Bonaventura

Diana Vreeland

2011-08-06T17:39:00.002+03:00

Lugesin raamatut sellisest suurepärasest naisest: http://en.wikipedia.org/wiki/Diana_Vreeland Lugesin igavusest (tegelikult ma ei taha tunnistada, et mul selliseid hetki esineb, aga hea küll) ja ühel hetkel ei saanud enam raamatut käest ära panna. LOOMULIKULT alustasin ma selle raamatu lugemist eelarvamusega (noh, mingi moeguru, mingi kergats on), aga selle raamatuga paotati kardinat aknalt, mille olemasolust ei ole proletariaadil aimugi, elustiilist, esteetilistest naudingutest, millesse peab kasvama, sest me ei oskaks selles maailmas midagi teha, kui sinna satuksime selliste palgatöölistena, nagu me oleme.

Üks koht aga pälvis minu erilise tähelepanu - (lugesin raamatut kuid tagasi ja mul ei ole seda käepärast, tsiteerin mälu järgi ja faktides võin mööda panna, kuid luban, et mõte jääb :)) - ta rääkis, kuidas ta läks oma lastega loomaaeda, ning ühel hetkel avastas suure isagorilla oma väikeste poegadega mängimas (kes võisid siis olla nii 4 ja 6 aastat vanad (??) ja nüüd tuleb pärl: "Me ei saanud mehega muud teha, kui seda naeratades vaadata ja oodata olukorra lahenemist, kuigi meil olid seljad hirmuhigist märjad. Me olime otsustanud, et me kasvatame oma lapsed üles nii, et nad ei tea, mis on hirm ja seega ei saanud me oma hirmu välja näidata, vaadates kuidas isagorilla lastega mängib". See jäi mulle ajudesse, olen ennegi põgusalt kokku puutunud aristokraatide kasvatusteemaga ja uskuge mind, sealt on mida õppida.

Ma olen ise näinud elus nii palju laste hirmutamist, alandamist jne, et mulle tõesti tundub nagu elaksid inimesed kas pimedate robotitena või siis süüdimatute, vastutustundetutena. Kõige lihtsam on tõesti ilmselt kasvatada hirmuga, häbitundega - aga kas on ka teisi võimalusi?

Laste sünnitamisest rääkides kulutab Diana Vreeland aega vähe (tegelikult on see raamat kokku pandud intervjuudest temaga) ning ütleb siis - ahh, ühe lapse sünnitasin ma 10 ja teise 12 minutiga, ilma valudeta. Kükitasin ja nii nad sündisidki ja teate miks - ma olin otsustanud, et nad sünnivad nii.

Igatahes, lugege, ja te ei kahetse - see on elu kui eneseteostus, elu kui kunst.

Vabakasvatus?

2011-03-27T11:17:00.003+03:00

Elu jooksul oleme me kõik kohanud inimesi, kellele tagantjärele mõtled. Põhjus võib olla nii hea kui halb. Aastaid tagasi ühes seltskonnas kohtasin kolmekümnendates naist, kes üksikemana oma last täielikult vabakasvatas (ma ei tea, mingist hetkest see ei ole kasvatamne, vaid kasvatamatajätmine, mõtlesin ma toona ja mõtlen ka nüüd).
Nii 7-8 aastasel tütarlapsel lubati teha kõike. Ma ei tea, kui perekond on suurem ja käitumismustreid rohkem, ehk suudab siis väike ühiskondlik rakuke suruda vabakasvatusel olijad eeskuju(de)ga teatavasse vormi. Noh, siin see igatahes ei toiminud. Tütarlaps käitus väga inetult ja alandavalt nii oma ema kui teiste inimeste suhtes, sellist tasakaalus olekut oli päris harva. Mäletan, et mõnel hetkel, kui minu jaoks asi päris inetuks läks, vaatasin emale otsa, kes lihtalt õlgu kehitas.
Kohtasin ema taas, ja ei suutnud kuidagi küsimata jätta, kuidas tüdrukul läheb. Ma oli ta peale ikka vahel mõelnud.
"Tal on nii suured probleemid", rääkis ema. "Koolis käia ei taha, teeb poppi, suitsetab, kujutab ette on hästi lahe, arvutisõltlane, õppimisprobleemidaga, ehkki pea on hea. Ma ei tea, kuidas ta küll keskkoolini välja veaks."
Jah, aga kõik see, mis tulemas on, oli ju olemas juba siis, kui lapsele piire ei seatud, teda end distsiplineerima ei suunatud jne. Kasvatamine ei ole lapse ahistamine, vaid abi talle maailma ja eluga toimetulekuks, nii nüüd kui edaspidi.

Head uut aastat!

2011-01-01T10:43:00.003+02:00

Jah, kullakesed, ma ei saanud teile oma põnevast elust pajatada, kuna unustasin blogi parooli ära. Koos ilutulestikuga saabus aga valgustatus ja nii ma jagan teiega möödunud aasta eredamaid hetki:
Ooo ei, ei mingit filosoofiat, ainult lihtne elu.

Niisiis:

Aasta ettepanek: “Sa võiksid mu mehe tagumikku katsuda, talle on vaheldust vaja.” Hmmm… mees on tõesti kena ja äkki see aitaks inimesed abileukriisist välja?

Aasta üllataja: kolleeg, kes mind ikka aeg-ajalt välja kutsus, rõhutades seejuures IGA jumala kord et tal ei ole minu suhtes seksuaalseid huvisid, tegi lambist ühe telefonikõne, mille sisu oli järgmine: “Inimesele, nagu Sina, ei ole SELLIST keha vaja, see on raiskamine! Sa ei tee ju sellega MITTE MIDAGI!!!”

Aasta steretüüp: Ühes poolametlikus seltskonnas, kus ma juba AASTAID vabatahtlikuna oma panuse olen andnud, tuli siis jutuks, et ma olen VALLINE ja ELAN ÜKSI. “Ma ei oleks seda MITTE IIAL arvanud, MITTE KUIDAGI”, teatasid inimesed. “MIKS?” küsisin mina. Vastused jäid selliseks üldsõnaliseks mõminaks aga selgeim neist oli: “Sa oled alati selline enesekindel ja…”
Jah, kui naisel meest ei ole, siis peab ta käima mööda aiaääri, silmad maas. On põhjust häbenemiseks. Äkki ma ikkagi peaksin?

Head uut aastat kõigile! Ja tervitused kõigile, kes julgevad olla need, kes nad on.

Kust kuhu oleme teel?

2010-08-22T16:49:00.003+03:00

Kunagi lugesin ma Erica Jongi Lennuhirmu ja teate, see oli vabastav. Naine ega tema seksuaalsus polnud ses raamatus enam objekt, vaid subjekt. Kõik see, mis oli meestemaailmas, oli toodud naistemaailma ja kuidagi oli allasurutud sugupool saanud võrdsemaks. Kas või selle läbi, et asjad, millest hästikasvatatud naised ei mõtle ega räägi olid olemas, neid tehti, neid räägiti.
Nüüd aga võtsin ette Jongi Võrgutades deemonit ja sain aru, kui eksiteel ma olin olnud, kui mõtetu rahuloluga olin ma tema seksuaalset avameelsust piielnud ja vabadust tundnud.
Võrgutades deemonit räägib ta oma kuuekümnendate aastate (vanus, mitte kümnend) seksuaalsusest: "Suurem osa meie seksuaalsusest on niivõrd keskenunud kõvale riistale, et meil pole aimugi, mida teha, kui sellega tekib äkki probleeme, nagu see vanusega ette tuleb. Sinust võib saada Viagra-sõltlane, sa võid luua teistsugused armatsemisviisid. Naha tundlikkus, oraalseks, seks ilma austusavalduseta Lawrence`i jumalikule "fallosele" võib olla ilmutuseks. Kas seda tähendabki, et muutud androgüünseks - mis on seitsekümnendate lööksõna? Kas seda tähendabki biseksuaalsus? /.../ Kõik, mis murrab meie keskendatuse genitaalidele ning muuda meid tervete meeltega seotud kehadeks, ülendab seksi. /.../
Muusika, silitused, lõhn, luule - need asjad on palju tähtsamad kui kõva riist.

Mida ma ikka teiste inimeste seksuaalsusest tean? Midagi. See aga, mida avastab Jong kuuekümndates (mäletate, vanus, mitte kümnend), sellega kasvasin mina üles. Palju tüütum oli hiljem õppida, et meie seksuaalsus peakski tähendama veretulva genitaalidesse, ei muud. Kas olete näinud filmi Inglise patsient? Kõige haledam armastulugu EVER. Armastuse kulminatsiooniks on genitaalide põgus kokkupuude. Hale. Ja kurb.

Unustasin

2010-07-12T20:30:00.002+03:00

Teate, ma unustasin ära, et mul on blogi.
Ega midagi mõistlikku öelda ka ei olnud.

Aga:

Mulle tuli midagi taas viimase paari päeva jooksul meelde. Puutusin viimase paari nädala jooksul kokku enamate inimestega kui tavaliselt. Mis tuletas mulle meelde, millised inimesed mulle meeldivad ja millised mitte.

Mulle käivad närvidele väikesed korralikud tüdrukud. Teate küll, sellised, kelle küünealused on alati puhtad. Patsipaelad alati korralikult seotud. Seelikud plekita. Nad tevad alati kõiki asju TÄPSELT NII NAGU PEAB. Ja ei kuidagi teisiti. Nende hea ja halva indikaator on juba varajases lapsepõlves treenitud ning nad teavad täpselt mis asub kummal pool joont. Kõhklusteta.

Asi mis mind tõenäoliselt kõige enam närvi ajab on nende absoluutne loovuse puudus. Nende suust ei kosta kunagi midagi uut ja ned ei riku reegleid ka mõttes.

Tegelikult on kõige hullem kogu selle asja juures väike detail - väikesel korralikul tüdrukul ei ole vanust. Väike korralik tüdruk ollaks surmani. Sa võid kohata korralikke väikseid tüdrukuid nii 20ndates kui 50ndates.

Mina ilmselgelt ei ole VKT.

Ja loodan, et nad hoiavad minust kõik VÄGA kaugele.

Rääkides konstruktiivset koostööst

2010-04-24T12:07:00.002+03:00

Mees ja naine istuvad ülemuse juures. Mees on üritanud mitmeid kordi naise peale kaevata, pole aga piisavat põhjust leidnud. Kevad päästab aga ka külmadel Eesti meestel tunded paisu tagant.
Kõigepealt kurdab mees selle üle, et naine ei tee konstruktiivset koostööd. On ülbe. Saadab mõnitavaid meile.
Pärast paariminutilist vestlust selgub, et mees keeldub andmast naisele tööks vajalikku informatsiooni, "sest naine pole usaldusväärne." Täpsustav küsimus: Milles seisneb mitteusaldusväärsus? Lekitab informatsiooni? On ametialaselt ebapädev?
"Vaatab koridoris kurja näeoga."

AAMEN

Kuidas teha end Eriti Huvitavaks

2010-04-21T16:31:00.002+03:00

Osta udupeen pesutükk. No poole jalgratta hinnast, mida tahaks osta aga ei raatsi. Topi see kotti nii, et 90% sellest ripendaks su kotist välja, samas oleks see osa ikkagi üheselt (ja hinnalipikuga) tuvastatav (seks)pesuesemena. Topi kõrvaklapid kõrva ja tuia lemmiklaulu ümisedes mööda kaubanduskeskust.

See on ilmselt jälle üks lugu mille kohta sõbrad ütlevad "ära seda kõigile räägi, nad arvavad et sa oled imelik".

Naiikuinii arvavad.

Häbi

2010-03-10T20:57:00.002+02:00

Me kõik teeme vahel asju, mille pärast on häbi. Häbi on tavaliselt eepärast, et me mingeid kultuuri ja kasvatuse poolt sisse topitud tabusid. Jah, mida vanemaks saan, seda ekstravertsemaks ma muutun ja häbi on järjest vähemate asjade pärast. Aga iga kord kui mulle meenub üks mu kunagine kursusekaaslane on mul häbi. Iseenda pärast. Kunagi me unistasime koos. Tegime plaane. Siis ta kadus. Tuli tagasi, rääkis kuidas ta hakkas kuulma hääli mida tegelikult polnud. Nägema hüplevaid palle mida ei olnud. Aga et rohtudega tuleb oma elu toime. Meie jutuajamised jäid järjest lühemaks ja oma kunagisi plaane ei puudutanud me kumbki enam poole sõnagagi. Ta oli meeldivalt avatud oma elust rääkides. Sellest, kuidas sotsiaalkodus koos teiste porbleemsete inimestega oma eluga toime püüab tulla. Ja siis ühel korral ei teinud me enam üksteise suunas märkavat noogutustki. Vaatasime kusagile mujale vältimaks küsimust, kuidas läheb. Ma ei tea, miks. Ma tõesti ei tea, miks.
Mul on seepärast häbi.

Khaled Hosseini Lohejooksja

2010-01-12T20:48:00.003+02:00

Pedro Almodóvar on öelnud, et film peab olema suurem kui elu.

Khaled Hosseini Lohejooksja - lugu, mida see raamat räägib, see on suurem kui elu. magusam, valusam, kibedam, ausam...

Lugege ja te ei kahetse, ma luban!

Vastused

2009-12-29T21:45:00.002+02:00

eelmistes postitustes esitatud küsimustele siis:

1) Kui kurtsin emale jõuluõhtusöögi käigus vanaema oletatavat seniilsust, siis viskas ema hooletult: "Ah, kuule, vaata kui vana ta on!" Küsides siis paari minuti pärast: "Ja miks peaks tal üldse sellist teadmist vaja minema?" - kah õige, võttes arvesse, et mu vanaema on üks tibilikumaid naisi, keda ma üldse elus kohanud olen. Eks ema tunne teda rohkem ka ;)

2) Meeste homoteema - võtsin selle jutuks ühe meeskolleegiga, kes teatas: "Meie, mehed, teeme pidevalt seksuaalse sisuga nalju. Kui Sina, naine, oled seltskonnas, siis me ei saa teha seksuaalseid nalju, mis puudutavad naisi. Seetõttu viskamegi nalja meeste kulul." Hmmmm. Tundub loogiline....

