Lastest siis

Aeg voolab ja vahendamata on jäänud nii laulupeo, Madonna kontserdi kui puhkusereisi muljed. Räägin aga sedapuhku siis hoopiski lastest ja lastevanematest, keda ma suve jooksul kohanud olen. Noh, ma tean ju küll, et ma sel teemal eriti sõna võtma ei peaks, lastetu naine ei peaks targutama lastekasvatamise teemadel. Samas on see mu salahuvi - loen täiesti regulaarselt lastekasvatamse blogisid – elan kaasa ja mõtisklen raskuste ning rõõmude üle.
Nüüd ka mõned küsimused lastevanematele – kui Sa leiad, et oled nii püha ja vaimselt eriti kõrgelt arenenud, siis kas on ikka õige panna oma laps mediteerimise ajaks vaatama maailma kõige nõmedamaid multikaid - et sina mediteerid ja laps vaatab seni klaasistunud pilguga helesinist ekraan?
Mks te arvate, et teie lapse kakase tagumiku pesemine teise inimese kööginõude kohal neid rõõmustab? Jah, ma tean, et tuleb olla tolerantnte lapse kaka ja pissi ja ma ei tea mille suhtes veel, aga minge palun peldikusse, kui tahate lape tagumikku pesta. Ja ärge tõstke tema liivaseid jalanõusid minu köögilauale, eks!
Ja näidake lapsekasvatamisel iseloomu ka. Kui teie lapse teroriseerib pidevalt oma nooremat õde nii füüsiliselt kui vaimselt, siis ma ühel hetkel enam ei usu sellesse et kõike saab armastava aruteluga lahendada. Piirid puudvad ja noorem laps hakkab varsti juba pelgalt oma vanema venna nägemisest värisema – ma usun et tutistamisest oleks ka rohkem kasu...
Tegelikult on mul üks põhimõte - mitte kunagi mitte sekkuda kellegi lapse kasvatamisse, setõttu ma siin blogis virisengi. Ärge pahandage, eks!