis: miks tasub abielluda süütuga - sest ta arvab, et see 15 sekundit (koos eelmänguga) on ongi Tõeline Seks jms sellised naljad). Surun endas pidevalt maha tahtmse esitada neile väljakutse, püüan mitte norida - sest nemad ju minu kallal ei nori (aga mu rinnahoidja on ka DD korviga).
Minu ülikooli õppejõust sõbranna mainis raamatut "Mehed Marsilt, naised Veenuselt", peaksin end ehk selles vallas harima.

Aga mis värk selle homoteemaga ikka on?

Aeg-ajalt...

...meenub mulle, et olen blogipidaja. Ja et tuleks ju siis ometigi mdagi kirjutada. Hetkedel, mil midagi öelda on, pole kirjutamiseks aega, ning siis ku aeg, pole midagi öelda.

Mingisugusest 80ndate Noorusest (ehk mäletate, oli selline ajakiri) on mu mällu sööbinud üks luulekatke:

usun su naeratust
siirast ja selget kui valu
igatsen sinuga käia
su kiviseid teid

....

oled mu selgeim ja säravaim
üksindustundide leid

(või midagi taolist)

ja teine veel:

kes teab mis rohuks said me kallistused
mis värvi lilledeks me laste naerud
mis kibeohakateks meie tülid...

Peaksin minema raamatukokku ja need vanad noorused üle sirvima. Lugemist oleks ehk kauemaks. Saaksin ka teada nende ridade autorite nimed...