???

2009-12-26T10:44:00.000+02:00

Ausõna, ma ei saa aru, kas mu 80. aastane vanaema hakkab seniilseks jääma või ta pole tõesti kordagi oma eluajal kuulnud seda, et kui koera nina on külm ja niiske, siis on koer terve. Mitte vastupidi.

Ja tuisus pidu lõpetates juhtusin sõnama, et peale tuisku tuleb sula. "On ka nii või?" küsis seltskond kooris. Mnjah. Ilmselt on mul teistsugune arusaam eluks vajalikest baasteadmistest. Või on mu urbaniserumisaste veel liiga madal.

Minu alkohoolikust sõber

2009-12-22T22:15:00.002+02:00

Leidsin oma mustapesukorvist pudeli viina. Ning minu garderoobi ona peidetud kolm kasti veini. On jah ebanormaalne ja üllatab ennastki. Põhjuseks aga see, et minu alkohoolikust sõber käis külas. Tema küllatuleku ainuke tingimus on see, et ta ei tohi mu juurde alkoholi kaasa võtta. Kaine ei ole ta niikuinii kunagi. Jah, enne mu uksest sisseastumist peab ta oma alkoholi kas mu ukse taga ära jooma või peitma selle kusagile mu elukoha lähedale. Mõnikord on aga peidukohad avastatud ja jook tarvitatud, seni kui me ilmaasju arutame. Ja mõnikord ei suuda ta kesvamärjukesest loobuda ning siis ei ole mina nõus teda uksest sisse laskma. Sellisel juhul ei lähe ma temaga ka välja, avalikku ruumi. Kas olete kunagi joodikuga linnaplatsil vaielnud? Mina olen... Ei olegi oluline, mis näoga vaatavad teid möödakäijad, kui purjus mees karjub üle tänava: "Ei saa olla nii, et sa armastad kainet inimest. Inimest tuleb armastada alati ja igasugusena!" Neid vaidlusi ei ole mina muuseas kunagi võitnud.
Kui ma ütlen alkohoolik, siis pean ma silmas ikka inimest, kes on viimased 15 aastat pidevas vines olnud. Ja see pole koht, kus arutada seda, kuidas ta oma tööülesannetega hakkama saab. Ikka veel on ta mõttekäigud sädelevalt elegantsed ja tema hoolivus teiste inimeste suhtes selline, milleks ma mitte kunagi võimeline pole. Või kui oleksin, siis peaksin pidevalt jooma, sest mu ego nõuaks allasurumist ja/või ei mahuks mu hinge nii palju kaastunnet.
Ühte asja ei ole võimalik aga seletada - see on isiksuse degradeerumine. Kas olete seda näinud? Et Inimesest suure algustähega saab pisikene väiklane olevus, kelle Jumal on viin. Ma näen juba esimesi välgatusi, iseloomu muutusi. Purjus inimesega on selle teema arutamine mõtetu, sest ta ei saa aru. Kaine inimesega on see ka mõtetu, sest ta saab kõigest niigi aru...
Samas on tema nagu minu kaksikvend. Tema hea mina on aga minu heast kirjeldamatult parem. Tema enesehävituslik tung nii võimas, et elades tema stiilis kuu kaotaks ma kõik. Tõesti kõik.
Kas mina saan teda aidata? Ei. Kas peaksin? Ei tea. Võibolla on minu kaine elu palju vähem väärt.

Subkultuurid

2009-12-19T22:57:00.002+02:00

See meesteseltskond, kellega ma praegusel eluperioodil erinevatel põhjustel suhtlen, on keskmisest maskuliinsem. Ja mina ei esinda matšomehe vastandpoolt - abitut blondi küünetehnikut, kelle elu on võimalik vaid Mehega (oh, kallid mehed, andke aneks, ma üldistan siin, eks). Ma esindan täielikult vastandpoolt. Keskealist lastetut intellektuaali (???). Igatahes on paljud neist tänaseks minuga nii harjunud, et näimise peale nad enam aega raisata ei viitsi. On ju nemadki näinud mind pandakaru silmadega laiavalgunud meigi tõttu, tagurpidi seeliku või jooksvate sukasilmadega. No, ma pole ju tõesti mingi miss perfect. Üks asi, mis mind raudselt hämmastab, on meeste homoteema, mille juurde nad päevas kolm korda peavad pöörduma. Ei ole olemist, kus homoteema puudutamata jäetakse. Naljakas. Aga kõiga naljakam on see, kuidas naistest räägitakse. Mitte sugugi lugupidamatult, oh ei. Küll aga on nende identiteedi (rahulolev) osa teadmine sellest, kuidas naised neid tahavad. ja et on olemas naljad enne ja pärast abiellumist. Ja kuidas küll naised punuvad võrke, et neid enda püünisesses saada. Ega mina nende lugude tähendust ju lõpuni ei adu. Küll aga on see selline mantrataoline enesesisendus, mida tuleb regulaarselt taastoota, et maailm ikka püsti püsiks. Paar korda on mul keele peal olnud mu vanade meessõprade naljad (stiilis: miks tasub abielluda süütuga - sest ta arvab, et see 15 sekundit (koos eelmänguga) on ongi Tõeline Seks jms sellised naljad). Surun endas pidevalt maha tahtmse esitada neile väljakutse, püüan mitte norida - sest nemad ju minu kallal ei nori (aga mu rinnahoidja on ka DD korviga).
Minu ülikooli õppejõust sõbranna mainis raamatut "Mehed Marsilt, naised Veenuselt", peaksin end ehk selles vallas harima.

Aga mis värk selle homoteemaga ikka on?

Aeg-ajalt...

2009-12-06T21:17:00.002+02:00

...meenub mulle, et olen blogipidaja. Ja et tuleks ju siis ometigi mdagi kirjutada. Hetkedel, mil midagi öelda on, pole kirjutamiseks aega, ning siis ku aeg, pole midagi öelda.

Mingisugusest 80ndate Noorusest (ehk mäletate, oli selline ajakiri) on mu mällu sööbinud üks luulekatke:

usun su naeratust
siirast ja selget kui valu
igatsen sinuga käia
su kiviseid teid

....

oled mu selgeim ja säravaim
üksindustundide leid

(või midagi taolist)

ja teine veel:

kes teab mis rohuks said me kallistused
mis värvi lilledeks me laste naerud
mis kibeohakateks meie tülid...

Peaksin minema raamatukokku ja need vanad noorused üle sirvima. Lugemist oleks ehk kauemaks. Saaksin ka teada nende ridade autorite nimed...

Loovusest ja muust

2009-11-21T09:56:00.003+02:00

Kõrges eas ei ole enam nii lihtne kui varem endale sõpru leida. Võibolla seepärast, et Eesti väiksuse tõttu oled võrgustike kaudu need sobivaimad niikuinii juba üles leidnud või on elu vähemalt andnud võimaluse neid n.ö kombata ühel või teisel moel. Leiad siis toreda inimese (NB! ma ei räägi meestest siinkohal). Eakaaslase. Mingil põhjusel hetkel üksiku. Sobite hästi. Peale paariaastast tutvust otsustate minna koos reisile. Käite aeg-ajalt koos teatris-trennis-kinos-suustamas-kelgutamas, soovitate üksteisele raamtuid ja jagate mingil määral ka südamesaladusi. Aga tegelikult puudub suhtest kirg (ohjaa, ma arvan, et naistega suheldes on vaja samasugust kirge kui meestega suheldes). Mis siis puudu on? Vestlused abstraktsetel teemadel, arutelud õigluse ja inimkonna arengu üle, selle üle, kas ja kus on piir hea ja halva, õige ja vale vahel, religioossuse tunnetuse puudus... mängulisuse puudus...
Ostad endale poest püksid - sõbranna ostab samagusuguse, ostad t-särgi - ta ostab samasuguse, ostad kampsuni - ta ostab samasuguse JAAA NII EDASI siia loetellu võib lisada söögikohad, toidud joogid raamamatud - aga suhetes ei vaja ma enda jäljendajat vaid partnerit. Et ideedevahetus oleks kahepoolne.

Muuseas, mõtlesn ka sellele, et üsna domineeriv. Äkki ma ei annagi teisele inimesele üldse võimalust ennast väljendada? Aga see pole praegu see probleem...

Aitäh, Katrin Kissa!

2009-10-10T19:52:00.002+03:00

Naised positsioneerivad end alati mehe suhtes – kas neile andudes või vastu astudes. Mulle tundub, et selline sõltuvus tekitab reaktsioone, mis pärsivad nende võimet tegeleda millegi olulisemaga kui omaenda isikuga. Ja sedagi vaid poolikult, peites osavalt varjatud motiive roosa südame taha. Andku naised nüüd mulle andeks, aga mind naissugu pisut hirmutab. Mind hirmutavad volangkardinad ja sefiiritordid, lillmustrilised küüned ja Brasiilia depilatsioon. See on nii ebaloomulik ja ebaloomulikult loomulikuks saanud, et kui mõni naine suudab sellest mudelist kunstnikuna välja tulla ja end päriselt letti lüüa, siis, jumala eest – tõenäoliselt ei saa teda enam naisekski kutsuda.

Meeste robustsuses on teatud ausust.

(Katrin Kissa intervjuu EPL-le: http://www.epl.ee/artikkel/479912 )

Olen juba mitu korda tahtnud teemaks võtta kuid pole siiani söandanud -

mul on otsatu hulk meeskolleege ja meeskoostööpartnereid. Rohkem kui naisi. Ja päris paljudel neist on täpselt sellised naised nagu peab. Ühiskondlik surve. Või ilusasti kätte õpitud teadmine sellest milline on sotsiaalselt aktsepteeritav naine. Noh, me ei räägi siin praegu mingist kõrgklassi modellindusest. Aga kirjeldus: keskmiselt 164-168 cm. Brünett. Solaariumipruun. Kunstküüned. Koos sauna sattudes tead täpselt, kuidas depileeritud. Kindel hääletoon ja käitumismaner ja jumestus. Riietumistiil-mainstream. Minu probleem seisneb selles, et ma pole neid võmeline üksteisest eristama (noh, oma halva mälu üle olen ennegi kurtnud). Jututeemad ka aita, sest need on täpselt nii ohutult ümmargused kui üldse olla saab...

Muidugi, pean mainima, et mu Päris Headel Kolleegidel (kellega rõõm suhelda on ilmselt vastastikune) on partneriteks Isiksused. Keda ma mäletan ja imetlen.

Karmast ajukääbikutele

2009-09-20T19:37:00.003+03:00

Ühesõnaga, ostsin mingil meeltesegadushetkel poest raamatu Karma 101, autoriks Joshua Mack. Minu meeltesegadushoos sooritatud teo põhjuseks oli hüperale (45 EEku potentsiaalselt põneva raamatu eest) ning mõned põnevamad loetud lõigud raamatust. Kodus ootas mind aga IKALDUS. Võibolla on mul kehv huumorimeel või midagi sellist(mida siis?) aga raamatus toodud soovitused on stiilis: karmaliselt hea: vaadata filmi vaikselt; karmaliselt halb: Mugida kogu seansi ajal popkorni ja esitada valjusti küsimusi ja veel: karmaliselt hea: asendada tühi tualettpaberirull uuega, karmaliselt halb: panna tühi apelsinimahla pakk külmikusse tagasi. Mis siis veel on karmaliselt halb - maksta kaardiga üheksateistkümne toote eest ekspresskassas, mis on mõeldud kuni kümne toote eest tasumiseks ainult sularahas... My God!!!!
(peale kümneminutilist mõtisklemist jõudsin järeldusele, et olen ehk liiga intellektuaalne ja ma ei tea ju mis see karma on ja et igal teol on tagajärg ja kellegile on ju vaja ka seda rohujuuretasandit ja veel 10 minutit hiljem "aga äkki see kõik ongi nii"...
Aga ikkagi: Karmaliselt hea - puhastada kööki senikaua kuni see särab nagu üllatuskingitus abikaasale. MISASJA???? Aga äkki oleks kasu mõõduka segadusastmega köögist, kui koristamise asemel on suheldud lastega, aidatud vanaema, küsitud vanematelt, kuidas neil läheb või.... noa palju asju on, mida võib teha koristamise asmele (koristamine ON minu edetabeli lõpus. Eelviimasel kohal. Mis viimasel kohal on, ei tule praegu meelde).
Ühesõnaga, vältige investeeringut ning selle raamatu lugemisele raisatud aega, tahaks öelda. Ja just praegu leidsin sellest mõttetera: see, mida sa kõige enam ihaldad, on sinu suurim probleem. Ja veel: Armastus on tuli. Aga sa ei tea kunagi, kas see soojendab su südant või hävitab su maja. Ja veel: Sa ei saa valida, kuidas sured. Või millal. Sa saad ainult otsustada, kuidas elad. Praegu.
Aga ikkagi - usun, et on olemas ka praemaid raamatuid karmast ja pigem vältigem investeeringut, eksole. Parimad kohad on niigi mu kirjatükis esile toodud ;)

Elul on jumet

2009-09-13T18:25:00.004+03:00

Ühel päeval saad teada, et keegi ilus ja hea on läinud toonela teele. Et üks teine su elu ilmasammas on hetkel oma eluga väga puntras. Aga nii nagu tema sind ei saa sina teda kunagi aidata. Ja siis kohtad ühte tarka ilusat toredat naist oma tutvusringkonnast (keda tead tegelikult juba enam kui tosin aastat) ning selgub, et mees, kellega mitte just väga hiljuti meeldivalt koos aega veetsid, lastas endale meelitusi kõrva sosistada, keeldudes samas läbirääkimistest teemal "aga äkki veel kunagi... me ju võiksime jne..." on selle hea ja toreda inimese partner juba mitu head aastat ja et selle naise teada on ta selle mehe elu armastus... Siis meenub nii selgelt miljon mehe sõpra kellega ühise ajaveetmise käigus tuttavaks said ning pead küsima endalt, kuidas käituda valmistamaks teistele võimalikult vähe kannatusi. 1) Kutsud naise kohvile ja ütled, tead, ma tõesti ei teadnud, et see mees kellegagi seotud on. Ehkki see oli tore ja hea ei tähendanud see mulle midagi ja ma palun tuhat korda vabandust su käest. 99% tõenäosusega räägib ta sellest kõigile kel kõrvad peas (ja neile ka kel kõrvu peas pole) olenemata sellest, kas olen teda solvanud või mitte. Sellise stsenaariumi järgi käitudes peaksin aga ka mehele helistama ja ütlema, et kuna mulle ei meeldi selline olukord, siis rääkisin tema kallimaga... hmmm 2) ei tee midagi ning tunnen ennast tõprana, sattudes nende mõlemiga ühel ajal ühte seltskonda... pealegi, teadupärast ei jää ilmas mdagi saladuseks ning kui ta seda kellegi teise käest kuuleb on ta lõpuks kindlasti solvunud ja haavunud ning kahjuks põhjusega...
Lisaks selgub, et kõik kolm meest kes su vastu praegusel perioodil huvi tunnevad on sündninud ühel päeval ja kuul (ehkki mitte aastal).
Kas elus on juhuseid??

