Kust kuhu oleme teel?

Kunagi lugesin ma Erica Jongi Lennuhirmu ja teate, see oli vabastav. Naine ega tema seksuaalsus polnud ses raamatus enam objekt, vaid subjekt. Kõik see, mis oli meestemaailmas, oli toodud naistemaailma ja kuidagi oli allasurutud sugupool saanud võrdsemaks. Kas või selle läbi, et asjad, millest hästikasvatatud naised ei mõtle ega räägi olid olemas, neid tehti, neid räägiti.
Nüüd aga võtsin ette Jongi Võrgutades deemonit ja sain aru, kui eksiteel ma olin olnud, kui mõtetu rahuloluga olin ma tema seksuaalset avameelsust piielnud ja vabadust tundnud.
Võrgutades deemonit räägib ta oma kuuekümnendate aastate (vanus, mitte kümnend) seksuaalsusest: "Suurem osa meie seksuaalsusest on niivõrd keskenunud kõvale riistale, et meil pole aimugi, mida teha, kui sellega tekib äkki probleeme, nagu see vanusega ette tuleb. Sinust võib saada Viagra-sõltlane, sa võid luua teistsugused armatsemisviisid. Naha tundlikkus, oraalseks, seks ilma austusavalduseta Lawrence`i jumalikule "fallosele" võib olla ilmutuseks. Kas seda tähendabki, et muutud androgüünseks - mis on seitsekümnendate lööksõna? Kas seda tähendabki biseksuaalsus? /.../ Kõik, mis murrab meie keskendatuse genitaalidele ning muuda meid tervete meeltega seotud kehadeks, ülendab seksi. /.../
Muusika, silitused, lõhn, luule - need asjad on palju tähtsamad kui kõva riist.

Mida ma ikka teiste inimeste seksuaalsusest tean? Midagi. See aga, mida avastab Jong kuuekümndates (mäletate, vanus, mitte kümnend), sellega kasvasin mina üles. Palju tüütum oli hiljem õppida, et meie seksuaalsus peakski tähendama veretulva genitaalidesse, ei muud. Kas olete näinud filmi Inglise patsient? Kõige haledam armastulugu EVER. Armastuse kulminatsiooniks on genitaalide põgus kokkupuude. Hale. Ja kurb.