No vaatasin siis täna 2007 a GB lastefilmi "Lassie tuleb koju". Nagu viimastel aegadel kombeks nutsin ja nutsin, sest niiii-iii kurb film oli. Nagu viieaastane. Ainult et viieaastaselt ma ei nutnud, viieaastaselt olin ma trotsi täis ja püüdsin aru saada, misasi see maailm on. Nutsin valust või vihast, aga mitte sellepärast et oleks kurb olnud.
Kui olin 24. küsis mu toonane boyfriend et kas mäletan, millal viimati nutsin. Ma ei mäletanud. Nüüd mäletan küll. Ja reeglina on see juhtnud mitte kauem kui paar päeva tagasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
1 comment:
Mina pean oma n-ö saavutuseks, et olen nutma hakanud. Et lasen kõik välja tulla, kui olukord võimaldab (teiste ees ikka ei julge). Jube hea!
Kunagi aasta tagasi üks naissoost sõber küsis, et kas ma kunagi nutan ka. Mõtlesin, et mis see veel on. Vist siis surusin alla või püüdsin end teistmoodi maandada. Praegu mõtlen, et milleks, kui otse välja nutta on ometi nii kerge ja kergendav.
Aga seda filmi vaadates ja lugedes ma vist nutsin lapsena ka, meeleliigutusest.
Post a Comment