Lastest siis

2009-08-23T17:33:00.003+03:00

Aeg voolab ja vahendamata on jäänud nii laulupeo, Madonna kontserdi kui puhkusereisi muljed. Räägin aga sedapuhku siis hoopiski lastest ja lastevanematest, keda ma suve jooksul kohanud olen. Noh, ma tean ju küll, et ma sel teemal eriti sõna võtma ei peaks, lastetu naine ei peaks targutama lastekasvatamise teemadel. Samas on see mu salahuvi - loen täiesti regulaarselt lastekasvatamse blogisid – elan kaasa ja mõtisklen raskuste ning rõõmude üle.
Nüüd ka mõned küsimused lastevanematele – kui Sa leiad, et oled nii püha ja vaimselt eriti kõrgelt arenenud, siis kas on ikka õige panna oma laps mediteerimise ajaks vaatama maailma kõige nõmedamaid multikaid - et sina mediteerid ja laps vaatab seni klaasistunud pilguga helesinist ekraan?
Mks te arvate, et teie lapse kakase tagumiku pesemine teise inimese kööginõude kohal neid rõõmustab? Jah, ma tean, et tuleb olla tolerantnte lapse kaka ja pissi ja ma ei tea mille suhtes veel, aga minge palun peldikusse, kui tahate lape tagumikku pesta. Ja ärge tõstke tema liivaseid jalanõusid minu köögilauale, eks!
Ja näidake lapsekasvatamisel iseloomu ka. Kui teie lapse teroriseerib pidevalt oma nooremat õde nii füüsiliselt kui vaimselt, siis ma ühel hetkel enam ei usu sellesse et kõike saab armastava aruteluga lahendada. Piirid puudvad ja noorem laps hakkab varsti juba pelgalt oma vanema venna nägemisest värisema – ma usun et tutistamisest oleks ka rohkem kasu...
Tegelikult on mul üks põhimõte - mitte kunagi mitte sekkuda kellegi lapse kasvatamisse, setõttu ma siin blogis virisengi. Ärge pahandage, eks!

Eksperiment?

2009-06-10T19:37:00.002+03:00

Kõpsutasin siis täna kodu poole, kui kambast varateismelistest möödudes keegi neist mind teretas. Ehkki teadsin, et 300% tõenäosusega ma ei tunne neist ühtegi, teretasin hajameelselt vastu ja kepsutasin edasi. Heleda häälega tütarlaps hõikas veel tagant järgi: "Teil on ilusad jalad." Noh, üldiselt arvan et tegemist oli noorsoo sotsiaalse eksperimendiga, kuid lõbus oli ikka.

Poliitikast ja eugeenikast rääkida ei viitsi.

Heureka

2009-05-28T09:17:00.002+03:00

Mäletan oma õpinguaegadest arutelu teemal, miks müüvad negatiivsed uudised. Toodi välja, et üsna paljudele (% ei tea, seda vist välja ei toodud) on halvad uudised olulised enesemääratluseks - teadmine, et kellegil läheb sama kehvasti või veel kehvemini tekitab osas inimestes rahulolutunde. Teate, see oli minu jaoks müsteerium, mida ma lahendada ei suutnud (muuseas, üks permanentselt virila olekuga kaasõppur tõusis püst ja ütles, et jah, see on nii, sest ilma negatiivsete uudisteta teiste inimeste õnnetustest ei saakski ta üldse elada ega tuleks oma eluga toime).
Paar päeva tagasi jõudsin järeldusele, et see on ju labane empaatiavõime puudus (selle teadmiseni jõudmine võttis minult aastaid).
Üsna kõrge eani, muuseas, ei saanud ma aru, kuidas inimesed saavad kurjad olla. Mulle tundus, et kurjuseks ja hävinguks peab inimene end sundima ja selleks vaeva nägema. Et inimese (ehk kõige oleva) esmane loomuomadus on olla hea, ja kõik teised valikud tulevad raske vaevaga.
Eks aastakümnete jooksul olen aru saanud et teistmoodigi on võimalik. Ja teadmine, et keegi vajab toimimiseks naudingut teise inimese õnnetusest on selle juures abiks olnud.
Mõelda vaid, kui ma oleks oma kaasõppurilt küsinud "Kas sul tõesti süda krampi ei tõmbu kui hommikul lehest orbudeksjäänud lastest loed?"

Poliitretoorika

2009-05-25T22:42:00.003+03:00

Daa. Potsas minugi postkasti reformi valmisvoldik. Ma pole elades nende propagandamaterjali lugenud (ilmne viga, saan ma praegu aru). Eesti suurim õnn on, et meil ei ole tekkinud õpitud abitust, mis tööpuudusega paljudes riikides kaasnenud on. Seetõttu on tuleviku kavandamisel väga ohtlik eeskujuks võtta Põhjamaade heaoluriikide mudelit, mis viib riigi varem või hiljem suurte probleemideni: raha laekub vähem kui on soove.

No rohkem ei viitsigi kirjutada. Taustal jookseb uudis Tuhanded töö kaotanud inimesed jäävad peagi korraliku arstiabita. Ravikindlustuseta inimestele on ette nähtud vaid vältimatu arstiabi. Kui SEE ei ole genotsiid, MIS see siis ON?

Tõesti, sureme pigem välja kui riskime sellega, et kellegil tekib õpitud abitus.

Ei saanud seda siia kopimata jätta, TASUB lugemist

2009-05-22T16:54:00.003+03:00

Tartu Ülikooli teadlane Peeter Espak suhtub äärmiselt kriitiliselt peaminister Andrus Ansipi tegevusse seoses ehitusvaldkonna ning üldise teadustegevusega.

Mäletan üht kunagist Andrus Ansipi kõnet Tartu Ülikoolis, kus ta manitses vist veel Tartu linnapeana eesti teadlaskonda, et meil olevat liiga vähe patente, mistõttu Eesti majandus ei saavat areneda. Vaja olevat teadmistepõhist majandust, sest muidu ju ei saa tekkida ka majanduskasvu. Oma teadmistepõhise majanduse Ansip ka sai. Lühikese aja jooksul tekkis meie kodumaale suur hulk innovaatilisi ja teadmistepõhiselt tegutsevaid kipsplaadipanijaid, pahteldajaid, elektrikke, katusepanijaid ja jumal teab veel keda. Nad kõik olid väga nutikad muide ka uute innovaatiliste lahenduste väljamõtlemisel, mis kõik vääriks lausa eraldi oma patenti. Näiteks tean ühe oma sugulase maja, kus dushi alla minnes vesi voolab otse tammeparketi peale elutoas. Tean ka ühte maja, mis muuseas vajub aastas tervelt 50 cm maa alla. Milline uudsus – 10 aasta pärast on ainult telekaantenn veel näha! On ju meil Tartus „viltune maja”. Nüüd saame turismiatraktsioonina juurde veel ka „maa-aluse maja”. Oli tihtipeale ka filosoofiliste kalduvustega ehitajaid, kes istusid mõtlikult objektil ja filosofeerisid selle üle, kuidas jumal võiks luua uue seina ja kuidas kurat teda selle juures takistab. Säärased olid humanitaariasse kalduvad teadmistepõhise majanduse jüngrid. Minu enda Tartu korteris remonti teinud ehitusmees mõtles välja uue viisi, kuidas võiks ehitada tualettruumi. See seisnes selles, et seinad olid ca 95 kraadise kalde all tavapärase 90 asemel. Ühtlasi mõtles ta välja ka selle, kuidas ühendada minu mullivann sel kombel, et vanni käivitamisel kasutaja koheselt surma saaks. Ka see leiutis vääriks patenti. Antud hetkel see sama ehitusmees-leiutaja on kuskil maapaos, sest kuuldavasti ei ole ma ainus inimene, kelle raha ta lihtlabaselt ära varastas. Sellist meest nimetati meil ehitusbuumi ajal edukaks nooreks inimeseks, kes viib edasi eesti majandust ja tekitab lisaväärtusi. Umbes samal ajal, kui toimus Eesti majanduses enneolematu kasv ja ka president mainis, et Eestil ei ole oma ajaloos veel kordagi nii hästi läinud, lahkusid Eestist pea kõik mu noorpõlvesõpradest tänased noored teadlased, sest neil oli valida palga vahel 15000 krooni või 15000 eurot.

Lugedes eesti ajakirjanduse vahendusel kavadest jätkuvalt kärpida teadusrahasid ning ära kaotada pea kõik soodustused, mis kõrgesti haritud inimesel peale ülikooli lõpetamist olla ja tulla võiks, tekitas minus soovi pisut elu üle Eestis järele mõelda. Tagasi vaadates oma viimaste aastate peale Eestis, mis möödusid hiinaliku majandustõusu oludes, sain ühel hetkel aru, et mulle ja ka mu kolleegidele ei ole mitte kunagi mitte keegi ei Eestis ega välismaal maksnud nii vähe palka, kui seda on teinud Tartu Ülikool. Sõbrad Tallinna Ülikoolist aga omakorda kiidavad, et küll te seal Tartu Ülikoolis elate hästi ja mis teil veel viga. Vähe palka ei ola aga ülikool maksnud mitte sellepärast, et nad mind või siis minu teadlastest sõpru vihkaksid, vaid seetõttu, et ülikoolil ei ole olnud raha mida maksta. Postimehe (22.05) artiklis Tudengite nöörimine võib riigile tuua kohtutee küsib Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Joonas Pärenson muuhulgas järgmist: “Kui me vähendame noorte teadlaste pealekasvu veelgi, siis tekib küsimus, miks peaks noor doktorant valima Eesti ülikooli”. Ma võin sellele küsimusele otse ja ausalt kohe ka vastata. Suur osa minu noorpõlvesõbradest ja õpingukaaslastest teadlastest, kellest suure osa moodustavad nii arstid kui ka humanitaarteadlased, on tänaseks juba Eestist lahkunud ja nad ei plaani enam lähiajal Eestisse naasta. Lahkumise põhjusena on toodud välja peamiselt kaks peamist faktorit. Esiteks – kuigi kodumaa ja pere on armsad, minnakse minema eelkõige riigi ja ka ülikooli üleüldise suhtumise pärast teadusesse ja teadlaseks olemisse. Puudub igasugune motivatsioon orjata pool-tasuta oma riiki, kui ainus tänu selle eest on enesetoestusperspektiivi ja väärtustamise puudumine. Teiseks – ja mitte sugugi kõige olulisemaks põhjuseks on aga makstavad rahanumbrid, mis on sõltuvalt riigist ca 5-15 korda suuremad siinsetest töötasudest – rääkimata veel võimalusest osaleda erinevates grantides, uurimisrühmades, ravimiuuringutes, jne jne. Olles tihtipeale külas mitmetes Euroopa ülikoolides, peab tunnistama, et numbrid on samad kuid seal on euro, siin kroon. Lappasin läbi ka enda eriala rahvusvaheliste töökuulutuste listi ja avastasin hämminguga, et absoluutselt kõige madalamat tasu saaksin ma oma erialal tegutsedes Eestist. Isegi Aafrikas ja Hiinas (kuhu muide värvatakse aktiivselt spetsialiste just läänemaailmast) on palgad ja töötingimused määratult paremad. reklaam:

Näide sellest, kuidas eesti riigi teaduse rahasatamine ennast ära tasub: Valitsuse plaan teadmistepõhise Eesti kaudu majanduse turgutamiseks

