Aitäh, Katrin Kissa!

Naised positsioneerivad end alati mehe suhtes – kas neile andudes või vastu astudes. Mulle tundub, et selline sõltuvus tekitab reaktsioone, mis pärsivad nende võimet tegeleda millegi olulisemaga kui omaenda isikuga. Ja sedagi vaid poolikult, peites osavalt varjatud motiive roosa südame taha. Andku naised nüüd mulle andeks, aga mind naissugu pisut hirmutab. Mind hirmutavad volangkardinad ja sefiiritordid, lillmustrilised küüned ja Brasiilia depilatsioon. See on nii ebaloomulik ja ebaloomulikult loomulikuks saanud, et kui mõni naine suudab sellest mudelist kunstnikuna välja tulla ja end päriselt letti lüüa, siis, jumala eest – tõenäoliselt ei saa teda enam naisekski kutsuda.

Meeste robustsuses on teatud ausust.

(Katrin Kissa intervjuu EPL-le: http://www.epl.ee/artikkel/479912 )

Olen juba mitu korda tahtnud teemaks võtta kuid pole siiani söandanud -

mul on otsatu hulk meeskolleege ja meeskoostööpartnereid. Rohkem kui naisi. Ja päris paljudel neist on täpselt sellised naised nagu peab. Ühiskondlik surve. Või ilusasti kätte õpitud teadmine sellest milline on sotsiaalselt aktsepteeritav naine. Noh, me ei räägi siin praegu mingist kõrgklassi modellindusest. Aga kirjeldus: keskmiselt 164-168 cm. Brünett. Solaariumipruun. Kunstküüned. Koos sauna sattudes tead täpselt, kuidas depileeritud. Kindel hääletoon ja käitumismaner ja jumestus. Riietumistiil-mainstream. Minu probleem seisneb selles, et ma pole neid võmeline üksteisest eristama (noh, oma halva mälu üle olen ennegi kurtnud). Jututeemad ka aita, sest need on täpselt nii ohutult ümmargused kui üldse olla saab...

Muidugi, pean mainima, et mu Päris Headel Kolleegidel (kellega rõõm suhelda on ilmselt vastastikune) on partneriteks Isiksused. Keda ma mäletan ja imetlen.