No vaatasin siis täna 2007 a GB lastefilmi "Lassie tuleb koju". Nagu viimastel aegadel kombeks nutsin ja nutsin, sest niiii-iii kurb film oli. Nagu viieaastane. Ainult et viieaastaselt ma ei nutnud, viieaastaselt olin ma trotsi täis ja püüdsin aru saada, misasi see maailm on. Nutsin valust või vihast, aga mitte sellepärast et oleks kurb olnud.
Kui olin 24. küsis mu toonane boyfriend et kas mäletan, millal viimati nutsin. Ma ei mäletanud. Nüüd mäletan küll. Ja reeglina on see juhtnud mitte kauem kui paar päeva tagasi.
Sunday, 5 October 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