Olen alati imestusega jälginud, kuidas puudub pea igasugune riigipoolne toetus mitmetele teadusprojektidele, mis võiks tõepoolest lõppeda mingi reaalse leiutise või muu väärtuse loomisega. Hea projekt aga leiab tavaliselt rahastamist ka kuskilt mujalt ja seetõttu meie teadlased toovadki kasu Rootsi, Taani, Saksamaa ja USA majandustele. Puudub ka igasugune läbimõeldud strateegia eriti just innovaatiliste ettevõtete (eriti väikeettevõtete) toetamiseks Eestis – v.a. see, et suured ettevõtted ei pea sentigi tulumaksu maksma riigile, väikeettevõtetel pole aga nagunii tulu, mille pealt seda maksta. Aga hea idee on hinnas kõikjal maailmas ja seepärast märkamegi oma üllatuseks seda, kuidas meie ettevõtjad teostavad oma projekte näiteks Rumeenias, Bulgaarias või siis lausa Marokos. Osalen paari kolleegiga ühes Eesti Teadusfondi poolt rahastatavas grandis pealkirjaga „Sõda ja religioon Lähis-Ida kultuurides: Püha sõja kontseptsiooni areng kõige varajasematest allikatest Mesopotaamia kultuurides kuni tänapäevase islamini”. Teadusprojekti raames aga saabuvad meile tihtipeale külla ka välisteadlased kõikjalt Euroopast. Seda eelkõige seetõttu, et Dorpati 19. sajandi ülikooli nime hiilgus pole veel Euroopas täielikult kustunud ning vist ka seepärast, et meie tööst Eestis peetakse lugu. Loomulikult peale konverentside ja muude blokkides toimuvate paneeldiskussioonide lõppu soovivad kõik minna Tartu puhvetitesse nautima Põhjamaade valgeid öid ja eesti õlut. Ühe 2008. a Tartus toimunud nädalapikkuse konverentsi käigus panin muuhulgas tähele ka seda, et küllasaabunud teadlaste kõik restoranide ja muude lõbustusasutuste arved ühe nädala jooksul olid märgatavalt suuremad kui kogu meie grandiprojekti aastane rahastamine Eesti riigi poolt. Seega võin uhkusega ja täie aususega väita: olen tõepoolest toonud kasu Eesti riigi majandusele rohkem, kui Eesti riik mulle andnud on. Minu sõprade tegevuse läbi sai rahasüsti Eesti toitlustus- ja turismisektor ning kopsakas summa läks ka otse riigi kukrusse käibemaksu ja õlleaktsiisi kaudu. See, et antud projekt ühtlasi loob uusi sidemeid Aasia maadega ning kahtlemata tekitab kohalikus ühiskonnas ka suuremat arusaama sellest, mis siis üleüldse toimub Afganistaanis või Iraagis, ei ole oluline, sest see ei too sisse raha, mis kajastuks järgmise aasta riigi tulude tabelis. Seega jäägem vana süsteemi juurde ning innovaatilisus seinegu selles, et raha ja kasu Eesti riigile tuleb meie väliskolleegidelt, kes siin palju õlut ära joovad.

Lahendus

Siinkohal käingi aga välja skeemi, kuidas tulevased teadlased võiksid Eesti riigile ja majandusele üha rohkemat kasu tooma hakata. See näib kattuvat 100% praeguse valitsuse nägemusega Eesti tulevikust. Kui kõik teadlased on Eestist lahkunud kõrgesti tasustavatele positsioonidele Euroopas, Ladina- ja Põhja-Ameerikas, Hiinas, Indias ja Aafrikas; siis sõja puhkedes on neil tõenäoliselt kogunenud piisavalt raha, et hankida omale pilet tagasi Eestisse, et sõja korral relv käes kaitsta siiajäänud teadusbürokraate ja poliitilisi võimureid nagu ka Eestisse mahajäänud vähese haridustasemega elanikkonda. Kohaliku sõjaväe ülalpidamine ei olevat ju riigile taskukohane. Teisena saadavad need samad lahkunud teadlased kindlasti oma Eestisse mahajäänud sugulastele ja sõpradele märksa rohkem rahalisi vahendeid, kui nad kodumaal kunagi seda teha suudaks. Selline näib olevat ka tänase valitsuse plaan päästa Eesti majandust. Olles vabanenud haritud valijaskonnast, võib ka eeldada seda, et Eestisse mahajäänud elektoraat on lihtsalt liiga loll, et neid mitte tagasi oma ametisse valida. Seega on Eesti majandusel ees suured perspektiivid. Kindlasti praegune majanduskriis mõne aasta jooksul vaibub ning ka laenuraha kättesaadavus muutub seeläbi lihtsamaks. Ka uuel pealekasvaval põlvkonnal on vaja päris oma kodu ja selle kodu ehitamiseks on meil ju varnast võtta 100 000 leiutajat-ehitusmeest, kes hetkel ennast võlausaldajate eest kuskil maakolgastes varjavad.

Oma enda teaduse ülalpidamine on meile ju rahaliselt sama võimatu, kui oma enda esmase kaitsevõime tagamine. Ärgem investeerigem mitte ühiskonna üleüldisse arengusse, teadusesse, ettevõtlusse ja innovaatlisusesse, vaid jäägem ootama uut ehitusbuumi!

Nagu ajalugu on näidanud: Ükskord ta tuleb niikuinii!

PS
Kuna artiklis kirjeldatud välisteadlased kavatsevad Tartusse saabuda juba 2009 a sügisel, siis soovitaksin valitsusel kiirkorras tõsta alkoholiaktsiisi. Neil meestel on tõesti palju raha ja nad ei vaata menüüdest hindu. Sellist teenimisvõimalust ei saa riik mööda lasta!

Lugu Äripäva kaudu ehitusmaailm.net -st

Link originaalile

Iga teekond algab esimesest sammust

2009-05-21T21:38:00.002+03:00

Võin täiesti ausalt öelda, et viimaste aastatega olin ma muutunud irisevaks negatiivseks viripilliks.

Aga jube hakkab kui iseendast saab kõrini ja nii ma alustasingi positiivsuse programmi - ole tänulik, iga päev. Mõtle sellele, mis su elus on head. Jaaa nii edasi.

Seda ei teagi kahekümneselt, et rahuloev olemine nõuab distsipliini. Siis tulid sellised asjad iseenesest. Ärkasin igal hommikul õnnelikuna ja tormasin voodist välja imepärasesse ellu nagu kutsikas, kes tõttab maailma avastama.

Elu on hernes.

Laupäev

2009-05-17T10:07:00.002+03:00

Sugulaste kohtumine on muhe. Lõunaeestlased on ikka eluterved ja rõõmsad. Ja kus ikka rohkem kui 1 inime siis seal tuleb arutada valitsuse püsimajäämise üle (oh veaks nad ikka välja muidu see järgmine ei tee 100 päeva midagi), Eurovisoon (no see algab nii hilja) jne.
Ja kui ilus on võru murrak...
Napsi tuleb võtta nagu õigeusu kirikus - valitsuse, kaitseväe, preestri ja teiste terviseks.

Unenägudest

2009-05-13T18:02:00.002+03:00

Stressi foonil muutuvad mu unenäod miltaarseks. Teatav (üsna kõrge) nivoo peab käes olema ja ma näen kahureid, haubitsaid, automaate ja revolvreid. Kuna tegemist ja vastutust on taas rohkem kui tahaksin ja stressimaandajaid vähem kui vaja, siis viimane unenägu oli suurtükikkidest laskmine keset sõjamöllu. See polnud üldse jube. palju hullem oli see, et peale tulistamist olin paanikas - me peame ju positsioone vahetama, mida mu meeskond millegipärast ei teinud.

Freudistlikust vaatepunkt asjale on lihtsamast lihtsam. Või on tõde kusagil mujal??

Ära alahinda vastast

2009-05-12T23:39:00.003+03:00

Jaa. Kassi käpa sees on küüned. Kas teate seda?
Kirjutasin artiklit ja taustaks mängis Eurovisoon. Ja kui punaarmee laulukoor lavale ilmus pidin toolilt maha kukkuma. Milline jõudemonstratsioon. Uhhhhh. Mille siis kõik alla neelasid poliitiliselt korrektselt (huvitav, kas keegi seda üldse märkimisväärseks peab?).
Aga see trummipoiste esinemine oli lummav.

Ja kõige parem lugu oli vene lugu mu meelest.
P.S - kas keegi oskab öelda, mis auastmes need koorilauljad olid? Vanuse järgi peaks ikka vanemohvitserid olema... kas laulavad polkovnikud ja alampolkovnikud? Kui keegi teab võiks valgustada.

P.P.S - väga hea Portugal edasi pääses peale Reikopi halvakspanevaid märkusi teemal "ei laula ei liigu". Niikuinii on enamus lugusid nagu kaubahalli plastmassist tomatid.

Arendage retoorikat!!!

2009-05-11T22:20:00.003+03:00

Olen kogu aeg mõelnud, mis nipiga need ultraliberaalid saavad kehvikud (noh, väekindlustatud inimesed) enda poolt hääletama. Tegelikkuses on ju asi selline, et madalapalgaline saab aastas paartuhat krooni rohkem raha kätte (loodetavasti), aga selle arvelt opereerib ise endal pimesoole välja, parandab hambad, ostab lapsele õpikud ja maksab tema ülikooliraha ka. Või no ei maksa, sest see on hell kallis ja selle peale enam ei mõtlegi.
Vaadates aga mõni päev tagasi teleekraanil käsi murdvat esidemagoogi Jürgen Ligi, kes emapalga ülempiiri vähendamise arutamisel piki peaaegu nutma hakkama ja soigus "te tahate inimeselt tema kõige õrnemas eas raha ära võtta ja ja ta nälga jätta" (ei ole täpne tsitaat).
Ja kui tuli juttu tulumaksutõusust, siis undas Ligi täiega "no kuidas saab inimese raha ära võtta ja nälga jätta jaaaaaa niiiiii edasi". Noh, ja siis sotside esindaja ja keskide esindaja lihtsalt vaatasid seda soigumist vaikides. Kelle sõnum jäi kõlama?? Ligi oma - et tulumaksu tõsta ei saa, sest siis kukub taevas maa peale. Aga miks siis tulumaksutõstupooldajad keele alla neelasid? Miks nad ei rääkinud sellest, millist kasu saab tavaline inimene oma paarist kõrgemast maksuprotsendist oma lastele? vanematele? oma töötuse ja haigusepäevadel? Miks nad ei rääkinud solidaarsest turvalisest ühiskonnast, mis aitab nende lapsed koolitada, töötuspäevadel söögi saada, korraliku haiglaravi ja pensioni ka. Ehk isegi näpuotsaga kultuuri arendada?? Igatahes, kui need, kes inimeste eest seisavad ei suuda sedasama neile inimetele seletada, siis lähevad endiselt miinumpalgalised reformi valima. Ja usuvad, et saavad ka osa rikkast Eesti riigist. Aga no ei saa. Selle asemel saadavad lapsed murelikult peale põhikooli tööle, et hing sees püsiks!!!
Miks ma seda räägin? Ma vist tean, mida tähendab vaene olla. Kui kooli ei saa minna, sest ilm läks külmaks ja riideid pole selga panna. Ja tänagi arvan, et talutavaks eluks piisab sellest, kui hommikul on võileib, kohvi ja ajaleht - et see ongi luksus! Ja ma isegi ei mängi seda mängu "lähme kaltsukasse shoppama", sest ma olen kaltsuka riideid ostnud oma elus liiga palju...
Praegu ma arvan, et olen nii rikas küll, et maksta oma maksude näol teiste inimeste haigravi, lastetoetuste, pensioni jms eest. Mina sellest vaesamaks ei jää. Aga äkki saab ühiskond rikkamaks?

Ma tõesti püüdsin - Kättemaksukontor 2

2009-05-09T17:32:00.002+03:00

Lugesin siis netist arvustusi ka ja sain teada, et tegemist on krimikomöödiaga. KOMÖÖDIAGA! Mõtlesin, et proovin siis veel. Mida naljakat on teiste inimeste peksmises, alandamises? Kas siis kui mees naist jalaga kõhtu peksab, kas siis inimesed naeravad? Kas nad naeravad ka siis kui kirstu vangistatud naine kabuhirmus hüsteeriliselt palub end vabastada?

Õhtulehe promoblogi annab muuseas teada: Aga "Kättemaksukontori" huumor ei ole ameerikalikult labane, vaid britilikult elegantne. Ja mis kõige tähtsam - see pole punnitatud, vaid tuleb loomulikult, otsekui elust enesest, mängides (udu)peenelt detailidel (no oled ikka kohe rõõmus, kui mõne sellise ära tabad!) ning sädeleval dialoogil.

APPI. Seal on kõige labasem ameerika huumor ja britiliku elegantsiga pole seal mittekuimidagi pistmist, ausaõna!

Üks küsimus veel - see haige vägivaldne seriaal jookseb laupäeval magusal pealelõunal. Mida vanemad oma lastele ütlevad, kui need Eelegantset" eesti vägivalda näevad? Et telekas tehakse nalja????

Millist maailma me loome? Kättemaksukontor

2009-05-01T14:11:00.002+03:00

Teate, olen aeg ajalt ikka ühest ja teisest kohast kuulnud sellist ulmelist juttu, et maailm püsib vaid tänu sellele, et selle positiivne energia ületab jätkuvalt negatiivset. Et asi on muudkui halvemaks läinud ja praegu on vahekord 51/49 veel positiivse kasuks. Ja et maailmas on vägevad ja targad kes vahetpidamata mediteerivad, et hoida head ja puhaste energiat ikka jätkuvalt ülekaalus. Noh, olen kuulnud ja alati tundnud nagu mõistaksin ja ei mõistaks ka seda samaaegselt. Aga teate, kui maailma luuakse meie mõtetega, emostioonidega, millist maailma me loome siis? Kas te mõtlete selle üle, mida te kogete? Tunnete? Miks?

Käisin kinos ja enne seanssi olin sunnitud vaatama teiste filmide treilereid. Kõigi filmide sisu põhines hävingul, vägivallal, negatiivsel. Ma ei saa aru sellest, kuidas inimesed maksavad selliste kogemuste eest. Kas me kõik olema masohhistid? Kuidas saab selliste asjade januse vaatamise järel unistada õnnelikust homsest ja tervetest tasakaalukatest suhetest?

Eile vaatasin ka Eesti uut seriaali Kättemaksukontor. Teate, see oli ikka NII haige, et seda tuleks sildistada telekavas kuidagi "ainult friikidele" või nii. See oli emotsionaalselt, vaimselt jne NII ebaterve, et mu meelest on selle autor ebaterve psüühikaga. Kuidas aga mõjutab inimeste käitumis ja tundemaailma selliste asjade vaatamine? tajumine? mõttes läbielamine?

Äkki sõltub ka minust see, kas endiselt on vahekord positiivse kasuks? Kui jah, siis milline peaks olema mu panus? Täna usun, et üks osa sellest peaks olema ka vaimse saasta vältimine. Mu peas on niigi halbu mõtteid, ma ei pea juurde tektama halba, võimendades oma emotsioonide kaudu kellegi haigeid fantaasiaid.

Kõik on midagi muud

2009-05-01T10:33:00.003+03:00

Täiesti juhuslikult sattus mulle pihku (raamatukogus muidugi) Meritta Koivisto raamat "Londoni armuke". Lugesin selle läbi ja huvitaval kombel räägib lugu ennast edasi peale raamatulugemist. Moodustab mustreid elus nähtu ja kogetuga ja paneb mõistatama neis lugudest, millele olemasoleu näidati, kuid millest ei räägitud. Ja mõistatamine ei lakka.

Arvan, et raamat ehk räägibki üle kolmekümnestega rohkem. Ja seitsmekümnesed täidaksid kõik delikaatselt rääkimata jäetu ise, pilgus mõistmine. Maailmas on igasuguseid lugusid, kuid selline lugu hämmastas mind.

Kui keegi on seda lugenud, siis heameelega tahaks kuulda, mis mõtteid ja tundeid see tekitas.

Aitäh, Linnart Mäll

2009-04-29T10:52:00.003+03:00

Selline tore retsensioon Linnart Mällilt. Andis vastuse paljudele mu küsimustele, peamiselt nende lausetega: "Intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed."

Kopin siia ka täispikkuses teksti:

Arvustus: Guruks olemise keerulisusest

Eesti Päevaleht
Autor: Linnart Mäll

Olin Oshost kuulnud juba aastakümneid tagasi. Tollal küll vaid kumu skandaalsest seksigurust, kes armastab kõige kallimaid ja luksuslikumaid autosid. Siis kandis ta veel gurunime Rajneesh. Millalgi 1970. aastate lõpus sain kelleltki lugemiseks ka tema kirjutisi ja huvi selle mehe vastu kasvas. Ei saa küll öelda, et suureks, aga kui 2008. aasta algul sattusin Punesse, siis käisin tema aašramis ära.

Rajneeshi ehk õigemini Oshot (1987. aastal muutis ta oma gurunime) ma muidugi ei näinud ega saanudki näha, sest 1990. aasta jaanuaris ta suri, olles paari kuu eest saanud 58-aastaseks. Nägin raamatut „Vaimselt ebakorrektse müstiku autobiograafia” ja ostsin selle ka ära. Selgus, et ta ise ei ole seda kirjutanud, vaid selle kleepisid muude materjalide põhjal kokku tema õpilased, nii et esimest korda ilmus teos 2000. aastal. Tuli ka välja, et ta ei olegi ise midagi kirjutanud, vaid kõik need kümned või isegi sajad oopused, mida omistatakse talle, on algul olnud ta loengute, vestluste, intervjuude jt esinemiste lindistused.

Mis siis ikka, eks samuti toiminud kehvemate tehniliste võimaluste ajal ka Buddha, Konfutsius, Jeesus ja paljud teised ajaloost tuntud Õpetajad. Kas aga Osho oli nendega võrdne? Ise ta arvas ilmselt, et oli. Ega ta siis niisama võtnud oma gurunime juurde tiitlit, mida Indias on ammustest aegadest omistatud hinduistlike jumalate inimkehastustele, näiteks Krišnale, või väga suurtele traditsiooniloojatele, näiteks Buddhale. Tiitliks on bhagavan ehk bhagavat või hindipärane bhagwan, mida Osho ise tarvitas.

„Autobiograafiat” lugedes sain aru, et varem kuuldud kumu oligi õige. Põnevaid seiku leidsin sealt palju. Näiteks püüd rajada Ameerikasse Oregoni osariiki omanimelist linna Rajneeshpuramit. Pehmelt öeldes ebasoliidse guru imago oli teda varemgi saatnud, kuid selles linnas algasid tõelised skandaalid, mis kulmineerusid 1984.–1985. aastal mürgitamiste, kohtuskäimiste, vangistamiste ja pagemistega. Formaalselt jäid peaaegu kõigis asjades süüdi küll sekretärid, jüngrid, arstid ja kes kõik veel tema tohutust kaaskonnast.

Andekas skandalist

Nimetatud autobiograafiast leidsin ka seletuse, miks oli vaja luksusautosid Rolls-Royce, skandaale ning muud ebaviisakat ja ebatraditsioonilist: muidu ei oleks keegi Osho suurele õpetusele tähelepanu pööranud! Tõepoolest, kes siis lihtsalt tarkuse peale tormi jookseb!

Aga tark oli ta tõepoolest. Magistrikraadiga, mitmes ülikoolis õpetanud mehena oli ta kursis paljude teadussaavutustega. Sellest saab ilusa pildi ka retsenseeritava raamatu põhjal. Mida me sealt kõike ei leia: arutlusi Freudist ja Jungist, Viini ja Berliini mentaliteedi võrdlemist, Hitleri ja Churchilli sõjastrateegiate erinevust, mehelikkuse ja naiselikkuse saladusi, Sokratese, Buddha, Šankara, Gurdžijevi ja Nietszche tarkusi, aju parema ja vasema poolkera osa kirjeldusi jne.

Nüüd ka retsenseeritava raamatu põhiideest. See on ilus skeem inimaju tegevuse suundumusest, mis algab loomalikust instinktist ja jõuab intellekti kaudu intuitsioonini. Sellele on raske vastu vaielda. Ega peagi. Kuid intellekti kritiseerida suudab vaid väga arenenud intellekt. Osho suudab seda. Kahjuks ei ole ta aga järjekindlalt toonitanud, et tema jälgedes saavad käia vaid samasuguse mõistuselaenguga inimesed.

Minu meelest seletab see puudujääk tema ebaõnnestumisi ümbruskonna mõjutamisel. Instinktidest ei ole võimalik hüpata intuitsiooni, enne peab inimesel olema tugevaks arendatud mõistus ning sügav mõtlemine ja mõistmine.

Paistab, et enamik tema õpilasi ei teinud seda tööd, vaid hakkas pehmelt öeldes arvama, et nende instinktid ongi intuitsioon. Siit siis skandaalid ja kõik muu, mille all kannatas ka Rajneesh-Osho ise. Ilmselt ta ei tuletanud eneselegi meelde, et niisugustel õpetajatel nagu Buddha, Konfutsius ja Jeesus oli nende eluajal väga vähe õpilasi. Sest vaid väga vähesed suudavad vast tekkinud traditsiooni edasi kanda.

Raamatut soovitan aga soojalt lugeda nendel, kes ei arva, et neis on intuitsiooniküpsus juba olemas. Eestikeelne tõlge on päris hea, nii et lugemine peaks olema mõnus.

Osho
Intuitsioon.
Loogikaväline tunnetus
Inglise keelest tõlkinud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas
Pilgrim, 2009, 234 lk

Ja link orignaalartiklile ka
http://www.epl.ee/artikkel/466512

Nautige, head inimesed :))

Mina ei ole naine

2009-04-13T20:33:00.002+03:00

Juba päris päris väiksena, enne kooliiga, jõudsin ma ühele järeldusele - nimelt, et mina ei saa hakkama kõige sellega, mida elu naiselt nõuab. Nimelt pidi siis naine minu arvates kõigega hästi hakkama saama. Olema tubli nii tööl, kui kodus. Koduste toimetuste hulka kuulus lisaks tubastele töödele ja toiduvalmistamisele nõuka ajal ka minifarm ja potipõllumajandus, laste eest hoolitsemine ja alati pidi veel hea välja nägema. Ma ütlen ausalt, minu jaoks tundus asi ikka karm. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. Sain aru, et mina selle kõigega hakkama ei saa. Naise elu tundus mulle vägaväga raske. Mina tahtsin lihtsalt mõelda, kuidas asjad maailmas on. See, et meestelt nõutakse ka ja mitte vähe, see minu mõttemaailmast toona puudus.
Aga ma olen ikka veel arvamusel, et selle kõigega ma hakkama ei saa. Eks asjad ole ju peas kinni ning vaikimis eeldan ma, et seda ühiskond ning meessugu kõik minult ootavad. Eks ma oma isiksusearendamisega olen vast ka üks äärmus. Aga on ka teine äärmus, kes minus alati hirmu ja alaväärsustunnet tekitab - teate ju küll neid naisi, kellele külla minnes kuuled kõigeapelt kirjeldust sellest, kuidas ta terve eelmise päeva koristas. Siis seda kuidas ta küpsetas veel ühe päeva. Ja salatid ja moosid on kõik ise tehtud, algained ikka enne korjatud ka. jne. See kõik on ju hea, aga kas see kõik peab olema kellegi identiteedi tuum?
Muidugi on igas paarisuhtes rollid. Mehe roll nõuab üht ja naise roll teist (jaa, saab ju igasuguseid kokkuleppeid sõlmida) aga sellisel puhul varjutab omaksvõetud roll isisuse täielikult. Kujutate ette, kui sellise eeskujuliku naise abielu puruneb. KUIDAS saab SELLISE naise keegi maha jätta???? Noh, võibolla ta ei loe raamatuid, ajalehti, ei oma arvamust millegi kohta, ei pea midagi seksist, aga mis siis! Ta on ju tõeline NAINE!
Muidugi, psühholoogia väidab, et minu probleemid lahenevad ka 40ks eluaastaks. Võin end lohutada ka ehk sellega, et mehe jaoks, kellega kõige pikemalt ja kirglikumalt seotud olin, olin ma kõige tõelisem naine. Ja isegi sellest ei piisanud, et vabaks saaksin!
Kirjutasin loo lõpun ja selle käigus jõudsin arvamusele, et ma ikka veel ei usu, et mind võidaks armastada minu enese, mitte millegi muu pärast. Niipalju kasu siis vähemalt blogipidamisest!

Reede

2009-03-06T21:07:00.002+02:00

Reede õhtu on lubadus. Pilet tõotatud maale. Reede õhtul on kõik võimalik. Puhata. Mängida. Sportida. Kohtuda sõpradega. Lugeda raamatuid. Pidutseda. Magada. Kokata. Küpsetada. Magada. Jalutada. Olla õnnelik. Unistada. Magada.

Ja äkki on taas esmaspäeva hommik. Nagu poleks midagi olnud. Ei mingeid võimalusi. Unistusi.

Näopimedus

2008-12-21T15:05:00.002+02:00

Olen vist juba varem kurtnud oma kehva mälu üle. Tänaseks on see saavutanud seninägematu taseme. Olukord - kaubanduskeskuse uksel purjetab mulle vastu inimene, keda ma muidu tähelegi ei paneks, kuid ta kõnetab mind sõnadega: "Noh, vaatad, nagu ei tunneks äragi". Peale kordi ja kordi läbimängitud stsenaariumi aastate jooksul (ääretult närvesööv, kas teate - alustada jutuajamist ja selle käigus esitada hästi umbmääraseid küsimusi ja oletada kogu aja, kus miks kuidas kuna ma inimest varem olen kohanud) olen viimasel ajal otsustanud selgelt väljendada peas olevat tühjust, seega ütlesin puhtsüdamilikult: "Ei tunne ära jah." Nojah,pkemaks jutuajamiseks ei läinud ning solvunud (no mu meelst) inimene purjetas edasid, ehkki ma tegin talle ettepaneku tuletamaks meelde meie varasemaid kohtumisi. Sellest on möödas nädalaid, kuid mu mälu pole siiani leidnud vastava inimese faili, ei ilmsi ei unes. Näide nr 2 - leidsin raamatukogust tulles maast pangakaardi - enda oma.....
Pisemaid asju juhtub 10 korda päevas... äkki on mul ajukasvaja? Alzhaimer...mälu nõrgenemne? stress?? ületöötamine? depressioon?

Jooksma jooksma

2008-11-02T19:57:00.002+02:00

Raiskasin mingi mõtetu spordiklubi peale üsna palju raha ära. Noh, ja siis hakkasin väljas jooksma (sest jooksma saab hakata ukse alt) ja see ei maksa midagi. Ja siis leidsin spordiklubi, mis on kaks korda odavam kui eelmine, aga sama hea. Üritan oma väljaminekuid kahandada ja selgub, et on võimalik küll. Kohe kui tundub et saan rahaasjad joonde (ja mul oli tõesti hiljuti Eriti Suuri Väljaminekuid) siis tuleb üllatusi. No et mõni härrasmees kutsub mind saatjaks mõnele vastuvõtule. Nojah. Mõtlen veel, kas a) minna mõne praeguse garderoobi riietusesemga ja näha välja nagu tädi 2) minna riidelaenutusse 3) osta järjekorde mõtetu kostüüm. Õnneks on mul veel paar päeva aega mõelda (kiiret elutempot arvesse võttes pigem küll mitte mõelda) kas investeeringul on mõtet.
Aga üdlsielt - sport aitab. Depresiooni, kurbuse, kurvameelsuse ja igasuguste muude asjad vastu. Kui tunned, et enam ei jaksa, siis tuleb jooksma minna. Aga mõnel hetkel on nii paha, et ei jõua isegi teki alt välja tulla. Siis jääb üle loota homme on parem päev. Mõnikord ongi.

Lassie tuleb koju

2008-10-05T13:31:00.002+03:00

No vaatasin siis täna 2007 a GB lastefilmi "Lassie tuleb koju". Nagu viimastel aegadel kombeks nutsin ja nutsin, sest niiii-iii kurb film oli. Nagu viieaastane. Ainult et viieaastaselt ma ei nutnud, viieaastaselt olin ma trotsi täis ja püüdsin aru saada, misasi see maailm on. Nutsin valust või vihast, aga mitte sellepärast et oleks kurb olnud.
Kui olin 24. küsis mu toonane boyfriend et kas mäletan, millal viimati nutsin. Ma ei mäletanud. Nüüd mäletan küll. Ja reeglina on see juhtnud mitte kauem kui paar päeva tagasi.

JÄLLE maakleritest!

2008-09-05T20:41:00.002+03:00

Nii. Läksin taas ühte korterit vaatama. Maakler keskealine hoolitsetud venelanna. Kõik tundus enam-vähem sobivat. Küsisin siis hinna üle ka - kui palju siis kauplemisruumi on. "MIDA TE ÕIGE MÕTLETE", muutus maakler äkki väga teravaks. "Te olete selle esimene klient, kes korterit vaatama tuleb, mida te arvate, et omanik laseb hinna alla selle pärast, et esimene klient seda soovib?"
See oli nii jube ja nii ebaviisakas. Noh, aga mul ka siiski natuke kuumade inimestega suhtlemist seljataga. M muidugi ei suutnud oma ehmatust ja solvumist päriselt varjata, kõrgendasin häält ja küsisin samas toonis vastu: "On loomulik, et iga inimene tunneb huvi hinna üle, kas minul ei olegi siis mingeid õigusi lihtsalt sellepärast, et ma olen esimene klient?"
No siis ta vabandas isegi naca. Jaaaaa, ja uskuge või mitte, aga ta isegi helistas ka omanikule, nii 5 minutit hiljem".
Mul on nii kahju, et ma ei suhelnud selliste inimestega siis, kui veel laps olin. minu perekonnas tülisid ei olnud. Mitte keegi ei vaielnud mitte kellegiga. Ja ma pole siian päris hästi selgeks saanud elegantse taandumise võtet täpselt hetk enne seda kui eestlased tülli keeraksid. Aga mida aeg edasi, seda enam selline kirgede mäng mulle meeldib. Ma olen liiga kaua mänginud eestlaste lemmimängu "mõtle mõtle mis ma mõtlen". Aeg on tunda ja tunda anda!

Õhku palun!!

2008-08-30T21:41:00.002+03:00

Iga kord nähes tänaval mõne teise rassi esindajat või siis mõnda europiidi, kes ilmselgelt on pärit kusagil mujalt, tunnen nagu saaksin suure sõõmu värsket õhku. Millegipärast tunnen üha enam ja enam puudust eri rahvuste, köökide, kultuuride, keelte, vaadete, uskumuste puudumisest oma koduriigis ja -linnas. Ma ei tea, kui paljudelel väljamaale elanutele selline asi silma hakkab, aga kohas kus elanikud vaid "white caucasian" tunnen mosaiigil värve puudu olevat. Need vähesed aserid, kes meile siia enda pesa teevad, rõõmustavad mu silma igatahes küll. Ja need noored vene mehed, triiksärgid laitmatult viigitud pükstes... Mmmmm. Mmmm lihtsalt seepärast, et vahel tahaks taustsüsteemi, erinevus meenutab paremini kes sa tegelikult oled.
Mulle meeldib koduköögis askeldamas keegi, kes teeb süüa toorainetest ja maitseainetest, mille olemasolust ma teadlikki polnud, mulle meeldib värviliste kehatunnetus ja seda kuidas muusika voolab nende soontes. Meeldib palju asju.
Aga samas, kui keegi mitteestlane peaks ostma mu vanematetalu, põeksin seda ilmselt väga. Eks igaühel läheb see piir vist erinevast kohast...

Feministidest ja seksist

2008-08-20T20:41:00.003+03:00

Sissejuhatuseks, olen püüdnud teatud asju vältida. Nt Ninataga arvamusi kommenteerida. Ka ei loe ma tema blogi, sest tema bloginduse algusaegadel saatsid selle lingi mulle mu (mees)kolleegid, ning me arutasime siiralt ja südamest, et kas peaks talle koju kirikuõpetaja või psühholoogi saatma, sest tegemist oli nii depressiivse, allasurutud ja masohhistliku eluga mis sealt vastu vaatas. Ka oma kõige halvema suhte kõige halvemal päeval olen olnud oma arvates paremas ja õnnelikumas suhtes, ka ei kujuta ette, et vigiseksin oma elukaaslase üle mingis blogis, mingis inimvihkajalikus stiilis. Noh, pole tema postitusi vahepeal vaadanud, (va. see viimane), aga tean, et feminist ta ei ole. Ja Sirje peaks Ninataga taset teades mitte rääkima talle feminismi klassikutest või teooriatest.

Mina isiklikult arvan et mõõdukas feminist peaks seksist märksa enam saama ja seda nautima kui allasurutud koduperenaine, kes "nühkimise" ajal lakke vahib. Ja oma naudingu ja rohkemgi veel saab ta kätte sellepärast, et feminist ei saa olla mingisugune nühitav. Ta tahab oma osa saada!!! Ja kindlasti ka anda, ta ei ole suhtluses passivne osaline. Ja arvata, et feministil ei teki partneriga hingelist sidet, on sama, kui välistada see mõne muu täiesti suvalise kriteeriumi järgi - arvata, et naiskorporatsioonide esindajad ja seks ei sobi kokku, või seks ja punapead, seks ja naistaksojuhid.
Iga seksipartneriga ei pea tekkima hingelist sidet, see on inimeste otsustada, kas ta tahab seda või mitte. Mingil eluperioodil või mingis situatsioonis võib seks olla parim pingelangetaja, väljaelamise, loomingu, mille iganes vahend. Aga on inimesi, kel tekib võimas emotsioon iga kord, iga partneriga. Ja see on siis oma valik, kas tahad mingi nühkuriga pingeid maandada, kui tead et selle käigus tekib sul võimas armastuse, jumaldamise, andatahtmise tunne. Nii head asja tahaks äkki jagada hoopis kellegi erilisega? Või ei taha?
Ja näha feministis mingisugust negatiivset tonti on silmaringi küsimus. Feminismis on palju positiivset, mida Ninataga võiks ka katsuda vahelduseks üles leida.

Marii, mõõdukas feminist, jumaldab seksi :)

Kehvikutest

2008-08-20T18:49:00.005+03:00

Daaa, olen minagi ju omad vitsad kätte saanud teiste inimeste turuväärtuse hindamisega. Hispaanias istusid tänava ääres õhtul päiksepaistel paar kulunud t-särgis ja shortsides meest. Sitked, kõhnad, tolmused, laiguliseks pleekinud riietes. Naeratasid soojalt ja avalalt. Ei osanud neid kuidagi kuhugi klassifitseerida.
Järgmisel hommikul olid samad mehed selga ajanud oma ilusuued spordiriided ja välja veeretanud paarisajatuhhised profirattad. Mnjah. Nüüd oli minu kord naeratada. Meelalt, soojalt ja avalalt.
Ma tahaks küll kasvõi kriipsuke endast parem olla, aga kuidagi ei kuku välja.

Kinnisvarast, maakleritest ja pangast

2008-08-20T17:27:00.002+03:00

Otsin juba mõnda aega korterit. Ostmiseks. Kiire mul sellega pole, sest elukoht olemas, aga ikkagi on vaja osta endale korter.
Minu korterimõte on peas ringelnud juba enam kui pool aastat. Vahelduva eduga vaatan kinnisvarasaite ning olen mõnda korterit isegi vaatamas käinud. Maaklerite vahendusel olen aga selle poole aasta huvi tundnud neist kahe vastu. Ja teate, kui keegi räägib siin kinnisvarasektori töökohtade vähenemisest vüi millegist muust, siis teate, see on JAMA!!!! Tundub et kinnisvarasektoris on maakleritel nii palju tööd, et inimestega suhelda nad igatahes ei viitsi.
Leidsin netist korteri, mille asukoht, planeering, hind tundus enam-vähem sobivat. Kirjutasin maaklerile kirja, kus küsisin, kas mulle vaid tundub, või sel kahetoalisel eriprojektiga korteril ongi vaid üks aken. Vastus tuli kolme nädala pärast stillis: "jaa on küll aga see valgustab kogu elamise ära". Thats it. Miks ta ei kirjutanud, et tulge vaadake, kui hästi üks aken kogu korteri ära valgustab vms??? Mul oleks see korter juba praegu ostetud olnud, ammu!!!! Aga kui maakler ei taha väga suhelda, mis seals ikka, onju.
Teine kogemus siis selline, et käisin korterit vaatamas. Teades oma varanduslikku seisu, teadsin oma 200% maksevõimekust, tingisin natuke hinda alla ja palusin maakleril tagasisidet. Ütlesin, et panga poolt mingeid takistusi ei ole. "Kes on teie laenuhaldur" küsis maakler ja mina ütlesin, et laenuhaldurit ei ole. Järgmisel päeval helistas maakler kes rääkis, et ta püüdis mind eelmisel õhtul kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Valetas, tean seda surmkindlalt, telefonil pole märkigi sellest et oleks püüdnud mind tabada. Ning et ta müüs korteri eelmisel õhtul maha.
Teate, maaklerid, palun ärge valetage!!! Kui ma tundun teile kehvik, onju, siis see on teie probleem, elame ju postsovietlikus ühiskonnas, kus su makseväärtust näitavad ilmselt keha ümber rippuvad vidinad. Ja ilmselt jalgrattaga kohale sõitev inimene ei paista maksejõuline.
Tegin siis oma korteriostusoovi ka pangale teatavaks. Ning selgus, et minu sissetulekut, haridust, tööstaaži ning eriala arvesse võttes on pank nõus mulle laenu andma palju palju palju suurema summa ulatuses, kui soovisin. Selgus ka, et 75% inimestest, kes laenu taotlevad, seda praegu ei saa. Erinevalt minust.
Maakler kurtis ka, et tal selle korteri peale 3 eelneva müüjaga tehing vett vedama läinud, sest pangast ei saadud laenu. Ka minu ihaldatud korteril ripub praegugi veel silt "broneeritud" ning mingit märki ostu-müügi tehingust ei paista sealt küll. Vot nii. Aga kas tahan selle maakleriga veel suhelda?? Ei taha.

Tasa tasa

2008-07-24T19:32:00.002+03:00

Mõnikord, mõnel üllataval momendil, kui meel on väga tasane vaikne ja rahulik, nagu tüüne vesi välgatab hetkeks teadmine sellest kuidas asjad on. Et probleemid on kosntruktsioonid minu enda peas ja meeles. Ja tegelikult ei ole ühtegi põhjust, miks nende probleemidega olla ja elada.
Mõnikord on veel teadmine sellest mis tuleb. Siis ma imestan, miks teised mu kõrval käituvad nii nagu nad ei näeks ega tunneks vääramatult lähenevat. Et miks nad seda ignoreerivad. Aga äkki nad ei näegi?
Sõitsin rattaga 2500 m kõrgusel. Laskumisel kiirus 35-52 km/h. Eelviimasel päeval tuli mu pähe kinnisidee, et kas mu kiiver on ikka hästi pähe kinnitatud. See mõte hakkas mind painama nii, et peatusin ja kontrollisin.
Üsna pea kukkusin omaenda hooletuse tõttu nii, et põrkasin peaga vastu teravat kivinukki. Raksakas oli kõva ning pea käis esimesel hetkel korralikult ringi. Kiivris on nüüd korralikud mõlgid.
Praegu olen veendunud, et inimkonna parimate leiutiste hulka kuuluvad jlagrattakiiver ning pihustatav haavaliim.
Ja usaldaga oma sisetunnet!
Või tänage inglit, kel oli aega teile märku anda eesootavast.

Kõigi maade udupead, ühinege!

2008-07-10T20:19:00.002+03:00

Üldiselt, ma ei tee mingit saladust sellest et olen udupea.
Rootsi printsessil on näopimedus. Huvitav, mõtlesn ma sellest lugedes. Ei läinud just kaua aega mööda kui ühel konverentsil märkasin meest, kes mulle väga meeldis. No kohe tõsiselt. Imetlesin teda andunult mitu päeva ja olin kurb, et keegi mind temaga ei tutvusta.
Mnjaa. Aga ühe õhtusöögi ajal istus ta minu lauda ja ütles: "Tere Marii, kuidas läheb?" ja midagi selles stiilis veel. No ma ei suutnud kuidagi oma jahmatust varajata, ausõna. "Kas me oleme tuttavad?" küsisin, ja vastuseks sain et jah, juba mitu aastata tagasi olevat me tutvunud ühel samasugusel üritusel. Nojaaaa. Sain aru, et olin sellele mehele kuidagi kogu oma eluloo ära jutustanud, tore!!! Aga miks ma sellest midagi ei mäleta???
Ja mõni päev tagasi pidin kokku saama oma parima sõbraga. Lokaali jõudes leidsin lauast istumas veel ühe mehe, kellega mid ei tutvustatud ning kes ei vaevunud seda ka ise tegema. Sügavast moraalsest madalseisust tulenevalt ei hakanud ma ka ise end tutvustama. Mossitasin ja olin lihtsalt vastik. Mõne aja möödudes ma siiski pisut leebusin, vestlus normaliseerus (enda pärast hakkas piinlik, no pean ma siis sellist kiusu ajama) ja kolm päeva hiljem selgus, et olin selle kutiga tuttav juba AASTAID. Mnjaaaaaa. Tehke järele.
Kuldklassika on ikkagi see, kui avastad end talvel keset linna, ühes käes valge kinnas ja teises valge sokk... tehke järele, eks! Edaspidi siis teistest toredadest juhtumistest. Mis, ma arvan, juhtuvad kõigiga. Ainult et kõik ei räägi nendest.

Härg ja Jupiter

2008-07-02T10:31:00.004+03:00

Teate ju seda, mis Jupiterile on lubatud, ei ole härjale mitte...
Eileõhtustes uudistes raporteeriti väga kahetsusväärsest juhtumist, kus üks naine oli läinud Soome tööle ja jätnud kaks oma last järelevalveta iseenese hooleks. Lastele oli jäetud enesega toimetulekuks kaheks kuuks kolmsada krooni.
Väga Jube Lugu, onju!! /........./ Selle punktiiriga tähistan kogu lõppematu nutu ja hala, millega võiks antud teemat kommenteerida.
Tänase Postimehe juhtkiri räägib 50 000 mehest, kes oma lastele elatusraha ei maksa. Miks me neid telekast ei näe? Nimepidi nimetatult, pildiga, juures jutt kuidas ikka asi täpselt käib. Või on nende puhul asi teistsugune? Äkki arvas ka Soome läinud ema, et nt naabrinaine annab süüa? Või mõni sugulane? Ja kas lapsed saadi pühast vaimust? Kus on laste isa, kas tema ka laste eest vastutab? Seda me ei tea, ega saagi teada. Aga me saime teada sellest ühest naisest, kes inetult käitus. Need 50 000 meest on lihtsalt nagu tapeet, kelle hoolimatus meile korda ei lähe, sest me oleme nendega juba harjunud, nagu pleekinud tapeediga. Mis on kole küll, aga enam silma ei riiva.
Meie ühiskonnas pidavat vaesus olema üksikema nägu. Aga mitte meeste nägu, kes kohtus kaeblevad, et lapsetoetust maksta ei jõua sest raha pole. Huvitav küll, miks? Ja miks Soome riik maksab lastetoetusele emale välja, kui lapse isa seda ei maksa? Nõudes selle loomulikult rongaisalt hiljem kindlalt välja.
Eks me vist oleme harjunud sellega, onju. Ja ka minu ümber on naisi, kes uhkelt pea püsti ajavad ja ütlevad, et peadki ülal pidama oma 7 last ja mehe ka. Ma ei ole ikka veel päris kindel, kas nii peab olema.

Blogijate eetikakoodeks?

2008-07-01T15:00:00.002+03:00

Märkasin Tartu Ülikooli eetikakeskuse kodulehel sellist asja: Blogijate eetikakoodeks? Küsimärk selle pealkirja lõpus on muuseas originaalis olemas, see ei ole minu vaimusünnitis. Tegemist on niisiis selleteemalise aruteluga.
Üks lõik sellest arutelust: "Hea tooni juurde ei kuulu ka ekslike või kogemata solvavate sissekannete kustutamine, mis võrduks katsega ajalugu ümber kirjutada. Hea blogija toimetab oma sissekandeid ning vajaduse korral kas viib sisse parandused või palub solvamise pärast vabandust."
Teatan siinkohal, et olen halb blogija. Kavatsen surmkindlalt ajalugu ümber kirjutada, ja olen juba ette otsustanud, et kustutan oma blogist ekslikult ja/või kogemata solvavad sissekanded. Teate, ma lihtsalt ei usu, et kõiki asju on võimalik parandada. Isegi kui püüan. Ka sihilikult solvavad sissekanded kustutan, kui paha tuju on mööda läinud. Vabandan muidugi ka. Selline rumaluste säilitamine võrdub minu silmis anektoodiga pihtimisega, kus preester palub uuesti mõnda pikantset kohta korrata, võimalikult detailselt.

Piiblitarbijad

2008-07-01T10:04:00.002+03:00

Tarbimine on tõusnud uuele levelile! Pühapäevases ETV saates "Ajalik ja ajatu" rääkis üks lugupeetud teoloog "piibli tarbijatest".
Mnjah. Ikka veel seostub tarbimine mulle millegi ärakasutamise ning seejärel äraviskamisega. Noh, nagu marmelaadituub, pigistad olluse välja, sööd ära, tuubi viskad minema. Vot see on tarbimine. Kui kasvatad ise õunapuu, kastad, poogid, hoolitsed ja seejärel punapõskse päiksesooja õuna tänusõnadega puule ära sööd, siis see ei ole tarbimine (mu meelest).
Järgmise etapina saaksime rääkida juba nt "vaimsete väärtuste tarbimisest". Ja mitu aastat peab mööduma enne kui me räägime nt "joogaõpetuse tarbijatest"? "Lootossuutra tarbijatest"? Ootan huviga!!

Veel reklaamidest

2008-06-29T10:47:00.002+03:00

Ameerika filmid pidavat tehtama 12 aastase arusaamist silmas pidades. Noh, saamaks võimalikult suurt auditooriumi ei tohi olla asjad liiga keerulised, ja 12 aastase tase tagab kõige suurema vaatajaskonna, sellest tasemest saab aru võimalikult suur turuosa.
Üks viimaseid reklaame, mis turule tulnud on vist 12 aastase ka paljuks lugenud. Noh, teate seda, kus koopainimesed mingi plekkpurgiga käes tantsu kukuvad vihtuma. Õõvastav.
Linnas ringi käies sain samasisulise plakatiga vastu pead. "Paneb peo käima" teatab mulle üleelusuuruses koopainimene. UUUUUUUHHHHHHHHH. Kindlasti on ka minus selliseid hoovasid, millele vajutades ma evolutsiooniastmel paar astet tagasi vajun, ja kindlasti kasutan ma neid ka teadlikult mõnikord. Kuid tõmmata pidu käima selleks, et minu primaarseks tööriistaks saaks pihukirves? Tänan, ei!!! Poodi minnes võiks vabalt küsida: ükskõik mida aga mitte seda jooki, palun.

Miks ei tee keegi reklaami Aristotelese või Einsteiniga, kus tegelane muigab ja tekst oleks: "Toob naeratuse ka ..... huulile". Seda ma igatahes prooviksin. (tea, kas peaksin selle idee siinkoha patenteerima?)

Peaaegu liiga hea, et seda jagada?

2008-06-29T10:31:00.002+03:00

Maailma on sest ajast alates, mil mina oma elutõed selgeks õppisin, suurel määral muutunud. "Jagatud rõõm on kahekordne", räägiti mulle, sellest kõnelesid ka targad multikad, mida ei väsinud vaatamast.
Nüüd aga reklaamitakse tooteid hüüdlausetega "Peaaegu liiga hea, et seda jagada" (mingi dušigeel või miskit sellist), "Selle nimel võiks tappa" (kartulikrõpsud). Midagi veel, mis pühapäevasel unisel hommikul kohe ei meenu.
Teate, sellised reklaamid on minu jaoks vastikud ja teravas vastuolus minu põhiväärtustega. Edasiarendus sellest oleks pilt kallist restoranist, mille laudade taga istuvad kurjad üksikud inimesed, kehaga oma toidutaldrikuid kaitstes. Nad on hiilinud toidukohta mööda kõrvaltänavaid, tehes ohtralt jänesehaake oma teekonna sihtmärgi varjamisest, sest nad tahavad parimast saada osa üksi, ilma seda kellegiga jagamata.
Tegelikult see päriselus (päriselu = minu elu) ikka nii ei ole. Sõbraga kipud jagama ikka seda parimat. Ema hoiab lapsele ikka osakese sellest heast või kõige paremast mis tal on, või mida ta teab parima olevat.
Ja ütlen ausalt, mina neid tooteid, mida reklaamijate arvates peaks tarvitama teiste eest salaja ("sest need on nii head") ostma ei hakka ja tarvitama ka. Ma ei suuda end kuidagi samastada inimestega, kes head sõpradega jagada ei suuda. See tekitab minus äratõukereaktsiooni. Samas tekitab minus küsimust ikkagi ka see, kui paljudes tekitab selline sõnum resonantsi, paneb kaasa elama? Ja kui palju on neid, kes edaspidiseks sellistest sõnumitest oma käitumisele õigustuse leiavad?

Minu õigus ja Sinu õigus

2008-06-26T16:21:00.002+03:00

Kas on see ikka uudis, et mõnel meist on topeltstandardid? Noh, et ma teen Sulle seda, mida ma ei taha et Sa minule teed...
Ühe näitena tuleb meelde tutvusringkonnast naisterahvas, kelle paljas oletus, et tema partner on leidnud endale uue silmarõõmu (oletus tehtud laokilejäänud kirja pärast, millest muuseas andis taolist asja välja lugeda vaid Väga Elava fantaasia korral) viis ta täiesti hüsteeria äärele ning toibumine võttis kaua aega ja partneripoolseid kinnitusi, et midagi sellist ei ole olnud. Arvake ära, mille pärast paar mõned aastad hiljem lahku läks? Sest kui välja tuli, et naine juba kolmandat armukest peab (ei ei ei, mitte midagi platoonilist, ikka korralik coitus), siis mehele aitas. Noh, kahest eelmisest oli ta teadlik ja suutis ka andeks anda. Kolmandat enam mitte. "Ma pole ta omand!" teatas naine seepeale. Nojah, aga ta on ka kõrgelt haritud, tegeleb jooga ja filosoofiaga ja tõesti, me keegi ei taha olla kellegi omand.
Nüüdne viies armuke siis on daamile hinge läinud. Korraldatud on suured skandaalid, mille peapõhjuseks oletus, et äkki kohtub mees samaaegselt ka kellegi teisega. Aga kuidas tohib keegi MINULE niimoodi teha, küsib naine. Muidugi. Niimoodi pole tõesti ilus teha. Sinule ei ole ilus niimoodi teha. Aga Sina ikka võid, eksju. Sest Sa pole ju kellegi omand.

Parim õpetaja

2008-06-26T15:16:00.003+03:00

Kes on Sinu parim õpetaja? Väga šeff oleks selle peale öelda et Jeesus... Dalai Laama... Lao-Zi... aikuipaljutoredaidjatarku.
Minu parimaks õpetajaks on ikka olnud need, kes miskil tabamata moel oma olemasoluga minu enese olemise viisi osatanud. Jah, kasvada võib ka armastusest arusaamisest andestusest mõistmisest hoolimisest jamillestkõigestveel...
"Kas sa ei saa aru, ma kardan tundeid, need keeravad inimese elu lihtsalt persse!" ahastas mu kuum sõber. "Ma ei taha mingeid tundeid ja ma jooksen minema, kui ma näen, et Sinul need tekkima hakkavad!"
Teate, siiani pole mitte keegi suuutnud mind tunnistama panna, et ma kardan tundeid. Et nad viivad mu tasakaalust välja. Et - kui väga väga aus olla, siis nad on mul elu ka väheke untsu keeranud. Ausalt.
Ma olen selle üle vahel väga salaja mõelnud. Pimedas. Teki all. Üksi. Ja keeldunud ähmaselt kuju võtvat arusaama sõnastamast.
Need sõnad aga olid nagu päikse peegeldus klaasikillul, otse kaevu põhja. Ja mu sõber - ta tundub olevat mu enda loodud, tundub olevat mu sisemaailma kehastus. Keegi, kes silmagi pilgutamata ütleb välja kõik asjad, mis sees käärivad. Minule, kes ma olen kogu elu raisanud oma tunnete varjamise peale tundub tema olemasolu ning väljendamisjulgus vabastav. Nagu vanglauks, mille taga ei valva enam valvurid, kes lahkudes on isegi ukse paokile unustanud.

Kaaslased teel

2008-06-24T20:25:00.002+03:00

Lugesin ajakirjast (ja näedsa, ei leia seda artiklit netist, et linkida) lugu, mis ütles, et 90% inimestest on oma kaaslastega suhe füüsilisel tasemel, 9% psüühilisel (või psühholoogilisel tasemel) ning 1% vaimsel tasemel.
Kõlab masendavalt, aga tegelikult on ka üks sajast palju. Ja üheksa sajast on veel rohkem. Aga millised on teie suhted oma kaaslastega? Ma ei pea silmas vaid vastassugupooltevahelisi suhteid. Millised on teie suhted sõpradega? naabritega? sugulastega?
Minul on sõpradega nii, et olenemata nende soost on mul nende seltsis füüsiliselt väga meeldiv ja turvaline olla. Sõpradega on mul lisaks füüsilisele sobivusele psüühiline, emotsionaalne lähedus, ehk ka vaimne. Me arutleme igasuguste asjade üle mis päikese all väga lähedaselt ja intiimselt, kuulume mingite kriteeriumite järgi samasse vaimsesse sõpruskonda (väärtushinnangud, haridus, eesmärgid, arusaamine elust) Elu on teinud mulle veel mõne kingituse - tõelised vaimsed sõbrad.
Aastaid tagasi kohtasin Euroopas hääletades ühte poolakat. Hoolimata paljudest möödunud aastatest peame ikka sidet, ehkki me enam kunagi kohtunud pole. Tema on minu teine pool. Kui ma oleksin mees siis ma oleksin tema. Ei muud.
Teine mu teine vaimselt lähedane inimene on jaapanlane. Kolmas mu lähedaseim sõber, viie lapse isa. Neljandast inimesest ma rääkida ei saa.
Neli inimest, kellega kohtumine elus on kingitus. Seda ei ole üldse vähe. Seda on väga väga palju!

Kaastundest

2008-06-24T15:58:00.000+03:00

Mõni aeg tagasi käisid siin kaastundeteemalised diskussioonid, millele ma ka ühe märkamatuks jäänud kommentaari kirjutasin. Noh, midagi sellist, et kaastunne pole emotsioon, vaid see on meeleseisund.
Mõni aeg tagasi tahtsin ühe kolleegi juurde minna ja teda sõna otseses mõttes rünnata. Ta on nimelt kõrge teaduskraadiga, mina aga, mitte nii kõrge teaduskraadiga, märkasin tema juhendatavas ja kahjuks juba ka kaitstud töös metodoloogilise vea, mida ei oleks tohtinud läbi lasta ei oponendid ega eksamikomisjon. Jah, muidugi, mis see tagantjäreletarkus ikka aitaks, aga millegipärast pidasin vajalikuks minna ikka näppu vibutama (loe: tüli norima). Noh, ja siis tuli ta mulle lihtsal koridoris vastu ja ühel hetkel nägin ma lihtsalt vana kaitsetut väsinud naist, ja sain aru et minu näpuvibutamine ei muuda mitte kui midagi, mitte vähimatki. Ja tegelikult hakkas mul temast lihtsalt kahju. Ka sellest, et ta endale nii palju juhendatavaid võtab, et rohkem raha saada... ma ei tea ju, kui vaeselt ta elab...
Kaastunne on ka see, kui hoobi saanuna jätad tagasi löömata ja katkestad sellega vägivalla ahela, jätad löömata sellepärast, et hoolimata enda haigetsaamisest näed sa oma vastast südamega, ja nii, et soovi talle kannatusi.

Ikkagi tore

2008-06-24T15:53:00.000+03:00

Eilse ilmaga olid väljas vaid kodutud koerad ja kodutud inimesed ning mina. Kaubanduskeskusesse jõudes selgus muidugi, et ka palju teisi toredaid inimesi oli end kodudest välja ajanud, aga ju nad siis jõudsid sinna mingil muul moel kui paduvihmas vastutuult võideldes. Mis oli muuseas Väga!!! Tore!
Täna sõitsin siis pea samasuguses vihmas ja tuules paarkümmend kilomeetrit. Kohati oli vastutuul selline, et isegi allamäge pidi väntama, raske oli vaid esimese kolme minuti jooksul kui miski hääl minu sees ütles et voodis teki all raamatut lugeda on palju mõnusam... See hääl vaikis peatselt ja lõpuks oli kahju, et tee otsa sai.

White caucasian

2008-06-07T22:28:00.000+03:00

Hiljuti käis mul külas üks teise rassi esindaja. "Kuulaks õige muusikat", pakkus ta. "Mida Sa kuulata tahaksid?" küsisin mina, "kas Bollywoody muusika sobiks? Või kuulaks Afganistaani 60ndate oma... või seda või toda...." mille peale mu külaline täiesti šokeeritult mind vaatama jäi. "Eurooplased ei kuula mitte mingit muusikat peale enda oma", teatas ta kaljukindla veendumusega, püüdes samas mind ikka kuidagi märksõna "eurooplane" alla mahutada. Mina ei osanud selle peale midagi kosta. Olen õppinud seitset keelt ja neli neist keeltest ei le euroopa keeled, olen õppinud võõraid, mitte euroopa kultuure ja kui vahel kui saan mahti rännata, siis reisin ikka väga väga kaugele.

Praegu vaatan telekast "Biker Boyz"e. Ja mitte sellepärast, et see tema mind huvitaks, vaid sellepärast, et film on mustanahalistest. Milline subkultuur! Millised suhted sõprade, õdede-vendade, laste ja vanemate vahel. Täiesti teine maailm! Kuid mida me muidu vaatame? Ikka korralikku valget kesklassi, ja lood näitavad mis on hea ja mis halb ja mile poole püüelda ja mida vältida ning immutavad meid kristliku moraaliga...

BOOOOOORING eksole

Valus

2008-06-04T21:34:00.000+03:00

Kas ka teil on kusagile teadvusesoppidesse peidetud valusaid asju, mille puutumine ei jutu ei mõttega pole mõeldav? Mille peale valgust lasta ei saa, ses on nii valus? Aga kogu aeg kuidagi immitseb, ja niipea kui see asi taas teadvusesse tõuseb, siis tuleb see ruttu ruttu sahtlise tagasi toppida, sest see on ainuke võimalus mitte pöörata nuga haavas... või on tegemist armiga, mis kuidagi kinni ei kasva... Ja ma ei teagi, mis oleks paerm, kas võtta üks vaba nädalavahetus ja lihtsalt nutta ja nutta ja nutta ja nutta. Kuulata muusikat, mis oma iluga puudutab nii sügavalt, et kisub ikka kõik peitutopitu välja... kas see oleks siis valutava hamba pidev katsumine või ravi???

Aga elu on ikkagi ilus!

Liiga palju naist

2008-05-23T13:38:00.000+03:00

Üks minu kuum austaja väidab vahelduvate intervallidega, et mul on naise keha, aga ma mõtlen nagu mees ja ma tahan, et mind koheldakse nagu meest.
Raske öelda, kesse ikka teab kuidas keegi teine end maailmaga suhtestab ja mida sellelt ootab. Ma pole ju kellegi teise nahas olnud. Jah, meenub küll, et sugupoolte vahelisi erinevusi hakkasin täiel määral aduma nii 20ndate aastate alguses. Mängisin, õppisin, sõbrustasin poistega ja isegi ei mõelnud, et võiks ju olla kuidagi teisiti, et võiks olla koos tüdrukutega. Armusin ma aga vaid meessoost isenditesse, ning mind eristas meestest see, et oskasin küpsetada, kududa, tikkida, ja kindlasti midagi veel, milles nemad just eriti tugevad polnud.
Ma ei tea, kas põhjuseks eelpoolmainitu, või miski muu, aga mind ajavad närvi naised, kes on liiga palju naised. Noh, kellega koos olles tundub, et nad nad fliridivad ka minuga, kes lämmatavad mu oma naeru, pilkude, kudrutamise, ninnu-nännutamisega. Kes on kõigutamatult head, leebed ja meeldidapüüdvad ka siis kui oled nende vastu kuri, halb, ingorantne - ükskõik mis põhjusel siis. Ja igasugusest vestlusest on oluline ikka ratsionaalne aspekt, või muidu jookseb mul lihtsalt juhe kokku. Ma satun segadusse, ma ei tea mida minult tahetakse ja miks.

Ühesõnaga - naiselikkus on hea, aga liiga suures annuses ei ole see lihtsalt talutav. Vähemalt minu jaoks. Ja ilmselt läheb enamuses meestelgi kusalgilt piir. Nende ja minu vaheline erinevus on vaid, et neid võiks see mingitel tingimustel kuidagi "üles keerata", seksuaalselt ahvatleda.

Tahtsin sel teemal siin pikalt - laialt edasi heietada, aga siis meenus mulle, et kui sel teemal ühele sõbrale selleteemalise loenguga esinesin, siis hakkas ta homeeriliselt naerma ja ütles, et ega minu käitumine ikka eriti esine küll eelpoolkirutud tipside omast, nii et lõpetan praeguseks. ;)

Kurb nali

2008-05-21T15:16:00.001+03:00

Lugesin Postimehest mõni aeg tagasi sellist nalja: Kristlane küsib budistilt, et kuidas on hingederändamine võimalik kui maailma sünnib miljardeid inimesi rohkem kui kui kunagi varem. "Aga vaata, kui palju puid nad maha on raiunud", ütleb selle peale budist.

Algul naersin kohe tükk aega. Ja lõpuks on jäänud see mind kummitama. Ja ei ole sugugi naljakas. Kunagi ei olnud ju naisel hinge. Naised said hinge siis, kui koloniaalmaade anastamise ajal leiti hulganisti teisest rassist tegelasi, kes omakorda positsioneeriti madalamale. Mnjah. Aga mõnda ettappi oma mõtisklusest kirjeldamata jättes jõuan küsimuseni (ma pole teerajaja): Miks peaksid taimed endi ärasöömist rohkem tahtma kui loomad.

Ja maailma karmima usundi, džainismi järgijad (kes muuseas on vaid mehed) surevad nälga. Lõpuks seovad nad isegi oma nina ette rätiku, et mitte hävitada sissehingatavas õhus elavaid batsille...

Hoiduge neist

2008-05-21T08:37:00.000+03:00

Ma ei tea, kui paljud teist nägid mõnda aega tagasi ETVs hilisööl jooksnud filmi Candy (http://www.infilm.com.au/reviews/candy.htm). Käsitletav teema oli sama, mis filmis Requiem for a dream (www.requiemforadream.com/), kuid pisut pehmem ja hambutum.
Ühesõnaga, hästi lühidalt ja lihtsusatult siis - üks %¤#peast poeet tutvub ühe ilusa ja kena väikekodanliku päritolu tüdrukuga, neil on selline tore lovestory. Panevad nad seal siis vaikselt narkotsi (mida türuk enne selle poisita vist teinud polnud), ja vajuvad ühe sügavamalt saasta. Filmi jooksul teeb üledoosi nende hedonist-professorist sõber, tüdruk teenib raha prostina ja saab psühhoosi ning veedab aega hullaris jne. Ainus, kellega midagi ei juhtu, on see krdi ebaõnnesõdur, poeet Dan, kes kogu sellest sitast kuidagi süüdimatult läbi libiseb.
Teate, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan - on olemas ebaõnnesõdureid, kellega koos teie elu äpardub igal juhul. Nad keeravad kõigi ümbritsevate ning nendega kokkupuutujate elu nässu, libisedes ise kogu jamast läbi nagu nuga võist. Süüdimatult. Ja arvan, et igaüks meist on kohanud sellist ebaõnnesõdurit, mõnede elu on ta ehk isegi mõjutanud, rohkemal või vähemal määral. Ükskõik, kas nad määrivad teid ära füüsiliselt, materiaalselt või vaimselt, puhtaksaamine võtab aega. Neid on raske äa tunda, ja libisemine nende maailma ja nende reeglitusse toimub vähehaaval, mikroühhikute kaupa, tagasi aga peate ronima nagu mäkke. Nagu Mont Everesti tippu, see aga, kullakesed, pole kahjuks kõigile jõukohane.

Mida naised võivad ja mida nad ei või

2008-05-20T21:32:00.000+03:00

Mööda metsarada sörkides mõtisklesin õiguse üle elada oma elu sellisena nagu ma ise tahan. Ja mõtlesin selle üle, kas mulle läheb korda see, mida teised mu elust arvavad. Mida suudaks ühiskond paremini alla neelata? Kas seda kui oleksin kahelepseline üksikema (tavaline nähtus), kas kedagi paneks imestama seik, kui kodus palgapäeval "lõuga" saaksin? Need on ju meie ühiskonna tavalised naistelood. Aga kui mul oleks 15 aastat noorem teisest rassist armuke? Ausalt öeldest sobiks mu elustiili ning iseseisvusega 15 aasat noorem mees rohkem kui 15 aastat vanem. Jah, vaimset kaaslast on ka vaja, 50 aastastest enamus on aga oma otsiva loomu hüljanud või on nad siis maailmaasjadest piisava ülevaate saanud ja vaim enam nii vabalt ei lendle...

Otsustage ise, kas mu postitus on inspireeritud hiljutisest erootilisest unenäost, mille peategelaseks verinoor kolleeg...

Stripp

2008-03-25T22:52:00.000+02:00

Strippaeroobika oli täitsa lahe, noh, eriti see hetk kui treener oleks end äärapealt selle lipsuga üles poonud, millega ta etteastet tegi. Või umbes nii.
Aga koju tuled hea tujuga.

See mulle meeldib

2008-03-25T08:05:00.000+02:00

Paar päeva tagasi, kui trenni algust peeglite ees seistes ootasime (teate küll, mõni piidleb end murelikult, mõni õnnelikul, mõni imetlevalt) ja mina tegin aega parajaks tähelepanekute süstematiseerimisega (enamus kaanab NIKE spordirõivaid, NO LOGO ilmselt nende lugemisvarasse ei kuulu, domineeriv värv on must nii et mina oma ilusa heleda dressiga olen märkimisväärne erand jne) marssis siis naistesumma sisse mees. Ja mitte lihtsalt mees. See oli mees, kes kandis SEB panga ererohelist T-särki ja lilelisi šortse. Mu süda laulis rõõmust. Nii raske on anda asjadele, sündmustele seda "viimast", et need täiuslikuks muutusid. Siiani läheb mul tuju heaks, kui sellele tüübile mõtlen. Jah, esimesel pilgul arvasin küll muuseas, et kohe kohe marsib sisse ka mõni tõsielusarja jäädvustav telegrupp, aga oh ei. Ja nii see mees seal koos meiega oma tuharalihaseid pingutas.
Mulle meeldivad inimesed, kes ei karda olla naeruväärsed. Kui nad asja hästi välja veavad, võivad nende taustal näida naeruväärsena kõik teised. Kui see üldse ongi oluline.

Kogemus

2008-03-20T21:26:00.000+02:00

Jaa jaa. Niikaugele olen ma siis oma eluga jõudnud, et osalen mingisuguses aeroobikataolises ürituses. Ei oleks seda iial arvanud. Kuid kummalisel kombel ei olegi see väga hull. Hoopis lõbus on - sest iga endast heal arvamusel olev naisterahvas kaalub vähemalt 20 kilo vähem kui mina. (ja ma olen enda arvates üsna (ÜSNA!!) parajas kaalus.) Viibin küll väga suure aja meeste seltskonnas, kuid nii varjamatult hindavate pilkudega pole küll keegi julenud mind viimaste aastate jooksul piielda. Noh, mina olen aga küpses (parimas eas!!!) elunäinud naisterahvas keda kriitiline pilk minu rinnapartiile (80 DD) verest välja ei löö.
Aga koju jõudsin ma vaevaliselt jalgu järele vedades ja see oli tore tunne. Ning lisaks leidsin, et võiks ju teha sellist asja nagu strippaeroobika. Mh? Peale igasugust filosoofiat, sisekaemusi ja kes teab mida veel on see nagu kuult maale tulemine. Aga mitte naasmine.